Füüsika I 11. praktikum - Elastsusmoodul (kaitstud) (0)

Pariisi seltskonnaelu iseloomustus 
Pariisi seltkonnaelu oli väga kirju ja draamarohke. Pariisi seltskonnaelust saab  
hea ettekujutuse lugedes  Honore  de  Balzaci  teosest Isa  Goriot . Selles teoses on 
kirjeldatud  Pariisi seltskonnaelu telgitaguseid, probleeme ja põhimõtteid.
Pariisi seltskonnaelus oli üheks suureks probleemiks väimehedraama. See oli selle
aja igapäeva ühiskonnas tõeliseks traagikaks. Balzaci teoses tuleb see probleem 
esile läbi selle, kuidas peategelase isa  gorioti  tütred hakkavad isa kohtlema kui 
viimset  kerjust. Seda sellepärast, et mõlemad tütarde väimehed ei salli isa ja 
tahavad temast lahti saada. Mõlemad tütred tahavad enda meestele meelejärgi 
olla ja suhtlevad isaga salaja . Kuigi nende isa oli kõik selleks teinud ja andud et 
tütred saaksid parima elu, ta toetas neid rahaliselt ja lausa jumaldas enda tütreid.
„ Kakskümend aastat oli ta kinkinud südamesoojust ja armastust, oma  varanduse
kinkis ta ära ainsa päevaga. Kui  sidrun  oli viimseni välja pigistatud viskasid tütred
koore rentslisse“.  Järelikult oli iseloomulik Pariisi seltkonnaelule see, et enamus 
olid enda heaolul väljas ja ei hoolinud isegi enda kõige lähedamatest inimestest, 
vaid kasutasid neid ära.
 Balzaci teose põhjal saab järeldada ka seda, et Väga oluline oli ühiskonna seisus, 
mida noorem , rikkam ja elegantsem inimene oli, seda kõrgemaloli tema staatus .
Lihtinimene ei saanud enne kõrgseltskonda kui oli mõne teise aristrokraadi  tiiva  
alla saanud, siis alles võeti ta vastu seltskonda. Selleks et pürgida tippu oli vaja 
olla külma südamega ning halastamatu. Kõik oli võlts, kõike mis oli tõeline nagu 
näiteks armastus kellegi vastu seda tuli varjata , sest seda peeti nõrkuseks.  
Teoses on öeldud nii: „ Kui teil aga peaks  tekkima  tõeline tunne kellegi vastu, siis 
varjake seda nagu kallist vara , ärge sellest kuidagi märku andke, muidu olete 
kadunud“. Ainult seltskonda põlates jäädi seltskonnas ellu.
Samuti oli Pariisi seltskonnas rivaaltsemist , kõik võistlesid omavahel. Oluline ei 
olnudki isegi  sugulus , sest Balzaci raamatus on  õed  üksteist maha salganud, kuna
üks võeti  mehe seisuse tõttu seltskonda vastu, aga teine õde mitte. „ Neid 
lahutab  kuristik  , nad ei pea õde enam õeks, nad salgavad teineteise maha…“. 
Menu  pärast tehti kõike, isegi enda lähisugulast põlati ja kadestati, sest kõik 
ihkasid ainult  kuulsust  ja menu. „ Pariisis on menu kõik- on võimu võti“.  Kui 
saavutati menu, siis olid kõik uksed valla ja kõikides seltskondades oodatud. See 
on ka põhjus , miks kõik seda nii väga  soovisid  ja olid selle saavutamiseks valmis 
kõigeks. Pariisi seltskond kujutas endast karja kõlupäid ja kelme. 
Oluline tähelepanek Pariisi seltskonnaelust on see, et kõik  pidasid  jahti seal 
millegi peale. Jahti peeti mitemesuguste asjade peale: jahiti kaasavara või lihstalt
head juhust, kus saaks võimalikul palu välja  petta .  Jahti peeti kuna: „ seda kes 
tuleb tagasi pungil jahikotiga tervitatakse suure auavaldusea, ta on heas 
seltskonnas teretulnud“. Oluliseks ei peetud kuidas inimene rikkaks sai, vaid et  
rikas oli. Teoses on veel öeldud: „ Kui teiste Euroopa pealinnade kõrk 
aristrokraatia keeldub alamast soost miljonäre enda hulka võtmast siis  Pariis 
võtab ta avasüli vastu.“ Rikkus tagas ka edu.
Balzac  on väga põhaliku ülevaate andud Pariisi seltskonna elust teosega“ isa 
groiot“. Leian, et teost käsitledes jõudsin järeldusele, et Selle aja Pariisi seltkonna 
elu oli ülesehitatud valedele ja kui hästi keegi sellega toime tuli.