Friedrich Weissensteiner - ''Kuulsad enesetapjad'' (0)

Ettekanne
‘’Kuulsad enesetapjad ’’- Friedrich Weissensteiner
Enesetapp on rängim võimalus protestida ummikussejooksnud elu vastu. Sama erinevad kui on inimesed, on ka nende vabasurma motiivid. Pole raske aimata mõnede inimeste enesetapu põhjuseid. Nagu näiteks Adolf Hitler , Hermann Göring ja Erwin Rommel . Keegi neist poleks arvatavasti sooritanud enesetappu , kui Natsi-Saksamaa oleks võitnud Teise maailmasõja.
Hitleril ei jäänud suures osas muud üle kui Natsi-Saksamaa oli varisemas. Tuleb välja, et tal oli elu jooksul tihti tervisega probleeme, eriti suurt rolli mängis tema kõrge vererõhk, mis ilmnes tema ärritumisel (mida juhtus tihti). Hitler ei tahtnud langeda vaenlaste kätte elusalt ning kartis oma keha rüvetamist, mis oli ka üks põhjusi, miks ta lõpuks lahingus ei soovinud langeda. Tema käske täideti sõna otseses mõttes tema surmani, sooritas koos abikaasa, eelneva Eva Brauniga enesetapu ning rahvale öeldi, et ta suri kangelaslikult eesrindel. Erwin Rommelile ei antud samuti suurt võimalust, kui teda seostati Hitleri atentaadiga. Üks parimaid ja kuulsamaid väejuhte otsustas säilitada oma au ning täitis varjatud käsku ennast tappa, millele järgnes hiljem üks ajaloo võltsimaid leinatseremooniaid, millele julmuse ja valelikkuse poolest ei leidu võrdset. Hermann Göring, üks valelikemaid natsilikke inimesi seevastu vedas viimast korda ninapidi Nürnbergi rahvast, hammustas kongis katki peidetud ampulli ja pääses sellega võllasurmast.
Stefan Zweig, veendunud patsifist ja kosmopoliit , haaras mürgikarika järele, kuna ta oli jõhkralt pagendatud ‘’eilsest maalmast’’, millesse ta arvas end kuuluvat ning kust ta pärines oma olemuse ja väärtushinnangute poolest. Suur humanist oli muutunud kodumaatuks, tema jaoks ei eksisteerinud enam lootust naasmisele.
Ka saksa poeet Heinrich von Kleist jäi oma aja ja selle olude hammasrataste vahele, kuigi need ei olnud tema surma ainsad põhjused. Tema loomingut ei mõistetud, läbikukkunud teoste lavastused mistõttu teda kutsutakse draama alal absoluutselt andetuks. Ta niiöelda sunniti asuma tegema traditsioonilist ovitserikarjääri mis oli Kleistile täielikult vastumeelt. Elab raskelt üle tema teoste tagasilükkamist ning seetõttu loeb ka nurjunuks katsed oma elule luulekunsti abil lõplik mõte oma elule anda. Hiljem kui enamik sõpru luuletajast ära pöördunud on ja kedagi lohutamas pole, otsustab eluga lõpparve teha. Teeb seda koos surmatõbe põdeva kaaslanna Henriette Vogeliga 1811 aasta novembris. Vääriti või üldse mitte mõistetud luuletaja, inimesena alandatud, ühiskonnast välja heidetud, poliitilise olukorra ja elu pärast meelt heitev mees lahkus maailmast, mida ei suutnud enam välja kannatada.
Kroonprints Rudolfi enesetappu seletatakse põhiliselt pärilike bioloogiliste ja pedagoogilis-kasvatuslike teguritega, aga ka tema puhul leidus ühiskondilik-poliitilisi aspekte. Just kasvatuse tõttu oli tal juba seitsme- kuni kaheksa- aastaselt rängalt kahjustatud psüühika ja armastuseta kasvatuse tõttu neurootilised eeldused. Peab mainima ka pahaaimamatu ülimonarhi Franz Josephi ja tunnustust võita püüdva troonipärija halbu suhteid. Armastas lõbutseda ja kurnas end tööga üle, võib öelda, et töötas ilmselgelt teadliku enesehävitamise kallal. Tappis end koos kaaslanna, Mary Vetseraga 1889 aasta jaanuaris.
Van Goghi vabasurma tagamaade ja ajendite üle on palju juureldud. Kunstnik kannatas raske psühhoosi, hirmuhoogude ja masenduse all ning põdes pärilikku vaimuhaigust. Sellele lisandusid konfliktirohke rivaalitsemine autoritaarse isaga, õnnetu suhe naissooga, alaväärsustundest toitu saav hädavaresementaliteet, ühiskonnast väljatõugatu positsioon, tema perekonna ja kunstimaailma suutmatus mõista mehe geniaalset loomingut. Mitte kõige väiksemad ei olnud traumaatilised lapsepõlvekogemused. Vincent van Gogh hukkus lõpuks seetõttu, et ühiskond ei mõistnud tema loomingut, ja raske loomu pärast. Ta müüs oma eluajal kõigest üheainsa pildi. Kogu elu näris teda kahtlus oma kunstialase vaevanägemise ja kunstiloomingu väärtuses. Vaid väga harvadel hetkedel ilmnes temas veidi loogiliselt motiveeritud enesehinnangut.
Ernest Hemingway oli oma põhiloomuselt eneses kahtlev, tagasihoidlik , peaaegu pelglik mees, kes üritas sisemist ebakindlust peita jõulisuse taha ja uputada alkoholi. Suuremalt jaolt tulenes see päritolult. Isa oli tal arst, ema klaveriõpetaja. Ema hoidis isa täieliku tuhvlialusena, ning tal olid vähemalt Ernesti suhtes kentsakad kasvatuslikud ideed. Riietas teda samamoodi nagu tema poolteist aastat vanemat õde, kasvatas Ernestit nagu tüdrukuna. Ernest ei tahtnud näida nannipunnina, vaid tahtis maailmale tõestada, et on teraskõva sell. Põgenemine meeste maailma. Tahtis saada kirjanikuks . Isa sooritas enesetapu. Sellest tulenevalt on kohtumine surmaga Hemingway jutustustes ja romaanides üks kesksetest teemadest . Ta teosed läbi imbunud enamasti autobiograafiliselt tõlgendatavate tegelaskujude enesetapukavatsustest ja selleteemalistest vestlustest. Armastas kangelaslikkust ja seiklemist. Osales paljudes sõdades, sai tihti haavata, tundis inimelu haprust. Tegi hiljem kaduvikust oma elu ja loomingu keskse teema. Nautis kuulsust ja populaarsust, kuigi sündmusterohke eluviisi tõttu esines tal aeg-ajalt terviseprobleeme ja teda valdas depressiivne meeleolu. Masendus oli peres pärilik: ka õde ja vend tegid enesetapu. Hemingway ise võitleb kiusatusega sama teha. Oli neli korda abielus, pettis kuna tüdines kiiresti naistest. Vanemaks saades halvenes ta nii tervislikult kui vaimselt eluviisilt. Jõi päevas kuni 3kolm pudelit viina , lisaks veini jpm. Arenes välja skisofreenia ja lõpuks ei suutnud enam kirjutada. Niikaua kui ta lasi enda asemel surra raamatukangelasel, pääses ta ise tegutsemisest. Aga nüüd oli tema kord. Mitu nurjunud enesetapukatset kuni lõpuks lasi jahipüssiga pähe. Lõppude lõpuks lahkus Ernest Hemingway elust, kuna ei saanud enam hakkama enda poolt loodud supermacho imidžiga.
Huvitav fakt lõpuks on veel see, et neli mainitud inimestest otsisid ja leidsid endale kaaslannad, kes nendega koos surma läksid. Nagu näha polnud meestel ilmselt jõudu elust üksinda lahkuda.