· Mida heledam valgus, seda ulatuslikum on hüperpolarisatsioon · Pimeduses on sensor osalise depolaratsiooni seisundis ja saadab välja pidurdavaid impulsse võrkkesta bipolaarsetele rakkudele · Kui valgus hüperpolariseerib sensori, siis vähenevad pidurdavad mõjud bipolaarsetele rakkudele ja need aktiveeruvad · Valguse "transleerimist" närvirakkude elektrilisteks potentsiaalideks nimetatakse fototransduktsiooniks · Bipolaarsed rakud on sünaptilises ühenduses ganglionirakkudega VÄRVUSTE NÄGEMINE Värvuste nägemise teooriad Trikromaatilisuse teooria · võrkkestas on sinise, rohelise ja punase valguse suhtes tundlikud rakud · rohelise ja punase sensori ärritumisel saadakse kollase värvuse aisting · sinise, rohelise ja punase sensori samaaegsel ärritumisel saadakse valge värvuse aisting Vastandvärvuste teooria · võrkkestas on vastandvärvusneuronid · külgmises põlvikkehas ja ajukoores on värvusspetsiifilised rakud VÄRVUSNÄGEMISE TEST
erinevat fotopsiini. Pimeduses kepikeste Na+kanalid avatud, valguskvant aktiveerib rodopsiini,toimub stereoisomeratsioon,Na+ kanalid sulguvad,Na+ sissevool väheneb,K+kanalid jäävad avatuks- sensorimembraani hüperpolarisatsioon.Pimeduses sensor osalise depolarisatsiooni sisundis- saadab pidevalt väja pidurdavaid impulsse bipolaarsetele rakkudele,hüperpolariseerides pidurdav mõju väheneb,biopolaarsed rakud aktiveeruvad,biopolaarsed rakud sünaptilses ühenduses ganglionirakkudega. Nägemisteravuse määrab väikseim kahe punkti vaheline kaugus, mida silm on võimeline eristama. Kui silma optiline süsteem normaalne siis nimetatakse seda-emmetroopiaks.Sel puhul tekib võrkkestal lõpmata kaugel olevast esemest terav kujutis. Kui silmamuna läbimõõt on valgustmurdva süsteemi tugevuse suhtes liialt pikk,siis tekib kujutis võrkkesta ees-lühinägevus e müoopia.(hajutavad-klaasis)
Kolvikesed sisaldavad kolme erinevat fotopsiini. Pimeduses kepikeste Na+kanalid avatud, valguskvant aktiveerib rodopsiini,toimub stereoisomeratsioon,Na+ kanalid sulguvad,Na+ sissevool väheneb,K+kanalid jäävad avatuks-sensorimembraani hüperpolarisatsioon.Pimeduses sensor osalise depolarisatsiooni sisundis- saadab pidevalt väja pidurdavaid impulsse bipolaarsetele rakkudele,hüperpolariseerides pidurdav mõju väheneb,biopolaarsed rakud aktiveeruvad,biopolaarsed rakud sünaptilses ühenduses ganglionirakkudega. Nägemisteravuse määrab väikseim kahe punkti vaheline kaugus, mida silm on võimeline eristama. Kui silma optiline süsteem normaalne siis nimetatakse seda- emmetroopiaks.Sel puhul tekib võrkkestal lõpmata kaugel olevast esemest terav kujutis. Kui silmamuna läbimõõt on valgustmurdva süsteemi tugevuse suhtes liialt pikk,siis tekib kujutis võrkkesta ees-lühinägevus e müoopia.(hajutavad- klaasis) Liialt väikese silmaläbimõõdu või optiliste süsteemi valgusmurdvate
kanalid Na sissevool väheneb toimub sensorimembraani hüperpolarisatsioon, mis on seda ulatuslikum, mida tugevam on valgus · pimeduses on sensor osalise depolarisatsiooni seisundis ja saadab pidevalt välja pidurdavaid impulsse võrkkesta bipolaarsetele rakkudele · kui valgus sensori hüperpolariseerib, siis vähenevad pidurdavad mõjud bipolaarsetele rakkudele ja need aktiveeruvad · bipolaarsed rakud on omakorda sünaptilises ühenduses ganglionirakkudega Nägemisinformatsiooni vahendavad juhteteed. Nägemisnärv, mille moodustavad ganglionirakkude jätked, sisaldab enam kui 10 (astmes 6) kiudu. Nina ja oimu poolt tulnud närvikiud moodustavad ühinemisel 6 nägemistrakti, mis suundub keskajus asuvasse külgmisse põlvikkehasse, kus toimub ümberlülitus nägemiskorteksisse viivatele neuronitele. Keskajus asuvate
Pimeduses on sensor osalise depolarisatsiooni seisundis ja saadab pidevalt välja pidurdavaid impulsse võrkkesta bipolaarsetele rakkudele. Kui valgus sensori hüperpolariserib, siis vähenevad pidurdavad mõjud bipolaarsetele rakkudele ja need aktiveeruvad. Valguse ,,transleerimist" närvirakkude elektrilisteks potentsiaalideks nim fototransduktsiooniks. Bipolaarsed rakud on sünaptilises ühenduses ganglionirakkudega. Nägemisnärv, mille moodustavad ganglionirakkude jätked, sisaldab enam kui 106 kiudu. Võrkkestast nina poolt pärinevad nägemisnärvi kiud ristuvad nägemisristmikus, oimu poolt tulenevad kiud ei ristu. Nina ja oimu polt tulnud närvikiud moodustavad ühinemisel nägemistrakti, mis suundub keskajus asuvasse külgmisse põlvikkehasse, kus toimub ümberlülitus nägemiskorteksisse viivatele neuronitele. Keskajus asuvasse närvikeskuste kaudu juhitakse ka silmaliigutusi ja pupillireaktsioone
Läätse kohandamist eri kaugusel olevate esemete vaatamiseks nimetatakse silma akommodatsiooniks. Võrkkest pärineb neuroektodermist nagu peaajugi ja on seetõttu on oma iseloomult rohkem kesknärvisüsteemi kui perifeerne osa. Võrkkest koosneb 5 tüüpi rakkudest: 1) fotoretseptorid (kepikesed kohanenud hämaruses nägemiseks ja kolvikesed kohanenud päevavalguses nägemiseks, kuju ja värvuse eristamiseks) 2) bipolaarsed rakud ( vaheneuronid, ühendavad fotoretseptoreid ganglionirakkudega) 3) horisontaalrakud ( vahendajad, ühendavad kolvikesi) 4) amakriinrakud (vahendajad, ühendavad ganglionirakke) 5) ganglioni rakud (närvirakud, mille aksonid lähevad nägemisnärvi koosseisus peaajju) Kepikesed ja kolvikesed sisaldavad nägemispigmente. Kepikestes on selleks rodopsiin, mis koosneb valgust opsiinist ja vitamiin A aldehüüdist retinaalist. Valguse toimel see ühend laguneb, mis viib elektriliste laengute vahekorra muutumisele ja närvilõpmetes erutuse tekkele
Kaaliumikanalid, millel puuduvad väratid, jäävad avatuks. · Tulemuseks on sensori membraani hüperpolarisatsioon, mis on seda ulatuslikum, mida tugevam on valgus. · Pimeduses on sensor osalised epolarisatsiooni seisundis ja saadab pidevalt väljapidurdavaid impulsse võrkkesta bipolaarsetele rakkudele. · Valguse mõjul vähenevad pidurdavad mõjud bipolaarsetele rakkudele ja need aktiveeruvad. · Bipolaarsed rakud on sünaptilises ühenduses ganglionirakkudega. Selleks, et silmast erinevatel kaugustel asuvatest esemestest tekiks võrkkestale terav kujutis, on vaja reguleerida: · silma optilise süsteemi tugevust ja · pupilli suurust AKOMMODATSIOON ·Läätse optilise tugevuse reguleerimine- akommodatsioon-toimub läätse kumeruse muutmise teel, mis sõltub selle elastsusest ja läätse kihnule mõjuvatest jõududest. · Ripskeha, pärissoonkesta ja kõvakesta passiivsed elastsusjõud kanduvad ripsvöötmekese kaudu läätse kihnule
Läätse kohandamist eri kaugusel olevate esemete vaatamiseks nimetatakse silma akommodatsiooniks. Võrkkest pärineb neuroektodermist nagu peaajugi ja on seetõttu on oma iseloomult rohkem kesknärvisüsteemi kui perifeerne osa. Võrkkest koosneb 5 tüüpi rakkudest: 1) fotoretseptorid (kepikesed kohanenud hämaruses nägemiseks ja kolvikesed kohanenud päevavalguses nägemiseks, kuju ja värvuse eristamiseks) 2) bipolaarsed rakud ( vaheneuronid, ühendavad fotoretseptoreid ganglionirakkudega) 3) horisontaalrakud ( vahendajad, ühendavad kolvikesi) 4) amakriinrakud (vahendajad, ühendavad ganglionirakke) 5) ganglioni rakud (närvirakud, mille aksonid lähevad nägemisnärvi koosseisus peaajju) Kepikesed ja kolvikesed sisaldavad nägemispigmente. Kepikestes on selleks rodopsiin, mis koosneb valgust opsiinist ja vitamiin A aldehüüdist retinaalist. Valguse toimel see ühend laguneb, mis viib elektriliste laengute vahekorra muutumisele ja närvilõpmetes erutuse tekkele
annaabi.ee 
