GEORG OTS (21. MÄRTS 1920 PETROGRAD – 5. SEPTEMBER 1975 TALLINN) OLI EESTI LAULJA. Larina Eva Veronika Tostseva Pere ja noorus Georg Otsa ema oli Lydia Ots ja isa Karl Ots ning Georgil oli ka õde Maret. Ots lõpetas Tallinna Prantsuse Lütseumi 1938. aastal. Lauljakarjäär Aastal 1944 alustas ta õpinguid Tallinna Konservatooriumis, kus tema õpetajaks oli Tiit Kuusik. Samaaegselt töötas ta koorilauljana Rahvusooperis Estonia.Estonia laval laulis ta alates 1951. aastast kuni oma surmani. Teda kutsuti regulaarselt esinema Leningradi ja teistesse tähtsamatesse ooperimajadesse üle NõukogudeLiidu, mitmel korral ka Moskva Suurde Teatrisse
teistesse tähtsamatesse ooperimajadesse üle Nõukogude Liidu ja mitmel korral ka Moskva Suurde Teatrisse. Ta oli väga hea eesti laulude interpreerij, kuid ta esitas unustamatult ka Franz Schuberti, Modest Mussorgski, Pjotr Tsailkovski ja paljude teiste heliloojate loomingut. Meil aegadel oli Nõukogude arstide reisimine välismaale muidu täits avõimatu, sest jäi tema tuntus laias maailmas piiratuks ja siiski, lisaks Nõukogude Liidule õnnestus Georgil esineda ka mõnedes Euroopa riikides. Eriti populaarseks ja armastatuks sai ta Soomes. Ta esines ka Egiptuses ning Mongoolias. Mitmete eesti heliloojate loomingud on laimealt tuntuks saanud just tänu Georg Otsal. Aastal 2004 ilmus tema kogumikalbum ,,Eesti kullafond".
aasta suvel. • 1947.a hakkab tegutsema Tallinna Kinostuudio, mis aastast 1963 saab nimeks “Tallinnfilm” ning samuti valmib esimene sõjajärgne eesti mängufilm “Elu tsitadellis”.1951.a valmib Lenfilm baasil esimene eesti värviline film “Valgus Koordis” Hans Leberechti roomani põhjal, peaosas Georg Ots. • Georg Ots sündis 21. märts 1920.a Petrograd –suri 5. september 1975.a Tallinn) oli eesti laulja. Georg Ots ema oli Lydia Ots ja isa Karl Ots ning Georgil oli ka õde Maret. • Eesti filmil oli oma publik 1960-1980 aastail. 90-tel linastanud Eesti filmid on enamasti olnu väga haledad võrreldes Nõukogudeajal vändatud filmidega. • Animafilmid jõuavad enamasti teleekraanile pärast seda, kui nande vastu on välisfestivalid huvi minetanud. • Üheksakümnendatel ei ole eesti tõsielufilmi üldiselt suurel ekraanil näidatud, kui jätta kõrvale esilinastused ja festivalid. • Tänaseks päevaks ei ole meie filmi seisud
Kartis vanemate reaktsiooni. Rääkis vanematele lapsest ja naisest ning isa ei olnud tal sellega nõus. Lõpuks tulid ka naine ja laps kodumaale ning nad elasid koos. Georg hakkas Estonia teatris ooperit laulma ning Asta oli pidevalt lapsega kodus. Asta oli olnud kunagi tantsija ning nüüd ta oli Georgi peale vihane kuna tema ei saa lava peal olla. Georg sai iga päevaga aina kuulsamaks ja Asta oli kade. Ta hakkas jooma ning Georgi armukadedaks ajama ühe kunstnikuhärraga. Lõpuks Georgil viskas see üle ning lahutas Astast. Hiljem leidis George endale uue armastuse ning sai temaga ka lapse. Naine oli tore ja õige koduperenaine. Mõni aeg hiljem esinemisel hakkas tal paha olla ning ta sai mõned tunnid hiljem teada, et tal on ajukasvaja. Arstid ütlesid, et seda ei saa ravida ning elada on umbes 1 aasta jäänud. Georg ei leppinud sellega vaid hakkas üha rohkem tööd tegema. Ta tahtis Mozarti heliteo lavale tuua ning pühendus sellele. Toimusid pikad proovid
Mille üle Peter on väga rõõmus, sest ta igatses oma ema juba väga. Koju jõudes ütleb Peteri ema oma mehele Caldwellile, et doktor Appleton on helistanud Caldwelli tervise osas. Sellel hetkel peab Peter hinge kinni, et kuulata, mis tema isal siis lõppude lõpuks viga on. Selgub, et mitte midagi. Caldwellil ei ole vähki, mida mees ise nii hirmsasti kartis. Arst olevat öelnud, et Caldwell on lihtsalt stressis, mis tuleneb mehe pingelisest koolitööst. Arst soovitab Georgil natuke aega maha võtta, ning puhkusele jääda. Loomulikult Georg Caldwell seda ei tee, sest ta on teadlik, et ta peab oma peret üleval pidama. Nende päevade jooksul, kus mõlemad mehed koju ei saanud oli tähendus neile mõlemile. Need päevad lähedasid neid üksteisele. Peter tundis oma isa olemasolust rõõmu ning Georg Caldwell taipas ikka enam ja enam kuidas ta oma pojast hoolis. Romaani lõpus on vahe siiski Caldwellil kui ameeriklasel ja Cheironil kui
- Vangistuse olles mõtles Timo välja jooksu, jooksis väga palju, loendades aastaid ja ajaloolisi sündmuseid lootes välja jõuda 1820 aastasse - Jüri 39 sünnipäeva puhul tulid 3 külameest ja mõisa sepp teda õnnitlema, kinkisid küünlajala - Timo oli vangistuses kokku 9 aastat - Dilemma, kas maksta Georgile võlg tagasi (2500 rubla) või mitte, sest tema oli ju bana inimene, Eeva ja Timo erinev arusaam moraalist, otsustasid visata täringuid – kui Georgil suurem silmade arv nõuab võla sisse, kui Eeval, siis Georg loobub võla nõudmisest. Eeva võitis. - Nende pere välditi endiselt üsna suuresti, nii Timo kaaslase valiku kui Timo enese pärast (hull), neil ei käinud pikka aega eriti külalisi - Vangis taoti Timol hambaid välja, ainult purihambad jäid - Eeva uskus on Timo terve mees, aga Timo ise väidab, et tema teab kõige paremini missugune ta tervis on, nõuab temalt suurt pingutust end tagasi hoida, tahab eevale
väga väikesed. Edasisammuva grupiga liitusid uued võlurid, kes naersid ja osutasid hõljuvate kogude poole. Seltskond suurenes ja telgid vajusid nende jalge ees kokku. Harry nägi, et paaril korral paiskas mõni võlur telgi võlukepiga teelt eest. Paljud telgid süttisid põlema. Karjumine muutus valjemaks. Järsku nägi Harry, et õhus on platsihaldaja härra Robertson (mugu), ülejäänud olid arvatavasti tema perekonnaliikmed. Härra Weasley käskis Harryl, Ronil, Hermionel, Fredil, Georgil ja Ginnyl metsa varjule minna ning kokku hoida. Ta lubas neile järele tulla, kui telkimisplatsil jälle kord majas on. Metsa all kohtusid nad Malfoyga, kes mõnitas neid ja kutsus Hermionet sopavereliseks (sopavereline on võlur või nõid, kelle vanem(ad) on mugu(d); see oli ülimalt solvav väljend). Nad jätsid Malfoy selja taha ja läksid edasi. Vahepeal olid nad Fredi, Georgi ja Ginny silmist lasknud, kuid jätkasid teed metsasügavusse. Järsku avastas Harry, et ta võlukepp on kadunud
Nad üürisid maja, mis asus järve kaldal. Seal nad olid õnnelikud. Ning selles majakeses märkas Josef Heleni kõhul armi, mis jooksis üle ta kõhu. Ta oli seda ennegi märganud, nüüd aga torkas see pruunil nahal selgemini silma. (lk 125) Suve lõppedes läksid nad Priisi, kus nad said väikese toa. Nad elasid ühes hetkes korraga. (lk128) Kuid siiski ka nende õnnehetked pöördusid, Georg leidis nad üles ja nüüd seisis ta nende toa uksel. Lõpuks lasi Josef Helenil ja Georgil omavahel rääkida ja seejärel Georg lahkus. Aga ta tuli varsti tagasi. Kuigi Josefit polnud kodus põrkas ta Helenilt külast ära minnes taga kokku ning andis mehele kolm päeva tema õde Saksamaale saata.(lk142) Helen aga eitas, et tal midagi viga oli. Ja ta ei olnud mingil juhul nõus tagasi Saksamaale tagasi minema. Umbes 10 päeva hiljem saabus sõda ja Schwarts arreteeriti, natuke hiljem ka Helen. Helen viidi naistelaagrisse Püreneedes, Schwarts aga Prantsuse laagrisse
» «Kena kunsttükk!» naeris Gabriel. Siis ütles ta järsku tõsiseks minnes: «See on kõik nii ütlemata hea ja kena, et ma seda vaevalt uskuda suudan. Aga kui meie südamed teineteist tõesti on leidnud, siis oleks minu omakasulik soov, et nad ka põliselt kokku jääksid. Lahkumine, võiks vähemalt minule liig valusaks minna. Sellepärast küsin ma: tahab junkur Georg ennast iili kaugele alandada, et ta sulase Gabrieli oma põliseks seltsiliseks eluteel võtab?» «Junkur Georgil ei ole midagi võtmist, aga Agnes Mönnikhusen tahaks heameelega vürst Gabrieli sõnakuulelikuks ümmardajaks saada.» «Aga mis ütleb sinu isa, sinu sugulased ja kõigepealt -- mis ütleb junkur Hans Risbiter -- » Agnes kattis kõneleja suu käega. «Ära riku selle tunni õnne, Gabriel!» ütles ta põlgavalt. «Mees, kes häda ajal oma kihlatud pruudi maha jätab ja pakku jookseb, on minu meelest kõige viletsam inimeste seas. Ma ei taha tema nime enam kuulda
annaabi.ee 
