Rootslased lasid linnuse õhku ning taganesid. Helme kohta puuduvad kindlamad andmed, kuid võib arvata, et samal mäekünkal või kunagi seista ka muinaslinn. Stefan Bathory valitsemise ajal kuulus linnus vendadele Stanislaus ja Peter Nonhardile. 1624. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf linnuse koos ümber asuvate mõisadega Liivimaa kindralkuberneri ametis olnud krahv Jakob De la Gardiele. LEGEND Rahvasuu kõneleb, et targa soovitusel müüritud ordulossi seina Anne-nimeline tüdruk. Ta olnud ise nõus, sest viljalõikuselt tulnud tütarlaps ei teadnud, mida tähendab ehitajate salakaval küsimus: "Kes tahab lossi võtmeid hoida?" Sissemüüritud neiu nime ei tohtinud vaenlased teada, muidu pidi kaduma lossi ümbritsev uduloor ja kaitsejõud. Ükskord piiranud vaenlane lossi pikalt ja tulemuseta. Kavatsetud
Mõis rajati juba Orduaja lõpul. Olustvere saksakeelne nimetus on olnud Ollustfer. 16. sajandil kuulus Olustvere mõis Schillingite aadliperekonnale. Sajandi lõpul omandas mõisa Nicolaus Eismont, kes oli mõisnik 1598. aastani. Siis sai Olustvere omanikuks Tartu piiskopi Johann Blankenfeldi sugulane Franz Blankenfeld ja tema abikaasa Catharina Orgies. 1624. aastal läänistati Viljandi lossilään, mille koosseisu Olustvere kuulus, krahv Jakob De la Gardiele (1583–1652). Peagi panditi mõis Valentin Schillingile, kes oli omanik 1640. aastal. Pandilepingu lõppedes siirdus mõis De la Gardie´dele tagasi. Krahv Pontus Fredrik De la Gardie (1630–1692) pantis selle lõplikult ära: 1668. aastal sai pandihärraks Johann von Schlippenbach. Pärast Johann von Schlippenbachi surma siirdus mõis endiselt pandivaldusena edasi tema pärijatele. 1734. aastal oli Olustvere mõisnikuks vabahärra Berend
Juhendaja: Rein Schihalejev Olustvere 2010 Suure-Kõpu Põhikooli ajalugu. Esimese teated Suure-Kõpu mõisa kohta pärinevad 1487. Aastast, kui see kuulus Womar von Uexküllile. Kompleksi keskus oli sellel ajal Mõisaküla külas, mis asub mõned kilomeetrid eemal kohast, kuhu mõisasüda hiljemalt 1587. Aastal toodi. 1622. Aastal kinkis kuningas Gustav II Adolf mõisa krahv Jacob De la Gardiele, kes selle kaks aastat hiljem Valentin Scillingile erastas. 1699. Aastal mõis riigistati ning see püsis riigi omanduses kuni 1800. aastani sel aastal jagas keiser Paul I mõisa kaheks: väiksem osa(Väike-Kõpu) jättis ta riigimõisaks ning suurema osa (Suure-Kõpu) kinkis kapten Fjudor Usakovi lesele Katariina Usakovale. 1804. Aastal ostis mõisa 120000 rubla eest Paul Ludwig von Lövenstern. Samal aastal läks Suure-Kõpu edasi Franz George von Oettingeni omandusse. Ta pidi selle aga 1805
tuleprooviks linnuse kaitsevõimele. Siit ajast pärinevad ka linnuse sisemised kraavid ja blindaazid, mis ehitati kahurite paigutamiseks ja kaitseks pommitamise eest. Liivi sõja ajal sai linnus tugevalt kannatada, osaliselt purustati Väike linnus ning eellinnuse müürid. 1559 .a. müüdi linnus Taani kuningale. 1576.a. võtavad Vene väed lossi enda valdusse.1581.a.vallutavad lossi Rootslased.1625.a. müüb aga Rootsi kuningas Haapsalu lossi Eestimaa kindralkubernerile krahv Jakob De la Gardiele. Krahv remondib veidi linnust, kirikusse ehitati orel ja valmistati uus altar. 1688.a. 23.märtsil puhkeb Haapsalu lossis tulekahju,hävib täielikult lossi keskosa ruumid,Väike linnus muutub varemeiks.1710.a.alistub loss vastupanuta Vene kindralile,puhkeb ka linnas katkuepideemia ja linn jääb inimtühjaks. Linnas on alla 100 elaniku. 1715.a. külastab lossi imperaator Peeter I, tema käsul muudetakse vallikindlused kasutamiskõlbmatuks. Ning nüüd
aastal otsustav Härgmäe lahing, mida loetakse Liivimaa ordu lõpuks (ja vahel koguni keskaja lõpuks Vana-Liivimaal, sh Eestis). Saatus soosis linnust ka Rootsi-Poola sõdade ajal 1600-20ndatel aastatel, mis mitmeid muid Lõuna-Eesti piirkondi vägagi laastas. Stefan Bathory valitsemise ajal kuulus linnus vendadele Stanislaus ja Peter Nonhardile. 1624. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf linnuse koos ümber asuvate mõisadega Liivimaa kindralkuberneri ametis olnud krahv Jakob De la Gardiele. Linnus hävis 1658. aastal, mil parajasti oli käimas Vene-Rootsi sõda (seesama, mis lõpetati 1661.a. Kärde rahuga) ning rootslastel ei olnud jõudu, et linnust kaitsta. Praegu varemetes ja konserveerimata linnuse lasksid rootslased õhku ning taganesid. Paarsada aastat tagasi oli linnusest alles veel suur osa müüre üsna korralike aknaavadega, kuid varemed on pidevalt lagunenud ning tasapisi kokku varisenud. Kui võrrelda praegu allesolevaid üksikuid müüritulpi näiteks 20
Revisjonis on märgitud neli küla - Sukrekill, Lemstikill, Rohtsekill ja Linakill. Mainitakse 45 talu 83 meeshingega. 1627 a moodustati Pärnu krahvkond, mis hõlmas ka Kihnu ning mille valdajaks sai krahv von 6 Marek Thurn ning järgnevalt tema pärijad. 1661. aasatl läks Kihnu saar kui Pärnu krahvkonna osa Rootsi riigimehele Magnus De la Gardiele vastutasuks temalt äravõetud Kuressaare eest. 1680 a tagastati Kihnu reduktsioniseaduse kohaselt taas Rootsi riigi alluvusse. Seega oli saar 53 aastat eravalduses. Esimesed teated Kihnu (Kühno) kroonumõisast, mis asus saare loodepoolses osas, on pärit 1684 aastast. See oli väike riigimõis, mida haldasid rentnikud- reservohvitserid või Pärnu kaupmehed. Esimeseks rentnikuks oli leitnant Karl Friedrich Lilienfeld, viimasteks rentnikeks olid Graebnerid.
Kui komandant Wildemann oma ohvitseridega miini üle vaatama läks, plahvatas see ootamatult ja paiskas kõik kohalolijad õhku. Wildemann lendas kõrges kaares üle müüri poolakate poole, kus maandus pehmelt sõnnikuhunnikule. Ta jäi terveks, kuid võeti vangi. Vangi langenud komandant andis lossi üle poolakatele. · Rootsi kuningas Gustav II Adolf läänistas linnuse koos maadega 1624. aastal eravaldusesse marssal Jakob de la Gardiele. Sellest sai alguse Viljandi mõisa areng. Mõisakeskus kerkis keskaegsest linnast läände. · Ajapikku hakkasid kokkuhoidlikumad linnakodanikud varemetest väärtuslikku ehitumaterjalina laiali kandma. 1701. aastal pöördusid Viljandi elanikud Laiusel viibiva Rootsi kuninga Karl XII poole linnaõiguse saamise asjus. Kuningas palus oodata paremaid aega. Pärast Põhjasõda jäi linn venelaste kätte ja Viljandile saabus rahulikum periood
1645. aastal sõlmitud Brömsebro rahulepinguga läks Saaremaa Rootsi valdusse. 1618.–1619. finantsaastal oli linnuses palgal 47 ametimeest ja teenijat ning 50 palgasõjaväelast, neist 36 lihtsõdurit ja 8 relvaseppa, 1623. aastal kahureid 116. 1645. aastal oli garnison seoses sõjaolukorraga märgatavalt suurem: kindluse üleandmisel Rootsile teenis siin 850 palgasõdurit ja 800 talupojast maakaitseväelast. 1648 läänistati Magnus Gabriel De la Gardiele Kuressaare krahvkond ning 16. septembrist ka Kuressaare linnus, Kuressaare krahv De la Gardie nimetati ka 1649. aasta Liivimaa kindralkuberneriks ja ta kavatses linnuses kapitaalseid taastamis- ja ümberehitustöid. Kuid 1654. aastal loobus Rootsi kuninganna Kristiina troonist ja jättis Saaremaa endale sissetuleku allikaks.20. sajandi algul restaureeriti linnus Saaremaa rüütelkonna residentsiks.27. juunil 1934 avati linnuses postiagentuur Kuressaare Loss.
annaabi.ee 
