Katsetes in vitro rakkudega korreleerus põletikumediaatorite vabastamine viiruse produktsiooniga. Haiguse arengu kriitiliseks punktiks on leviku moment kesknärvisüsteemi, mida võimaldavad muutunud kindlate metalloproteinaaside (MMP) ja neid kontrollivate metalloproteinaasi koeinhibiitorite (TIMP) ekspressioonitase. Muutused geeniregulatsioonis toimuvad enne põletikuliste muutuste teket. Need asjaolud kõik kokku, mida spontaanselt indutseerib viirus, võimaldab leukotsüütidel läbida katkenud aju-vere barjääri. (Lempp jt., 2014). Koerte katku nakkuspuhangute vastu aitab kõige efektiivsemalt vaktsineerimine. Tavaliselt näeb vaktsineerimisskeem ette iga-aastast kordusvaktsineerimist tuumikvaktsiiniga (marutaud, koerte katk, parvoviirus, viiruslik hepatiit), kuid
Kuidas neid valke ühiselt nimetada võiks? nn. Koduhoidjavalgud - hoolitsevad ekspresseerumise eest ehk nii replikatsiooni, transkriptsiooni kui translatsiooni eest. DNA polümeraas, histoonivalgud, ribosoomivalgud, energia ja ainevahetuse valgud. 43. Kui palju arvatakse (hetkel) inimesel geene olevat ning kui suur osa neist korraga ekspresseeruda võib? Kui suur arvatakse olevat geenide protsent, mille produktid geeniregulatsioonis osalevad? Inimesel arvatakse olevat umbes 23-25 000 geeni, milleks korraga ekspresseeruda võib 30-60%. Geeniregulatsioonis osalevate geenide protsent arvatakse olevat 10-15% kõikidest geenidest. 44. Millised cis-elemendid on vajalikud, et RNA polümeraas ühe geeni transkribeerimise alustaks ja lõpetaks? Promootor, enhanser, terminaator. (cis-elemendid asuvad DNAs, mõjutavad transkriptsiooni. Trans-faktorid asuvad RNAs ja mõjutavad transkripsiooni, trans-faktorid
reaktsiooniks. tRNA – osaleb translatsioonil, transpordib aminohappeid ribosoomidesse tmRNA – transfer messenger RNA, päästab stoppama jäänud ribosoomid snRNA – small nuclear RNA ehk U-RNAd, paiknevad tuumas Cajal kehades, osalevad splaissimisel snoRNA – small tuumakese RNA, modifitseerivad teisi RNAsid miRNA – mikro RNA, osaleb geeniregulatsioonis siRNA – small interfering RNA, osaleb geeniregulatsioonis piRNA – piwi-interacting RNA, peamiseks funktsiooniks on transopsoonide kaitse SRP RNA – signaali äratundmis kompleksi RNA komponent. Funktsiooniks ko-translatsiooniline translokatsioon ja post-translatsiooniline transport. IncRNA – pikk mittekodeeriv RNA, reguleerib geenide transkriptsiooni ning osaleb epigeneetilises regulatsioonis
Translatsioon kaitseb mRNA-d degradatsiooni eest, sest sel juhul on mRNA tänu ribosoomidele vähem nukleaasidele eksponeeritud. Samas on kirjeldatud ka mRNA-sid (näiteks lac operoni mRNA), mille eluiga ei sõltu nende translatsiooni efektiivsusest. Seega sõltub konkreetse mRNA stabiilsus sellest, kas mRNA ribosoomidega katmata ala on nukleaaside poolt atakeeritav või mitte. 6. RNA sekundaarstruktuuride osa geeniregulatsioonis. Transkriptsiooni terminatsioon Transkriptsiooni elongatsioon ei toimu ühtlase kiirusega. RNA polümeraas võib transkriptsiooni käigus peatuda (ingl. k. "pausing") juuksenõelastruktuuride moodustumise tõttu vast-sünteesitud mRNA-s. Tänu moodustuvatele sekundaarstruktuuridele tekib võimalus transkriptsiooni regulatsiooniks läbi elongatsiooni ja terminatsiooni mõjutavate faktorite. NusA on multifunktsionaalne elongatsioonifaktor, mis stimuleerib teatud tüüpi pausingut (näit
olema. Kuidas neid valke ühiselt nimetada võiks? nn. Koduhoidjavalgud - hoolitsevad ekspresseerumise eest ehk nii replikatsiooni, transkriptsiooni kui translatsiooni eest. DNA polümeraas, histoonivalgud, ribosoomivalgud, energia ja ainevahetuse valgud. 43. Kui palju arvatakse (hetkel) inimesel geene olevat ning kui suur osa neist korraga ekspresseeruda võib? Kui suur arvatakse olevat geenide protsent, mille produktid geeniregulatsioonis osalevad? Inimesel arvatakse olevat umbes 23-25 000 geeni, milleks korraga ekspresseeuda võib 30- 60%. Geeniregulatsioonis osalevate geenide protsent arvatakse olevat 10-15% kõikidest geenidest. 44. Millised cis-elemendid on vajalikud, et RNA polümeraas ühe geeni transkribeerimise alustaks ja lõpetaks? Promootor, enhanser, terminaator. (cis-elemendid asuvad DNAs, mõjutavad transkriptsiooni. Trans-faktorid asuvad RNAs ja mõjutavad
Tooge näiteid valkudest, mis peavad igas rakutüübis ekspresseerunud olema. Kuidas neid valke ühiselt nimetada võiks? Kõigis rakkudes on vaja nt niinimetatud koduhoidjavalke: DNA replikatsioonil, RNA transkriptsioonis jne osalevad valgud, histoonid, ribosoomivalgud, energia- ja ainevahetust käigus hoidvad valgud jne. Kui palju arvatakse (hetkel) inimesel geene olevat ning kui suur osa neist korraga ekspresseeruda võib? Kui suur arvatakse olevat geenide protsent, mille produktid geeniregulatsioonis osalevad? 20 000 – 25 000. Inimese rakus ekspresseerub korraga keskmiselt ~30-60% geenidest 10-15% kõikidest geenidest arvatakse olema seotud geeniregulatsiooniga. Millised cis-elemendid on vajalikud, et RNA polümeraas ühe geeni transkribeerimise alustaks ja lõpetaks? Promootor ja terminaator Mis tagab enamike valguliste transkriptsioonifaktorite DNA-ga seondumise spetsiifilisuse?
Kuidas neid valke ühiselt nimetada võiks? Kõigis rakkudes on vaja nt niinimetatud koduhoidjavalke: DNA replikatsioonil, RNA transkriptsioonis jne osalevad valgud, histoonid, ribosoomivalgud, energia- ja ainevahetust käigus hoidvad valgud jne. 43. Kui palju arvatakse (hetkel) inimesel geene olevat ning kui suur osa neist korraga ekspresseeruda võib? Kui suur arvatakse olevat geenide protsent, mille produktid geeniregulatsioonis osalevad? 20 000 25 000. Inimese rakus ekspresseerub korraga keskmiselt ~30-60% geenidest 10-15% kõikidest geenidest arvatakse olema seotud geeniregulatsiooniga. 15 44. Millised cis-elemendid on vajalikud, et RNA polümeraas ühe geeni transkribeerimise alustaks ja lõpetaks? Promootor ja terminaator 45
Nukleoidiga assotsieerunud valkude osalus transkriptsiooni regulatsioonis Bakterikromosoom esineb rakus nukleoproteiinkompleksina, mida nimetatakse nukleoidiks. 1,5 mm kontuurpikkusega E. coli kromosoom on ligikaudu 1000 korda kokku pakitud. Erinevalt eukarüootsetest histoonidest moodustavad bakteri nukleoidivalgud DNA-ga ebapüsivaid komplekse. Need valgud muudavad nii lokaalselt kui ka globaalselt kromosoomi struktuuri ja osalevad sel viisil globaalses geeniregulatsioonis. DNA-ga on üle genoomi pidevalt seondunud ligikaudu 10 valku, mille hulk varieerub rakus kasvufaas-sõltuvalt. Kõige domineerivamad nukleoidivalgud on HU, IHF, H-NS, StpA, Fis ja Dps. HU ja IHF subühikud on 45% ulatuses aminohappeliselt järjestuselt identsed ja väga sarnased 3-D struktuurilt. StpA on 58% ulatuses identne H-NS-ga ja võib asendada H-NS-i ning moodustada sellega heterodimeere. Nukleoidivalgud seovad DNA-d üldjuhul mittespetsiifiliselt, kuid füsioloogiliselt
annaabi.ee 
