kes maalis Hupelist portree, mis kujutab teda neljakümne viiendal eluaastal. Hupeli lähedane sõber oli Rutikvere mõisnik Otto Friedrich von Pistohlkors, kellega tal oli tihe kirjavahetus. O. F. v. Pistohlkors oli Hupeli topogrrafia ja ajakirja kaastööline. Kuid koos Hupeli kirjandusliku kuulsuse tõusuga halveneb kiiresti tema vahekord Gadebuschiga, kes oli juba avaldanud mahategevad arvustused Hupeli esikteoste kohta Greifswaldi ajakirjas. Gadebusch oli Hupeli menukuse peale kade. Head suhted oli Hupelil kirjastaja ja raamatukaupmehe Johann Friedrich Hartknochiga. Too kirjastas algusest peale Hupeli teoseid ja varustas teda ning lugemisseltsi raamatutega. Teaduslik tegevus pastoriameti kõrval Oma uurimustöö ja teostega püüdis Hupel lastetut abielu mõnevõrra kompenseerida. Kõigile varasematele teostele on omane huvi seksuaalse või seksuaaleetilise temaatika vastu. Ta tundis huvi balti temaatika vastu
B) Valgustuslik-kontseptuaalne suund. Rajaja Johann Georg Eisen. Oli õppinud teoloogiat ja kameralistikat (majandus ja riigiteadused). Oli valgustuse ajale omaselt laialdaste huvidega – entsüklopetist. Püüti hariduse valgustatuse poole – nii palju tuli ahmida teadmisi kui võimalik. Ei rahuldunud oma vaimuliku ametiga. Tundis huvi ja loodusasjade, meditisiini vastu. Tung õpetada ja valgustada laiemat ringkonda. SUUNA JÄRGIJAD A) Erudiitlik-antikvaarne suund. Friedrich Konrad Gadebusch – õppis Saksamaal juurat, ajalugu ja filosoofiat. Tuli tagasi Liivimaale ning töötas koduõpetajana mõjukate von Rosenkampfide perekonnas. Hiljem sillakohtu notar - politseikohus põhimõtteliselt. Sai ligipääsu sillakohtu arhiivile. Hiljem Tartu maakohtu, linnakohtu advokaat. Kui tekkis vajadus Tartu tsumftide ja gildide vahelisi tüliküsimusi lahendada kasutas ta oma pädevust ja võimeid uue linna põhikirja koostamisel. Asendamatu tegelane Tartu linnavalitsuses.
esimeseks pärisorjuse vastaseks. ,,Beschreibung" ilmnes kuna Katariina II alustas Balti aadli survestamist ja Katariina II vallanud valgustuse mõju. Müller ,,Russiche Geschichte" avaldati käites. Esien võtab pärisorjust kirjeldades kriitilise hoiaku, et ristisõdijad tulid ainult ristiusku levitama, nägi soovi allutada rahvas ja seetõttu see kord ongi väljakujunenud. Kord ebamõistlik ja majanduselt ebaratsionaalne. Valgustada rahvast, et nad paremini hakkama saaksid. F. K. Gadebusch oli jurist ja ajaloolane, Tartu sündikus ja bürgermeister. Gadebusch Pommerist pastori perekonnast, õppinud õigusteadust ja ajalugu. Preisimaal Köngisbergis õppis edasi. 1748 tuli Liivimaale, kõige pealt koduõpetajaks von Rosenkampfi peres, Alates 1705 Tartus ja jäi sinna surmani, tegi juristi karjääri. 1755 põlengus hävib Gadebuschi korter ja raamatukogu, peale seda keskendus Liivimaa ajaloole. 1767 Moskvasse esindajaks, et konstitutsiooni välja töötada
Valjusti loeti ka omaette olles. Nõnda piisas kirjasõna kättesaadavuseks talus ühest korralikult lugeda oskavast inimesest (Laur, 2003). Ilmalik lugemisvara tekkis 18. sajandi teisel poolel ja seostub Eestisse jõudnud valgustusideedega. Valgustusajastu tähtsamatest kujudest väärivad eriti märkimist Torma pastor Johann Georg Eisen (von Schwarzenberg), Laiuse pastor Heinrich Johann von Jannau, Tartu justiitsbürgermeister ja ajalooline Friedrich Konrad Gadebusch, Põltsamaa pastor August Wilhelm Hupel (Lisa 5), publitsist Johann Christop Petri ja publitsist ning kirjanik Garlieb Helwig Merkel (Lisa 6). Nemad ja nende mõttekaaslased esindasid pietismile oponeerivat ratsionalismi. 19. sajandi algul jätkasid ratsionalistide suunda kõige tegusamalt Lüganuse, Viru-Nigula ja Äksi pastor, eesti päritoluga Otto Wilhelm Masing ning Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenpläter (Vahtre, 2000). Neid nimesid tuntakse, sest nad on kuulsamad estofiilid
Oma vaadetelt oli Hupel ratsionalistlik ning rahvavalgustust pooldav, mistõttu aitas ta igati kaasa koolihariduse ning majanduselu edendamisele. Hupel oli ka viljakas literaat, kes pärandas järeltulevatele põlvedele hinnalisi kirjeldusi Eesti- ja Liivimaa majanduslikest, geograafilistest, looduslikest ja mitmetest teistest oludest. ·Garlieb Helwig Merkel- 1769-1850. Oli estofiil. ·Friedrich Konrad Gadebusch- 1719-1788. Oli baltisaksa ajaloolane. 1767 oli ta Tartu esindajana Katariina II poolt kokku kutsutud Põhiseadusliku Komisjoni koosseisus, kaitstes muuhulgas ka Baltikumi eristaatust (Balti erikorda). Hiljem pühendas ta töö kõrvalt tuntavalt aega ka ajalookirjutusele, ajaloohuvi oli tal tekkinud juba Saksamaal. ·Johann Christoph Brotze- 1742-1823. Oli Liivimaa pedagoog, etnoloog ja kodu- uurija
sajandi teisel poolel Saksast Riiga saabunud ja seal tegutsenud literaadid Johann Georg Hamann ning Johann Gottfried von Herder. Riias töötas aastast 1767 Hartknochi kirjastus, mis avaldas nende (ja Immanuel Kanti) töid. See oli saksa esiromantika periood. Lisajoone sellele andis Herderi huvi rahvaluule vastu, mis mõjutas ka Eesti alal tegutsenud kirjamehi. Tartus (ja selle ümbruses) elunevatest haritlastest moodustus valgustusmeelsete, ratsionalistlike kirjameeste ja teadlaste ring: Gadebusch, Hupel, Masing, Rosenplänter, isa ja poeg Jannaud, Läti liivimaalene Merkel ja Eestimaal koduõpetajana tegutsenud Petri. Garlieb Merkelilt ilmus lisaks ta ajaloolistele teostele liivlaste elu 12.-13. sajandi vahetusel käsitlev ,,Wannem Ymanta, eine lettische Sage". Merkel tegutses publitsisti ja kirjandusarvustajana. Ta on avaldanud ka jutustusi. Pärisorjuse kritiseerija Heinrich Johann von Jannauega tema poeg Heinrich Georg von Jannau ilukirjanduslikke teoseid ei avaldanud.
Siinsed pärisorjalikud olud lausa sundisid Saksamaa ülikoolides hariduse saanud kirikuõpetajaid, teadlasi, publitsiste ja teise haritlasi kriitilis-analüüsivatele mõtteavaldustele, parandamaks eesti rahva kõlbelist ja majanduslikku olukorda. Ikka enam ilmnes feodaal-pärisorjusliku süsteemi ummikseis, millest hakati juba avameelselt kirjutama. Eriti teravalt tegid seda Laiuse pastor H. J. v. Jannau, Torma pastor J. G. Eisen, Tartu justiitsbürgermeister ja ajaloolane Fr. K. Gadebusch, Põltsamaa pastor A. W. Hupel, publitsist J. Chr. Petri ning publitsist ja kirjanik G. H. Merkel. Nende algatatud ratsionalistlikku suunda jätkasid 19. Sajandi algul Lüganuse, Viru-Nigula ja Äksi pastor Otto Wilhelm Masing ning Pärnu pastor Johann Heinrich Rosenplänter. Muutused toimusid ka Eesti põlisrahva õiguslikus seisundis: 19. Aastasaja teisel kümnendil kaotati pärisorjus – Eestimaal 1816. Ja Liivimaal 1819. Aastal. Selle vormiliseks läbiviijaks
annaabi.ee 
