kuristik. Reaalne maailm on vaid kõrgema ideaalse maailma kahvatu vari. Ratsionaalsel teel ei ole võimalik seda nn ,,teist maailma" tunnetada, vaid poeesia vahenditega on võimalik tabada ideaalset ilu, nähtava maailma taga asuvat nähtamatut hinge- või vaimumaailma. Kõrgeimaks kogemuseks pidasid nad sisemist kohemust, mis põhineb intuitsioonil, müstilisel ilmutusel, mis on kättesaadav mitte loogiliselt mõtlevale teadlasele, vaid just geniaalsele luuletajale. Siit kujutlus poeedist kui prohvetist nägijast, kes suudab teha nähtavaks meeltevälist reaalsust. Olid uute vahendite otsingul ja selleks uueks vahendiks saab kirjanduses sümbol, mis oma olemuselt on mitmetähenduslik. Sümbolistlik kirjandus ei taotlegi, et selle vastuvõtjad sümbolit ühesuguselt mõistaksid. Sümbol kirjandus on varjunditerikas, nn looritatud, mitte üheselt mõistetav. Sümb luule nõuab lugejalt mõttepingutust, aktiivset suhtlemist tekstiga,
FRANK SINATRA GALA Frank Sinatra Gala kontsert on kummardus 20.sajandi ühele suuremale meelelahutajale, geniaalsele Frank Sinatrale. Frank Sinatra salvestas heliplaatidele umbes 1800 meloodiat ning on surematuks laulnud rohkem maailmahitte kui ükski teine vokalist ajaloos. Sinatra laulud ei ole kõigest juhuslikud meloodiad, vaid sümbolid ja neid on raske eraldada Sinatra häälest. Frank Sinatra ei ole vaid üks laulja või näitleja. Sinatra nimi on sümbol, mis tähistab tervet repertuaari, ajastut, elustiili. Ja muidugi häält. Kui noor Frank 1939.aasta kevadel oma
Indrek, kui rühma liider, sammus mehikesele vaikselt lähemale ning küsis: „Kes te olete? Kas me saame teid kuidagi aidata?“ Indrek nägi seda muiet, mis tekkis mehe näole, kui ta oli teist küsimust kuulnud, ta oli segaduses. Äkitselt lausus mehike: „Teie mind aidata? Mina ei vaja abi, aga teil on seda küll hädasti vaja! Võite mind kutsuda Jumiidrekuks.“ Kõik silmitsesid mehikest suurte silmadega ning Jumiidrek lausus: „Ütlen teile üht, teie sõber Indrek tuli geniaalsele ideele 5 kuud tagasi, mil te esmakordselt koos palvetasite ning taevaisa poole pöördusite, te tegite kohe palju valjemat häält ning teid võeti kuulda, nüüdseks, mil olete juba vägagi pikka aega kannatanud selle vaesuse ja väga kohutava majandusliku olukorra all, tuleb sellele lõpp teha, sest te kõik olete head inimesed, te väärite head elu, millega saaks suuri tegusid ette võtta! Indrek, ma tean, et sulle meeldib kangesti tantsida, ma tean, et käid igal õhtul
Selle maanaise kätetöö võib olla imepeen, tema lihtsad läbimõtlemata ideed võivad kootud kujul olla imekaunid ja neist võib leida palju rohkem alatoone ja sügavamaid ideid, kui akadeemilise haridusega ,,kunstnikult". Kas see maanaine on siis kunstnik või on ta lihtsalt andekas? Ryan P. Snuffer on oma artiklis avaldanud sellise mõtte: Kas kunst ei või olla see, mis paneb kunsti tarbija loominguliselt mõtlema. Kui jazzmuusikat kuulav mees tuleb kuulamise ajal geniaalsele äriideele ja suudab luua miljardikompanii, kas see pole siis ka omamoodi kunst? On. Kindlasti on. Vaimuvaene inimene ei suuda tarbida teiste loomingut, ehk siis kunsti, ja ei suuda ka ise midagi luua. Kuid kuna keegi meist ei ole vaimuvene, mõned lihtsalt on vähem loomingulised, kui teised, pole olemas inimest, kes ei võiks olla kunstnik. Naine, kes töötab raamatupidajana, on tavamõistes väga maine inimene ja keegi ei tuleks selle peale, et ta võib olla loominguline
Mida teha? Mitte midagi. Elada haigena, piinatuna ja pettununa nii kaua, kuni..." Ja ometi polnud Verdi loomevitaalsus ikka veel põhjani ammendatud. 1898. a. toimusid Pariisis ja samal aastal ka Turinos A. Toscanini juhatusel Verdi viimase teose keskaegseile ladinakeelseile tekstidele kirjutatud "Nelja vaimuliku laulu" ("Quattro pezzi sacri") esiettekanded. Palestrina ja Marcelle kooristiili ning hilise Verdi uudse ja julge harmoonia süntees lahendab imposantse "Te Deumi" geniaalsele Reekviemile. Kõrgele vanusele harukordsest erksusest hoolimata hakkas põdurus viimastel elukuudel ka selle raudse inimese üle võimust võtma. Ta ei jaksanud enam oma tavalisi jalutuskäike ette võtta ning teda viidi aeda tugitoolis. 1900. a. talvel saabus Verdi Milaanosse, et mõne nädala möödudes Genuasse edasi sõita. Jõud aga kahanes pidevalt... 1901. a. algul tabas Verdit halvatus ning 27
o karistusjärgsele kinnipidamisele. Meenub jälle nõukogude aeg, kui 1964. aastal muudeti suur osa senistest alaealistele ettenähtud kasvatusliku töö kolooniatest erikutse- koolideks. Kuigi erinevused nende asutuste vahel ei olnud olulised, lubas niisugune muutus vähendada hüppeliselt alaealiste kinnipeetavate arvu tolleagses Nõukogude Liidus ja statistiliselt läks pilt palju paremaks. Kas meie kriminaalpoliitika kujundajad on jõudnud ,,geniaalsele ideele", kuidas liberaalsemaks muutuva karistamispraktika ja vangide arvu vähenemise korral säilitada eriliselt hirmutav võimalus saada karistusjärgselt kinni peetud? Nõnda säiliks preventiivne mõju olukorras, kus muidu leebed karistused enam hirmu ei tekita. Niisugusel talitusviisil oleks kahtlemata teatav loogika, paraku oleks see ilmselgelt silma- kirjalik. Justiitsministeeriumi poolt kooskõlastusringile saadetud ,,Karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku
.. vaatamata sellele, et meie Heraskov sai võrdseks Homerose ja Vergiliusega (Ketser, kes on mõõdukalt purjus, ilmub Polevoi vaatevälja.) 57 POLEVOI: Ketser! Kuulsite? (lööb sõrmedega nipsu) "Telegraaf" läks tulega mängmisega liiale! SEVÕRJOV: " et meie noor luulelõvi Kukolnik jõudis esimese hüppega järele geniaalsele Goethele..." (Belinski ilmub ujedalt seltskonda ja kuuldes omaenda sõnu ette loetavat, pageb minema.) "...ja teise hüppega jäi ainult Krjukovskist natuke maha vaatamata kõigele sellele ma kordan " (Lahkuv Belinski põrkab kokku Mihhailiga, kel on seljas sõjaväemunder. Nad ei tunne teineteist. Belinski vabandab pimesi ja lahkub.) " meil ei ole kirjandust!"
annaabi.ee 
