Ettekanne
‘’Kuulsad
enesetapjad ’’-
Friedrich Weissensteiner
Enesetapp
on rängim võimalus protestida ummikussejooksnud elu vastu. Sama
erinevad kui on inimesed, on ka nende vabasurma motiivid. Pole raske
aimata mõnede inimeste enesetapu põhjuseid. Nagu näiteks Adolf
Hitler ,
Hermann Göring ja
Erwin Rommel . Keegi neist poleks
arvatavasti sooritanud
enesetappu , kui Natsi-Saksamaa oleks võitnud
Teise maailmasõja.
Hitleril
ei jäänud suures osas muud üle kui Natsi-Saksamaa oli varisemas.
Tuleb välja, et tal oli elu jooksul tihti
tervisega probleeme, eriti
suurt rolli mängis tema kõrge vererõhk, mis
ilmnes tema
ärritumisel (mida juhtus tihti). Hitler ei tahtnud langeda vaenlaste
kätte elusalt ning
kartis oma keha rüvetamist, mis oli ka üks
põhjusi, miks ta lõpuks lahingus ei soovinud langeda. Tema käske
täideti sõna otseses mõttes tema surmani,
sooritas koos abikaasa,
eelneva Eva Brauniga enesetapu ning rahvale öeldi, et ta suri
kangelaslikult eesrindel. Erwin Rommelile ei antud samuti suurt
võimalust, kui teda seostati Hitleri atentaadiga. Üks parimaid ja
kuulsamaid väejuhte otsustas säilitada oma au ning täitis varjatud
käsku ennast tappa, millele järgnes hiljem üks ajaloo võltsimaid
leinatseremooniaid, millele julmuse ja valelikkuse poolest ei leidu
võrdset. Hermann Göring, üks valelikemaid natsilikke inimesi
seevastu vedas viimast korda ninapidi Nürnbergi rahvast, hammustas
kongis katki peidetud
ampulli ja pääses sellega võllasurmast.
Stefan Zweig, veendunud patsifist ja
kosmopoliit , haaras mürgikarika
järele, kuna ta oli jõhkralt pagendatud ‘’eilsest maalmast’’,
millesse ta
arvas end kuuluvat ning kust ta pärines oma olemuse ja
väärtushinnangute poolest. Suur
humanist oli muutunud kodumaatuks,
tema jaoks ei eksisteerinud enam lootust naasmisele.
Ka
saksa poeet Heinrich von Kleist jäi oma aja ja selle
olude hammasrataste vahele, kuigi need ei olnud tema surma ainsad põhjused.
Tema loomingut ei mõistetud, läbikukkunud teoste
lavastused mistõttu teda kutsutakse
draama alal absoluutselt andetuks. Ta
niiöelda sunniti asuma tegema traditsioonilist ovitserikarjääri
mis oli Kleistile täielikult vastumeelt. Elab
raskelt üle tema
teoste tagasilükkamist ning seetõttu loeb ka nurjunuks katsed oma
elule luulekunsti abil lõplik mõte oma elule anda. Hiljem kui
enamik sõpru luuletajast ära pöördunud on ja kedagi lohutamas
pole, otsustab eluga lõpparve teha. Teeb seda koos surmatõbe põdeva
kaaslanna Henriette Vogeliga 1811 aasta novembris. Vääriti või
üldse mitte mõistetud luuletaja, inimesena alandatud, ühiskonnast
välja heidetud, poliitilise olukorra ja elu pärast
meelt heitev
mees lahkus maailmast, mida ei suutnud enam välja kannatada.
Kroonprints
Rudolfi enesetappu
seletatakse põhiliselt pärilike bioloogiliste ja
pedagoogilis-kasvatuslike teguritega, aga ka tema puhul leidus
ühiskondilik-poliitilisi aspekte. Just kasvatuse tõttu oli tal juba
seitsme- kuni kaheksa- aastaselt rängalt kahjustatud psüühika ja
armastuseta kasvatuse tõttu
neurootilised eeldused. Peab mainima ka
pahaaimamatu ülimonarhi Franz Josephi ja tunnustust võita püüdva
troonipärija halbu suhteid.
Armastas lõbutseda ja
kurnas end tööga
üle, võib öelda, et töötas ilmselgelt teadliku enesehävitamise
kallal. Tappis end koos kaaslanna,
Mary Vetseraga 1889 aasta
jaanuaris.
Van
Goghi vabasurma tagamaade ja ajendite üle on palju juureldud.
Kunstnik kannatas raske psühhoosi, hirmuhoogude ja masenduse all
ning põdes pärilikku vaimuhaigust. Sellele lisandusid
konfliktirohke rivaalitsemine autoritaarse isaga, õnnetu suhe
naissooga, alaväärsustundest toitu saav hädavaresementaliteet,
ühiskonnast väljatõugatu positsioon, tema perekonna ja
kunstimaailma suutmatus mõista mehe geniaalset loomingut. Mitte
kõige väiksemad ei olnud traumaatilised lapsepõlvekogemused.
Vincent van Gogh hukkus lõpuks seetõttu, et ühiskond ei mõistnud
tema loomingut, ja raske loomu pärast. Ta müüs oma eluajal kõigest
üheainsa pildi. Kogu elu näris teda kahtlus oma kunstialase
vaevanägemise ja kunstiloomingu väärtuses. Vaid väga harvadel
hetkedel ilmnes temas veidi loogiliselt motiveeritud enesehinnangut.
Ernest Hemingway oli oma põhiloomuselt eneses kahtlev,
tagasihoidlik ,
peaaegu pelglik mees, kes üritas sisemist ebakindlust peita
jõulisuse taha ja uputada alkoholi.
Suuremalt jaolt tulenes see
päritolult. Isa oli tal arst, ema klaveriõpetaja. Ema hoidis isa
täieliku tuhvlialusena, ning tal olid vähemalt Ernesti suhtes
kentsakad kasvatuslikud ideed. Riietas teda samamoodi nagu tema
poolteist aastat vanemat õde, kasvatas Ernestit nagu tüdrukuna.
Ernest ei tahtnud näida nannipunnina, vaid tahtis maailmale
tõestada, et on teraskõva sell. Põgenemine meeste maailma. Tahtis
saada
kirjanikuks . Isa sooritas enesetapu. Sellest tulenevalt on
kohtumine surmaga Hemingway jutustustes ja romaanides üks kesksetest
teemadest . Ta teosed läbi imbunud enamasti autobiograafiliselt
tõlgendatavate
tegelaskujude enesetapukavatsustest ja
selleteemalistest vestlustest. Armastas kangelaslikkust ja
seiklemist. Osales paljudes sõdades, sai tihti haavata, tundis
inimelu haprust. Tegi hiljem kaduvikust oma elu ja loomingu keskse
teema. Nautis
kuulsust ja populaarsust, kuigi sündmusterohke
eluviisi tõttu esines tal aeg-ajalt terviseprobleeme ja teda valdas
depressiivne meeleolu.
Masendus oli peres pärilik: ka õde ja vend
tegid enesetapu. Hemingway ise võitleb kiusatusega sama teha. Oli
neli korda abielus, pettis kuna tüdines kiiresti naistest.
Vanemaks saades halvenes ta nii tervislikult kui vaimselt eluviisilt. Jõi
päevas kuni 3kolm pudelit
viina , lisaks veini jpm. Arenes välja
skisofreenia ja lõpuks ei suutnud enam kirjutada. Niikaua kui ta
lasi enda asemel surra raamatukangelasel, pääses ta ise
tegutsemisest. Aga nüüd oli tema kord. Mitu nurjunud
enesetapukatset kuni lõpuks lasi jahipüssiga pähe. Lõppude lõpuks
lahkus Ernest Hemingway elust, kuna ei saanud enam hakkama enda poolt
loodud supermacho imidžiga.
Huvitav
fakt lõpuks on veel see, et neli mainitud inimestest otsisid ja
leidsid endale kaaslannad, kes nendega koos surma läksid. Nagu näha
polnud meestel ilmselt jõudu elust üksinda lahkuda.
Kõik kommentaarid