14. Kirjeldage silbi ehitust (tooge näiteid)? Silp on sõna foneetilis-fonoloogiline üksus, mille aluseks on konsonantide ja vokaalide vaheldumine Foneetiliselt on silp ühest või mitmest häälikust koosnev kõnelõik, millele vastab üks õhurõhuimpulss · Eesti keele silpide määramise põhireegel (ortograafiliselt) on, et silbi piir asub iga CVjärjendi ees va-ba-du-se-ga Eesti ortograafia eripärast tingitult on sõnasisesed p, t, k vokaalide vahel kaksikkonsonandid (geminaadid), mis jagunevad kahte silpi silbipiir läheb ortograafias ühe tähega kirjutatud kaksikkonsonandi seest, seal on tegelikult kaks klusiili: õ(p)-pe(t)-ta(t)-ti, kõi(k)-ki Silbi ehitus · Eesti keeles on igas silbis kas lühike või pikk vokaal või diftong, mis moodustab silbi tuuma · Silbi teised koostisosad on silbi algus ja lõpp, milleks on konsonandid või konsonantühendid · Eesti keeles algab sõnasisene silp tavaliselt ühe konsonandiga sa-ge-li
· Tugevaastmeline n(n)i-terminatiiv: poiganni 'pojani' · Analoogilised da-infinitiiivi tunnused: jättädä · Topeltmitmus: kanudel 'kanadel' · Analoogiline mitmuse id-partitiiv: jõuluid, kalaid · Iksi-konditsionaal: nägiksin, joiksimme · Sisekaota si-imperfekt: jättäsin, tundesimme · Tugevaastmeliste vormide üldistumine kirdemurdes: seppäl, kirjanikkul, tüttär · Je-tunnuseline genitiiv: suurembije 'suuremate' · Geminaadid rõhutu silbi järel: poiganni, poiganna Kirderannikumurde rannamurre Ranniku- e rannamurre: · Ei esine õ-häälikut a, e, o, u: pohi, peld, sana · Hilisdiftongid: vueras 'võõras', rüem 'rõõm' · Nõrgas astmes üksikklusiil: sepä 'sepän' · Tugev üksikklusiil: sepä, koto 'kodu' · Sk astmevahelduseta: leskel, käskin · Palatalisatsioon puudub: palk:palki · G kadu: särg : säred ; telg : teled ; järestikku
Häälduses torkab kõrva Peipsi ääres levinud järgsilpide kõrgete vokaalide madaldumine (kohos `kohus` tohtno `tohtinud`). Levinud on ka nõrgaastmeline de- mitmus (siadele ). Tartu murde läänerühm (Ran, Puh, Nõo) paistab silma oma keerukate kvantiteedi- ja kvaliteedisuhetega. Kvantiteedimuutustest on haaratud nii konsonantism kui vokalism. Pikenema kalduvad lühikesed geminaadid ja pikad vokaalid, nõrga astme konsonantühendite ja diftongide puhul aga esimene komponent. Paljud hääliku- ja vormijooned on sarnased Mulgiga. Näiteks võib tuua sõnad üits `üks` läits `läks` järven ,järves` Tartu murde idarühm (Kam, Võn) on läänerühmaga võrreldes konservatiivsem, põhjaeestilise kirjakeele mõjudele alistumist on vähem. Sõnaalguline afrikaat ehk sulghääliku ja sama häälduskohaga ahtushääliku ühendi püsimine näikse kogu alal säilinud olevat
kammid, dusi) ja konsonantühendeid (2-5 laadilt erinevat konsonanti). Fonoloogilised probleemid - Sulghäälikute, f'i ja s ortograafia on erinev teiste konsonantide omast. Sulghäälikute puhul võimaldab ortograafia märkida välteerinevusi täpsemalt kui teiste konsonantide üks täht: kabi- kapi-kappi. B, d, g loetakse tugevate konsonantide nõrkadeks allofoonideks, mis esinevad lühikesena vokaalide vahel või sõna lõpus. Tugevad sulghäälikud on geminaadid, mis kirjutatakse ühekordselt teisevältelistes sõnades ning kahekordselt kolmandavältelistes sõnades v.a.pika vokaali v. diftongi järel (saate, aita). - S õigekiri on sarnane sulghäälikutega. Z esineb s lühikese nõrga allofoonina helitute häälikute naabruses. Ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja z. S esineb vaid geminaadina (nagu tugevad sulghäälikudki).
analoogilised da-infinitiivi tunnused: jättädä, tundada; topeltmitmus: kanudel ‘kanadel’, päividest ‘päevadest’; analoogiline mitmuse id-partitiiv: jõuluid, kalaid; iksi-konditsionaal: nägiksin, joiksimme; sisekaota si-imperfekt: jättäsin, tundesimme; tugevaastmeliste vormide üldistumine kirdemurdes: seppäl, kirjanikkul, tüttär, akkada ‘hakata’; je-tunnuseline genitiiv: suurembije ‘suuremate’; geminaadid rõhutu silbi järel: poiganni, poiganna; Ranniku- ehk rannamurre ei esine õ-häälikut -> a, e, o, u: pohi, peld, sana; hilisdiftongid: vueras ‘võõras’, rüem ‘rõõm’; nõrgas astmes üksikklusiil: sepä ‘sepän’; tugev üksikklusiil: sepä, koto ‘kodu’, jätän; sk astmevahelduseta: leskel, käskin; palatalisatsioon puudub: palk : palki; g kadu: särg : säred, telg : teled, järestikku; lööma, sööma lihtm.: löin, söin;
Eesti keeles puudub heliliste ja helitute sulghäälikute ja sibilantide vastandus.On võimalik rääkida nõrkadest ja tugevatest konsonantfoneemidest: nõrgad /g b d d´ z z/, tugevad /k p t t´ s s/ Nõrgad vaid teatud tingimusel lühikestena helilises ümbruses või sõna lõpus > pigem tugevate allofoonid b, d, g on tugevate konsonantide nõrgad allofoonid, nt kabi /kapi/, lugu /luku/, koda /kota/, pered /peret/ Tugevad sulghäälikud on helilises ümbruses geminaadid, nt kapi /kappi/, luku /lukku/, kota /kotta/, saate /saatte/, Aita /aitta/ Võõrtähed s ja z - s õigekiri on samasugune nagu sulghäälikutel z esineb s lühikese helitu nõrga allofoonina heliliste häälikute naabruses, nt beez, drazee, loozi, sarzi Ei esine minimaalpaare, kus vastanduksid s ja z s esineb (nagu tugevad klusiilidki) vaid geminaadina: dusid /tussit/ geisa /keissa Palataliseeritud foneemidel / / puuduvad kirjas neile vastavad tähed
kontakte. Nt läti, soome, inglise, saksa laenud (ale, bänd, kleit, preili). Laentüvesid on nii kirjakeeles kui ka murretes, vahetu keelekontakti tulemusel. Laentüvede integreerumist iseloomustab nt lõpukadu (nt vene kanycma – kapsas, paberoca – pabeross), konsonantühendid sõna algul asenduvad ühega (nt vene clobogka – lobudik), vokaalharmoonia kaob (nt soome rälläkkä – relakas), geminaadid sõna seest üksikkonsonandiks (nt esittää – esitada), pikeneb vokaal sõna sees (nt vene logõr – looder), võivad säilida mõned sufiksid, nt vene -nik (pagasnik), -vai (padavai), -ka (täika), sõnade lühendamised (soome alennus – ale), -ari (synttari – sünttar). 15. Kirjelda eesti keele võõrtüvede häälikulist struktuuri. Võõrtüved moodustavad üleeuroopalise sõnavara, mille levik on muutunud üha laiemaks. Võivad olla nii laen- kui ka võõrsõnad.
annaabi.ee 
