Valentine's Day Saint Valentine's Day is an annual holiday held on February 14 celebrating love and affection between intimate companions.The holiday is named after one or more early Christian martyrs named Valentine and was established by Pope Gelasius I in 496 AD. It is traditionally a day on which lovers express their love for each other by presenting flowers, offering confectionery, and sending greeting cards .. The holiday first became associated with romantic love in the circle of Geoffrey Chaucer in the High Middle Ages, when the tradition of courtly love flourished.hModern Valentine's Day symbols include the heart-shaped outline, doves, and the figure of the winged Cupid
keiserliku Rooma tähtsamaid sündmusi. 800 aastat enne valentinipäeva tähistasid roomlased paganlikku traditsiooni, mille kõrgpunktiks oli loterii, mille käigus noored mehed tõmbasid loosiga välja teismelise tüdruku nime, kellest sai tema partner ülejäänud aastaks. Sageli need paarid armusid ja abiellusid. Püüdes paganlikke rituaale ohjeldada, andis paavst Gelasius korralduse loteriid muuta. Tüdrukute nimede asemel tõmbasid nii noored mehed kui naised vaasist sedeli pühakunimega, kes oli nende teenäitajaks antud aastal. Arvatagi, et noortele meestele see muutus ei meeldinud. Kuigi kirik oli naisteloterii keelanud, jätkasid Rooma mehed naiste armastuse püüdmist valentinipäeval. Traditsiooniks sai saata armastatule kirjalikke sõnumeid. Legend järgi keelas imperaator Claudius meestel abiellumise, et nad oleksid ideaalsed sõdurid
protestantlikes kristluse harudes pühakuid selles mõttes ei ole. Victor I (ladina keeles 'võitja') valitses 189–199. Ta oli 14. paavst. Victor oli pärit Põhja-Aafrikas asuvast Rooma riigi Aafrika provintsist. Seetõttu on oletatud, et ta oli mustanahaline, kuid selle piirkonna etniline koosseis lubab arvata, et tegu oli siiski europiidse rassi esindajaga. Tema isa nimi oli Felix. Hiljem on Aafrika provintsi elanikest saanud paavstideks Miltiades ja Gelasius I. Tema aja tõsiseim kirikupoliitiline probleem oli vaidlus ülestõusmispühade arvestamise üle, mida Väike-Aasias peeti juudi kalendri järgi, kus Kristuse ülestõusmise päev ei langenud kindlale nädalapäevale. Roomas tähistati Kristuse ülestõusmise päevana pühapäeva. Kui Väike-Aasia kristlased viibisid ülestõusmispühade ajal Roomas, puhkes selle teema üle vaidlus. Victor I otsustas
modifitseeritud kujul. Kanooniline õigus oli ka lihtsamini ja kergemini muudetav paavasti otsustega, mis tagas sellele ajaga parema kaasaskäimise, olles modernsem arhailisest õigusest. Kanooniline õigus tekkis 12. saj kristlike koguduste kohtumistel vastuvõetud otsustest (canones juhtnöör), millele hiljem lisandusid paavstivõimu dekreedid. 12. sajandil sai paavsti kuuriast kõrgeim õigusistants. 5. saj töötas paavst Gelasius I välja kahe mõõga doktriini keiser on kiriku poeg, kellele on antud mõõk valitsemaks maistes asjade üle ja mõistmaks õigust maistes asjades (regalis potestas), kuid kirikliku ehk jumaliku õigusemõistmise õigus on antud paavstile ja piiskoppidele (auctoritas sacrata pontifisuim); keisri autoriteet pärines jumalalt ja seetõttu ei võinud ta tegutseda jumaliku korra vastu. Rooma õigust tõlgendati ja muudeti kiriku kasuks, nt pidi kirik testamendis saama ühe poja osa
eneseteadvuses, tema vastandumises Bütsantsis (Idas) olevale keisrile. Antud teadmises oli lähtekoht ja ühtlasi võimalus hilisemaks ilmaliku ja vaimuliku võimu ja õiguse vahekorda määratlevaks "kahe mõõga teooriaks." Paavstile alluva maailmakiriku autonoomia ilmalike riikide ja nende valitsejate suhtes jäi rooma-kaoliku kiriku õigustraditsiooni peamiseks osaks, õhtumaise kiriku- ja riigiõpetuse üheks aluseks. Teooria arendas välja paavst Gelasius I (492-496) oma kirjas keiser Anastasiosele. Autonoomsuse printsiip elas algselt kõige nähtavamalt kiriku enda õigusmõistmises, piiskopi õigusmõistmisele pidid alluma kõik kristlased. Riigikiriku positsiooni saavutanud kiriku seisukoha järgi oleks nüüd kõik kodanikud kui kristlased pidanud kuuluma piiskopi jurisdiktsiooni alla. Vaatamata üksikute keisrite suuremeelsusele, ei saanud riik olla siinkohal
kõrgendatud eneseteadvusest lähtuvalt nimetab ta iseennast kristluse õpetajaks (vicarius Christi). Väga usin ja edukas skeemitaja, kes oskab poliitilisi olukordi ära kasutada. Pärast seda kui Idas on aastakümneid vaieldud, leitakse Leo kiri, mis on teoloogilist hästi selgitav (kristluse mõlemad loomused). See tõstab aga ka läänekiriku autoriteeti, samas jääb alles terve hulk kirikuid, mis seda dogmat ei aktsepteeri (Halkedonieelsed/monofüsiitlikud kirikud nt Kopti kirik). Gelasius I (492-296). On nn „kahe mõõga teooria“ väljaarendaja. Väga teenekas liturg. Symmachus (498-514). Tema ajal formuleeritakse põhimõte, et paavsti üle ei saa ükski inimene kohut mõista (avaldatakse 502. aastal). Samal aastal hakatakse Rooma piiskopi asemel kirikupead nimetama paavstiks. Esimene Rooma kirikupea, kes hakkab jagama peapiiskoppidele palliume. Justinianuse kirikupoliitika Rooma üle. Room kui au-primaat (alates 536). Keiser
paavsti maavaldused), omas ise seega nii vaimset kui maist võimu. Ajal, mil ta vajas kaitset lombardlaste eest, ütles ta, et kristlased peavad kuuletuma ka kurjale valitsejale (vaiksel ja passiivsel moel), ükski teine kirikuisa ei olnud enne teda nii väitnud. Valitsejate elu ja tegemisi ei tohi kritiseerida ega nende üle kohut mõista. Keiser võib käituda valesti, riskida oma hukatusega, keisrist kõrgem on vaid Jumal. See on tema ja Jumala vaheline asi. Kahe mõõga õpetus Paavst Gelasius (oli paavstiks aastatel 492-496) sõnastas kahe mõõga või kahe võimu õpetuse, maine ja vaimne võim peavad üksteist aitama, kirikuõpetuslikes küsimustes peab keiser kuuletuma kirikule. Kristliku religiooni õpetajaid ja preestreid valitsetakse Jumala tahte kohaselt piiskoppide ja preestrite poolt, mitte tsiviilseaduse või sekulaarvõimu poolt. Jumalast alla tuleb kaks võimuhierarhiat, kaks õigusloomet (kanooniline ja ilmalik õigus), kaks institutsiooni koos oma ametikandjatega
Itaalias ainus korrastatud ja funktsioneeriv institutsioon, kellel olid kasutada suured rikkused. Paavst ei olnud ainult Rooma valitseja, vaid temas sai Itaalia roomameelse elanikkonna koondaja germaanlaste vastases võitluses. Nii sai paavstist Itaalia poliitika valitseja. Kuigi paavst kiitis heaks ja nõustust Bütsantsi impeerium romanum christianumiga ei võinud ega tahtnud ta tunnustada keisrit kiriku kõrgeima juhina nii nagu sellega idas oli harjutud. Paavst Gelasius teatas keiser Anastasius I le et sel ei olnud mingit õigust ja voli valitseda kirikut ega koostada eeskirju kirikliku elu asjus. Gelasiuse õpetus ei mõjutanud kuigi palju ida rooma keisreid kuid tema kirjad liideti paavstilike dekretaaliate kogusse ning need mõjutasid keskajal juba paavstide universaalteokraatia arengut. Tuunustamine Nagu eespool mainitud sai primaat tunnustuse keiser Honoriuselt, kes väljastas 445
Aktiivse Intellekti vahel... Ilmutus tuleb Jumalalt/algpõhjuselt läbi Aktiivse Intellekti. ... Sellise inimese valitsemine on ülim valitsemine, kõik teised valitsemised on alamad ja tulenevad sellest." Nagu Jumal juhib kõike maailma ja kõik on temale suunatud, nii ka vooruslikus linnas valitseja juhib kõigi tegusid ning need järgivad tema eeskuju. Teda ei piira seadused, inimesed, reziim. Kahe mõõga õpetus Paavst Gelasius (oli paavstiks aastatel 492-496) sõnastas kahe mõõga või kahe võimu õpetuse, maine ja vaimne võim peavad üksteist aitama, kirikuõpetuslikes küsimustes peab keiser kuuletuma kirikule. Kristliku religiooni õpetajaid ja preestreid valitsetakse Jumala tahte kohaselt piiskoppide ja preestrite poolt, mitte tsiviilseaduse või sekulaarvõimu poolt. Jumalast alla tuleb kaks võimuhierarhiat, kaks õigusloomet (kanooniline ja ilmalik õigus), kaks institutsiooni koos oma ametikandjatega
annaabi.ee 
