14. Nimeta erinevaid steroide ja too näiteid. hormoonid, kolesteriidid, vitamiinid 15. Mis haigus on ateroskleroos? Ateroskleroos ehk veresoonte lupjumine on haigus, mille korral veresoonte valendik aheneb veresoonte seina kogunevate ainete tõttu. 16. Lipiidide funktsioonid organismis? Lipiidid on rakumembraanide asendamatud komponendid, millel on oluline regulatoorne roll paljudes rakuprotsessides nagu membraani struktuur, metaboolne- ja geeniregulatsioon, valkude struktuur-aktiivsus, energia tootmine ja signaaliülekanne. 17. Kuidas on omavahel seotud aminohapped ja valgud? ei tea 18. Mille poolest erinevad lihtvalgud liitvalkudest? liitvalgud koosnevad valgulistest ja mittevalgulistest asadest (nukleoproteiinid) ja hemoglobiin 19. Nimeta erinevaid valgustruktuure, oska neid eristada joonise alusel, too näiteid. primaar, sekundaar, tertsiaar, kvaterneerstruktuur 20. Mis on denaturatsioon, renaturatsioon, too näiteid?
3. Geenid, mis avalduvad ainult rakkude elutegevuse kindlal perioodil. Siia gruppi kuulub näiteks arvukaid geene, mis avalduvad üksnes inimese looteea erinevatel perioodidel uute kudede ja elundite moodustamisel. 4. Geenid, mis kunagi ei avaldu. Valdavalt on need geenid saadud evolutsiooni eellastelt. Valdavalt on need geenid saadud kaugetelt eellastelt. Kunagi vajalikud olnud geenid on minetanud oma tähtsuse, kuid on evolutsiooni jooksul siiski säilinud. Geeniregulatsioon seisneb transkriptsiooni reguleerimises – millised geenid on konkreetsel ajahetke aktiivsed ja millised mitte. Geeni avaldumine sõltub ensüüm RNA-polümeraasi seostumisest DNA promootorpiirkonnaga. Kui ensüüm saab sinna kinnituda, siis transkriptsioon toimub ja kui ei saa, siis transkriptsiooni ei järgne. RNA-polümeraasi seostumisest DNA promootoriga võib takistada mõni teine valk, mida nimetatakse repressoriks. Kui
4,1kcal. Valkude arvelt kaetakse keskmiselt 12% päevasest energiatarbest. Kaitsefunktsioon ebasoodsate ja kahjulike välismõjude eest (epiteel ja sidekoevalgud, antikehad, vere hüübimine jne.) Aktiivne kaitse moodustavad antikehad ja teised kaitsevagud Passiivne struktuurvalgud nt. naha ja küünte valgud Valgud 3 Elutähtsate ainete transport. Verevalgud seovad ja transpordivad mitmesuguseid ühendeid (nt. hapniku transport). Geeniregulatsioon (retseptoorne roll) osalevad DNA transkriptsioonis. Kuuluvad retseptorite koostisesse ja vahendavad infot. Kontraktiivne ülesanne muundab ATPsse talletunud energia mehaaniliseks tööks. Valgud 4 Valkude jagunemine: Lihtvalgud (proteiinid) koosnevad aminohapete jääkidest. Liitvalgud (proteiidid) koosnevad nii valgulisest kui mittevalgulisest osast. Valgud koosnevad aminohapetest. Aminohapped jagunevad
• lncRNAd võivad rakendada oma funktsiooni seostudes DNA või RNAga järjestusspetsiifiliselt või seostudes valkudega. Osad lncRNAd on prekursoriks väiksematele regulatoorsetele RNAdele nagu nt miRNAdele või piRNAdele. LncRNAd võivad reguleerida geeniekspressiooni ja valgu sünteesi erinevatel viisidel. Reguleerivad geeniekspressiooni kromatiini tasemel, mõjutavad transkriptsiooni ja pre-mRNA protsessingut, mRNA stabiilsust ja translatsiooni. Geeniregulatsioon võib toimuda in cis – transkribeeritud lncRNA lähedal või in trans – transkriptsioonisaidist kaugemal. Posttranskriptsiooniline funktsioon hõlmab endas protsesse nagu splaissing, likalisatsioon, translatsioon ja degradatsioon. 1. Transkriptsiooni regulatsioon Reguleerivad geenispetsiifilist transkriptsiooni – ncRNAde märklaudadeks võivad olla aktivaatorid või repressorid, erinevad
Heterosügootsus- homoloogiliste kromosoomide samades lookustes on erinevad alleelid, üks dom. ja teine rets. (Aa) Monogeenne tunnus- ühe tunnuse määrab ära üks geen Polügeenne tunnus- ühe tunnuse määrab ära palju geene Genotüüp e. genoom- organismi kromosoomides olev kogu geneetilise materjali kogum ( ei ole vaid geenide kogum) Fenotüüp- avalduvate tunnuse kogum Genofond- liigi või populatsiooni kõigi geenide ja alleelide kogum 8. Geeniregulatsioon Aktiivsuseregulatsioon: Transkriptsiooni kontroll Transkriptsiooni kontrollil valitakse, milliste geenide järgi toimub transkriptsioon ja kui palju mingit mRNA-d sünteesitakse. Valik toimub enamasti regulaatorvalkude abil. Eukarüoodi DNA on tihedalt pakitud (histoonid) ja ei ole kättesaadav: transkriptsioonifaktorid ei saa seostuda, aga reguleerivad valgud saavad. Näiteks kromatiini struktuuri muutvad valgud.
protsess. Täiskasvanud inimese ajus on umbes miljard neuronit ja veelgi enam gliiarakke. Kõik need rakud tekivad väga lühikese aja, umbes mõne kuu jooksul väiksest populatsioonist eellasrakkudest. Individuaalsete eellasrakkude arenguline valik sõltub kõige rohkem nende eristumise ajal toimuvatest koostoimetest keskkonnaga ehk ümbritsevate rakkudega. Lõpptulemusena kontrollivad kõiki neid sündmusi rakk-rakk-kontaktid ja rakuspetsiifiline geeniregulatsioon Pärast seda, kui neuronid on “leidnud” oma lõpp-asukoha, peab toimuma veel kaks suurt protsessi, et närvisüsteem hakkaks normaalselt funktsioneerima. Esiteks peavad tekkima ühendused eri närvisüsteemi piirkondade vahel. Teiseks, õigete partnerite-neuronite vahel peavad moodustuma spetsiifilised struktureeritud ühendused, mida nimetatakse sünapsiteks. Neuronite võrgustike moodustumise aluseks on närviraku jätkete – aksonite – kasvamine
Kui omavahel ühinevad kaks või enam polüpeptiidi, moodustub valk, mille puhul räägitakse neljandat järku struktuurist ehk kvaternaarstruktuurist. Regulatoorne (hormoonid) funktsioon (nt insuliin). Ensüümaatiline funktsioon- (-aas lõpp nt amülaas) lagundavad, sünteesivad. Aktiivne kaitse-antikehad kaitsevad haiguste puhul. Passiivne kaitse-küüned, karvad, okkad, sarved, sõrad (koostises, nt keratiin). Geeniregulatsioon (aktivaator ja repressor valgud) Transport- hapnik (hemoglobiin). Orgaanilistest ainetest on organismis kõige rohkem valke, sest neil tuleb täita palju ülesandeid. Kui valgu lahust kuumutada (nt juuste lokkimine, sirgendamine), siis soojusenergia toimel nõrgad keemilised sidemed katkevad- esmalt kolmandat ja siis teist järku struktuur. Seda nähtust nimetatakse denaturatsiooniks. Lisaks kuumusele võivad valku denatureerida mehaanilised
. Selline kombinatoorika on väga oluline olukorras, kus tegemist on metaboolsete radade hargnemisega. Seda eriti just siis, kui raja hargnemisel katalüüsivad reaktsioone isoensüümid. Isoensüümid võivad erineda üksteisest selle poolest, millised lõpp-produktid nende aktiivsust inhibeerivad või nende sünteesi represseerivad. Bakterid on ainuraksed organismid ning puutuvad seetõttu väliskeskkonnaga vahetult kokku. Bakterite geeniregulatsioon on väga operatiivne, võimaldades kiireid ümberlülitusi rakkude metabolismis ja füsioloogilises seisundis. Kui teatavate geenide produkte pole rakkude kasvuks vaja, siis toimub vastavate geenide väljalülitamine, vajaduse korral lülitatakse aga kiiresti tööle need geenid, mille produkte rakk antud olukorras vajab. Selline regulatsioon geenide sisse-välja lülitamise kaudu on rakule ökonoomne ning võimaldab bakteritel optimaalsete kasvutingimuste korral väga kiiresti paljuneda.
sekundaarstruktuuri sisaldavatele mRNA-dele. Vajatakse helikaasi abi ja ribonukleaas kinnitub kehvemini, kui on sek struktuur, selliseid lagunatakse muidu aeglasemalt poly a annab toetsupinna. Polü(A) järjestusi sünteesivad polü(A) polümeraasid PAP I ja PAP II mRNA polüadenüleerimine on bakterirakus pidevalt toimuv protsess, mis aitab kaasa mRNA molekulide täielikule degradeerimisele. 9. Globaalne geeniregulatsioon bakterites ja selle uurimist võimaldavad meetodid. Erinevaid bioloogilisi protsesse koordineeritakse globaalse regulatsiooni kaudu. Globaalsele regulatsioonile alluvad kõik operonid. Operonid, mida kontrollib üks regulaatorvalk, moodustavad reguloni. Samasse reguloni kuuluvate operonide induktsioon võib üsna ulatuslikult varieeruda. Erinevatesse regulonidesse kuuluvad operonid või geenid võivad kuuluda modulonidesse. Samasse
otsekohe. Keskkonnamuutuste kohapealt on nad väga paindlikud, sest iga geeni avaldumine nõuab energiat ning seetõttu toimuvad protsessid ja ümberlülitused väga kiiresti. Vajalik populatsiooni säilumiseks, toimub positiivne valik. Jagunemine on lihtne genoomi jagunemine ehk pooldumine. Mitoosi ei toimu, kuid samal ajal jaotub genoom suhteliselt võrdselt kuna DNA kahekordistumine toimub nagunii. Põhiprotsessid sarnanevad eukarüoodsete rakkude põhiprotsessidele (valgu süntees, geeniregulatsioon, ekspressioon jne). Erinevused tulenevad sellest kuidas geenid on genoomis organiseeritud. Geene reguleeritakse ühe koha pealt (operon) ja selle regulatsioon sõltub konkreetsest keskkonnast. Viirus erineb tavalisest bioloogilisest organismist selle poolest, et ta ei paljune autonoomselt. Kõikidel viirustel on põhimõtteliselt ühesugune ehitus, erinevus tuleb kestast ja konkreetsest geneetilisest aparaadist. Kestal on kindlasti retseptorid, mis on vajalikud mingi raku infitseerimiseks
mitmesugused keemilised sidemed. Kui omavahel ühinevad kaks või enam polüpeptiidi, moodustub valk, mille puhul räägitakse neljandat järku struktuurist ehk kvaternaarstruktuurist. Regulatoorne (hormoonid) funktsioon (nt insuliin). Ensüümaatiline funktsioon- (-aas lõpp nt amülaas) lagundavad, sünteesivad. Aktiivne kaitse- antikehad kaitsevad haiguste puhul. Passiivne kaitse-küüned, karvad, okkad, sarved, sõrad (koostises, nt keratiin). Geeniregulatsioon (aktivaator ja repressor valgud) Transport- hapnik (hemoglobiin). Orgaanilistest ainetest on organismis kõige rohkem valke, sest neil tuleb täita palju ülesandeid. Kui valgu lahust kuumutada (nt juuste lokkimine, sirgendamine), siis soojusenergia toimel nõrgad keemilised sidemed katkevad- esmalt kolmandat ja siis teist järku struktuur. Seda nähtust nimetatakse denaturatsiooniks. Lisaks kuumusele võivad valku
geenid). Need geenid on paljudes rakkudes avaldunud, hea intronitesse snoRNA geene 69 panna. St kui rakk jaguneb saadakse rRNA intronites protsessimise teel. Kui rakk ei jagune, siis neid pole, ribosoome ei lähe peaaegu vaja. - tuumakeses on elektronmikroskoobiga nähtavad täpid – cayal kehakesed. Neisse kogunevad snoRNA-d, seal toimub RNA modifitseerimine. Post-transkriptsiooniline geeniregulatsioon eukarüootides: alternatiivne splaissimine – isemoodi juurdelõikus. Sellega saavutatakse suur geeniproduktide hulk (suurem kui geenide hulk). Eriti närvirakkudes on palju erinevaid splaissimise variante. algul 3 eksonit, 2 intronit, 1 premRNA – sellelt 5 erinevat spliced mRNA-d. 5 erinevat varianti ühendamiseks. Intronid on võrdlemisi pikad ja splaissimise äratundmiskohad üsna lühikesed, seetõttu selliseid järjestusi, mis sobivad, on olemas küll
3. Kõrgelt korduvad DNA järjestused - enam kui 105 koopiat genoomi kohta. Esimesse klassi kuulub enamus geene, mis on mõni tuhat kuni mõnikümmend tuhat nukleotiidi pikad. Suur osa genoomist sisaldab mõõdukalt korduvaid DNA järjestusi ning ainult vähestel juhtudel (geenid, mis kodeerivad histoone, ribosomaalset RNA-d ja ribosoomivalke, mida vajatakse rakus palju) on tegemist sama geeni kordustega. Enamasti on mõõdukalt korduvate DNA järjestuste rolliks geeniregulatsioon. Kuna eukarüootse DNA replikatsioon algab paljudelt spetsiifilistelt järjestustelt, mida nimetatakse ori- järjestusteks (origin of replication), paigutuvad ka need mõõdukalt korduvate DNA järjestuste klassi. Siia klassi kuuluvad ka transponeeruvad geneetilised elemendid, mis on olulised geneetilise materjali evolutsioneerumise seisukohalt, kuna nende liikumisega genoomi ühest piirkonnast teise kaasnevad mutatsioonid ja geneetilised ümberkorraldused
3. Kõrgelt korduvad DNA järjestused - enam kui 105 koopiat genoomi kohta. Esimesse klassi kuulub enamus geene, mis on mõni tuhat kuni mõnikümmend tuhat nukleotiidi pikad. Suur osa genoomist sisaldab mõõdukalt korduvaid DNA järjestusi ning ainult vähestel juhtudel (geenid, mis kodeerivad histoone, ribosomaalset RNA-d ja ribosoomivalke, mida vajatakse rakus palju) on tegemist sama geeni kordustega. Enamasti on mõõdukalt korduvate DNA järjestuste rolliks geeniregulatsioon. Kuna eukarüootse DNA replikatsioon algab paljudelt spetsiifilistelt järjestustelt, mida nimetatakse ori- järjestusteks (origin of replication), paigutuvad ka need mõõdukalt korduvate DNA järjestuste klassi. Siia klassi kuuluvad ka transponeeruvad geneetilised elemendid, mis on olulised geneetilise materjali evolutsioneerumise seisukohalt, kuna nende liikumisega genoomi ühest piirkonnast teise kaasnevad mutatsioonid ja geneetilised ümberkorraldused
annaabi.ee 
