Sisemine on fosfolipiidide ja väline lipopolüsahhariidide kiht. Poriinid -- proteiinid, mis moodustavad kanaleid ehk poore. Nende kaudu toimub hüdrofiilsete suhkrute, aminohapete ja ioonide mitteselektiivne difusioon rakku. Läbi poriinide liiguvad madalamolekulaarsed ained. Transportproteiinid ehk permeaasid hoolitsevad ainete aktiivse transpordi eest. Periplasmaatiline ruum ehk periplasm -- asub peptidoglükaani ja tsütoplasmamembraani vahel. See on täidetud geelitaolise ainega ja võib võtta enda alla 30% raku mahust. Periplasm sisaldab mitmesuguseid hüdrolüütilisi ensüüme (fosfataasid, nukleaasid, proteaasid), millega hüdrolüüsitakse suuremaid molekule. Sõltuvalt väliskeskonna teguritest või pärilikust mutatsioonist võib häiruda rakuseina biosüntees. Ilmnevad morfoloogiliselt ebatavalised bakterite struktuurid. Neid nimetatakse: Protoplastid - moodustuvad grampositiivsete mikroorganismide rakuseina lahustumisel lüsosüümiga
Vanusega lääts tuhmub. Sellist seisundit nimetatakse kataraktiks e. hallkaeks. 3. klaaskeha- silma seestpoolt täitev geeljas mass. Klaaskeha moodustab 80% silma ruumalast. Klaaskeha jääb silmaläätse ja võrkkesta vahelisse ruumi. Selle ülesanne on võtta aktiivselt osa akommodatsiooniprotsessist ning säilitada seestpoolt silma ühtlane toonus. Väikelastel on klaaskeha tugeva geelitaolise konsistentsiga, kuid täiskasvanueas algab selle veeldumine. Üle 50aastastel inimestel (ja noortel lühinägelikel) algab klaaskeha veeldumisest tingitud klaaskeha irdumine võrkkestalt. Irdumise käigus võib klaaskeha vigastada väikeseid veresooni, mille tõttu võivad hakata tekkima ujuvad "kärbsed" ehk hõljukid nägemistelje ette, mis on tajutavad eriti heledaid taustasid vaadates. Irdunud klaaskeha hõõrdumine vastu võrkkesta võib
ain.sis.> 30% aeroobne stabiliseerimine- muda aereeritakse nii, et kergelt lagunev org aine laguneks.Protsess oleneb temp. talvel 1-2 kuud, suvel paar nädalat. Aeroobsel lagunemisel hävivad patogeensed mikroorganismid vähemal määral kui muudel meetoditel. * Muda tihendamine Tahendamine filtrimise (lintfilterpressid) või tsentrifuugimisega tah.ain.sis kuni 20-30%-ni. Muda konditsioneerimine- Muda mikroorganismid koguvad enda ümber rohkesti vett ja moodustavad geelitaolise struktuuri. Keemiline konditsioneerimine - raudkloriid ja lubi, kaasajal kasut.orgaanilisi polümeere, mis lõhuvad geeli struktuuri. Füüs kond külmutamine ja kuumutamine. Muda põletamine- kuivainesisaldus vähemalt 40% Töödeldud muda paigutatakse erinevalt : matta (dumping) ookeani (NY, LA, London, Tokio) viljakasvatuses taimetoitainete allikana, pinnase omaduste parandamiseks, haljastuses,
milledest peamised on filterpressid ja tsentrifuugid. Lintfilterpressil pressitakse mudakiht kahe liikuva filtreeriva lindikanga vahele ning vesi filtreerub läbi kangaste. Tsentrifuugis eraldatakse vesi muda tahkest ainest. Muda juhitakse prööleva trumli sisse, milles asuv tigutransportöör lükkab muda trumli koonilisse otsa. Vesi kõrvaldub vastasotsast. Muda mikroorganismid koguvad enda ümber rohkesti vett ja moodustavad geelitaolise struktuuri. Sellise muda veesisaldust on raske vähendada ilma muda konditsioneerimiseta. Üldlevinud on keemiline konditsioneerimine. Tuntumateks kemikaalideks on raudkloriid ja lubi, kuid kaasajal kasutatakse peamiselt orgaanilisi polümeere. Need jagunevad kationiitseteks, anioniitseteks voi mitteioniitseteks. Muda saab konditsioneerida ka füüsikalisel teel külmutades või kuumutades. Üldreeglina konditsioneeritakse muda enne tahendamist.
Aeroobsel stabiliseerimisel aereeritakse muda aerotankide sarnastes reservuaarides tingimustel, mille korral kergeltlagunev orgaaniline aine laguneb. Tahendatud muda on niiske mulla konsistentsiga. Muda saab tahendada kas mudaväljakuil või mehaaniliste tahendamisseadmetega. Mudaväljakul vesi osaliselt aurub ja osaliselt filtreerub läbi aluskihi. Enamasti kasutatakse filterpressid ja tsentrifuugid. Muda mikroorganismid koguvad enda ümber rohkesti vett ja moodustavad geelitaolise struktuuri. Sellise muda veesisaldust on raske vähendada ilma muda konditsioneerimiseta. Üldlevinud on keemiline konditsioneerimine, kus mikroobide ümber koondunud geelitaoline struktuur rikutakse kemikaalide abil. Tuntumateks kemikaalideks on raudkloriid ja lubi, kuid kaasajal kasutatakse peamiselt orgaanilisi polümeere. Üldreeglina konditsioneeritakse muda enne tahendamist. Peale muda käitlust veetakse see välja kasutamiseks väetisena. Selleks võib muda laotada põldudele
takistab suuremate molekulide sissepääsu.Poriinid- proteiinid mis moodustavad kanaleide ehk poore. Nende kaudu toimub hüdrofiilsete suhkrute, aminohapete ja ioonide mitteselektiivne difusioon rakku. Läbi poriinide liiguvad madalamolekulaarsed ained. Transportproteiinid- ehk permeaasid hoolitsevad ainete aktiivse transpordi eest. Periplasmaatiline ruum ehk periplasm- asub peptidoglükaani ja tsütoplasmamembraani vahel. See on täidetud geelitaolise ainega ja võib võtta enda alla 30% raku mahust. 9. Bakterite morfoloogia (sh mikro-, strepto-, ja stafülokokid) Bakterid jaotatakse kuju järgi kolme põhivormi: kerakujulised ehk kokid, pulga- ehk silindrikujulised, spiraalsed ehk kruvikujulised mikroorganismid Looduses esineb kõige rohkem pulgakujulisi, vähem kerakujulisi ja kõige vähem spiraalseid mikroorganisme. Kokid (coccus, cocci) on kerakujulised bakterid läbimõõduga 1.
rõngas). Aktiinifilamendid moodustavad struktuure: a) paralleelsete kimpudena, mis moodustavad raku mikrohattusid ja filopoode, aktiinifilamente seovad kimpudeks valgud fimbriin, villiin ja a-aktiniin. b) kontraktiilsete struktuuridena, nt. aktiini rõngas. Aktiini rõngas on ajutine kontraktiilne struktuur, mis moodustub tsütokineesi ajal. Seal on aktiinifilamendid orienteeritud antiparalleelselt ja nendega on seotud mootorvalk müosiin. c)geelitaolise võrgustikuna, kus aktiinifilamendid on omavahel paljudest kohtadest seotud teatud valkudega. Tuntuim valk, mis tekitab ühendusi üksteisega ristuvate aktiinifilamentide vahele ja põhjustades sellega kolmemõõtmelise võrgustiku tekke, on filamiin. Aktiini polümerisatsioon ja selle regulatsioon. G-aktiin on seostunud tsütoplasmas teatud madalmolekulaarsete valkudega, mis aitavad kontrollida tema polümerisatsiooni. Enamtuntud on selles suhtes tümosiin ja profiliin. 14
peamised on filterpressid ja tsentrifuugid. Lintfilterpressil pressitakse mudakiht kahe liikuva filtreeriva lindikanga vahele ning vesi filtreerub läbi kangaste. Tsentrifuugis eraldatakse vesi muda tahkest ainest tsentrifugaaljõu toimel. Muda juhitakse pöörleva trumli sisse, milles asuv tigutransportöör lükkab muda trumli koonilisse otsa. Vesi kõrvaldub vastasotsast. Muda mikroorganismid koguvad enda ümber rohkesti vett ja moodustavad geelitaolise struktuuri. Sellise muda veesisaldust on raske vähendada ilma muda konditsioneerimiseta. Üldlevinud on keemiline konditsioneerimine, kus mikroobide ümber koondunud geelitaoline struktuur rikutakse kemikaalide abil. Tuntumateks kemikaalideks on raudkloriid ja lubi, kuid kaasajal kasutatakse peamiselt orgaanilisi polümeere. Need jagunevad kationiitseteks (positiivse laenguga ioonid), anioniitseteks (negatiivse laenguga ioonid) või mitteioniitseteks (ilma laenguta osakesed)
filopoodid, stressi fiibrid, aktiini rõngas). Aktiinifilamendid moodustavad struktuure: a) paralleelsete kimpudena, mis moodustavad raku mikrohattusid ja filopoode, aktiinifilamente seovad kimpudeks valgud fimbriin, villiin ja a-aktiniin. b) kontraktiilsete struktuuridena, nt. aktiini rõngas. Aktiini rõngas on ajutine kontraktiilne struktuur, mis moodustub tsütokineesi ajal. Seal on aktiinifilamendid orienteeritud antiparalleelselt ja nendega on seotud mootorvalk müosiin. c)geelitaolise võrgustikuna, kus aktiinifilamendid on omavahel paljudest kohtadest seotud teatud valkudega. Tuntuim valk, mis tekitab ühendusi üksteisega ristuvate aktiinifilamentide vahele ja põhjustades sellega kolmemõõtmelise võrgustiku tekke, on filamiin. Aktiini polümerisatsioon ja selle regulatsioon. G-aktiin on seostunud tsütoplasmas teatud madalmolekulaarsete valkudega, mis aitavad kontrollida tema polümerisatsiooni. Enamtuntud on selles suhtes tümosiin ja profiliin. 14
paiknevad tihedalt üksteise lähedal, kimpudena. Aktiinifilamente seovad kimpudeks valgud fimbriin, villiin ja a-aktiniin. Stressi fiibrid on iseloomulikud neile rakkudele, mis kinnituvad substraadile. Kui rakk tuleb substraadilt lahti (näiteks siis, kui algab mitoos), siis stressi fiibrid kaovad. Aktiini rõngas on ajutine kontraktiilne struktuur, mis moodustub tsütokineesi ajal. Seal on aktiinifilamendid orienteeritud antiparalleelselt ja nendega on seotud mootorvalk müosiin. geelitaolise võrgustikuna, kus aktiinifilamendid on omavahel paljudest kohtadest seotud teatud valkudega. Tuntuim valk, mis tekitab ühendusi üksteisega ristuvate aktiinifilamentide vahele ja põhjustades sellega kolmemõõtmelise võrgustiku tekke, on filamiin. Mikrohatud (Microvilli)Eriti palju leidub epiteliaalsetel rakkudel, mis vajavad normaalseks funktsioneerimiseks suurt pinda. Näit. peensoole epiteelirakkudel. Iga mikrohatu südamik
annaabi.ee 
