Saame me aga psüühikast lähtudes panna paika hüpoteese sellele inimesele sümpatiseerivaist anekdootidest? Teades naljade loomise, omandamise ja kasutamise kulgu, on ehk võimalik leitud seaduspärasustele toetudes säilinud naljade põhjal rekonstrueerida näiteks möödunud ajastute inimeste psüühikat. Psühhoanalüütilise analüüsi rakendus põhineb küll Freudi poolt väljatöötatul, ületab aga kaugelt tema poolt pakutu ning ehk ka loodetu. Freudismi ja teiste uurimissuundade põhialustes on mitmeid olulisi lahkuminekuid. Välja olgu toodud üks, vastandus nali ja tõsielu. Nalju vaadeldakse sageli kui elu kunstilist peegeldajat, just sotsioloogiliste suundade esindajate töödes. Anekdoot kajastab nende järgi konkreetset ühiskonda, näidates, mida vihati, kardeti, eitati jne. Psühhoanalüütilises suunas nalja ja tõsielu vastandus üldse puudub. Tegelikkusega on tegemist niivõrd, kuivõrd
või hedonistlikule mentaliteedile kaasaaitav ning ääretult spekulatiivne teooria, mis siiski on avaldanud tugevat mõju kogu psühholoogiale ja ka muudele kultuurivaldkondadele (kirjandusele, kujutavale kunstile, teatrikunstile, humanitaarteadustele, inimeste maailmapildile nende eelteaduslikus psühholoogias, reklaamipraktikale ja teooriale jpm) on omane psühhoanalüüsile tervikuna. Freudismi tekkeajaks on 20.saj algus, alusepanijaks austria psühhoterapeut Sigmund Freud (1856-1939). Eritu ulatuslik huvi selle õpetuse vastu oli peale Esimest maailmasõda. Algselt oli see meditsiiniline õpetus (neurooside ja hüsteeriliste häirete ravimine neid põhjustanud ja seejärel alateadvusse tõrjutud tegurite väljaselgitamise kaudu). Hiljem arenes kultuuri- ja isiksusepsühholoogiliseks süsteemiks, mis uurib unenägusid,
ümber sürrealistide koolkonna, mille keskpunktiks oli Pariis. Kesksed sürrealistid jagunesid kahte põlvkonda: esimene põlvkond on sündinud aastail 18901898 (Breton, Antonin Artaud, Louis Aragon, Paul Éluard jt.). Teine põlvkond on sündinud sajandi alguses (Salvador Dali). Mõjutusi saadi Sigmund Freudi psühhoanalüüsiõpetusest, mille kohaselt looming lähtub alateadvusest, nägemustest, unenägudest, vaistlikest assotsiatsioonidest jne. Sürrealistid võtsid üle freudismi teesi, et ühiskondlikke konflikte on võimalik lahendada alateadvuslike jõudude vabastamise teel. Sürrealism üritas avardada inimese tõelisusepilti ja inimlikku kogemuspiiri, suundudes alateadvusse, tunnete ja aistingute maailma. Sürrealismi eelkäijateks peetakse Charles Baudelaire`i, Arthur Rimbaud ´d ja Guillaume Apollinaire´i. ABSTRAKTNE EKSPRESSIONISM (1940ndad 1950ndate lõpp) Abstraktne ekspressionism on 1940. aastatel Ameerika Ühendriikides
mis takistavad adekvaatset enesehinnangut ja suhtlemist teistega -Psühhoanalüütikule pakub huvi süü mõiste -Süütunne tekkivat inimeses ühteaegu vihates ja armastades -süütunne tuleneb nende arvates vastandlikust suhtumisest emasse: ühelt poolt armastus- ja kaitstustunne ja teisalt hirm emaga samastuda ning seeläbi end kaotada. Psühhoanalüüs kirjanduses -Psühhoanalüüsi autorikeskses uuringud süvenevad kirjaniku loomisprotsessi, uuritakse tema komplekse, suhteid vanematega... -Freudismi järgi on vajadus kunstiloominguga tegelda seotud allasurutud alateadvuslike ihadega -Psühhoanalüütilise meetodi abil on võimalik uurida ka teose tegelasi. -Psühhoanalüütikute üheks meelistegevuseks on otsida teoses peituvaid sümboleid ja anda neile tegelasest lähtuvaid seletusi -Põnevad zanrid on pshhoanalüütikutele müüdid ja muinasjutud, mille tõlgitud meeleolukad pildikeel avab vanade lugude varjatud poole, mis pealiskaudsel lugemisel jääb märkamata
homoseksuaalsuse dekriminaliseerimist, viidates sellele, et homoseksuaalid on looduse eksituse ohvrid. Esteetidest aristokraadid tõestasid omasooarmastuse ülev-vaimset iseloomu, nõudes selle ees kummardamist. Vastavalt erinesid ka „tõelise homoseksuaali“ kujud. Ühtedel oli see naiselik androgüün, teistel nooruk-efeeb, kolmandatel tugev ja toores sõjamees. (Ibd: 213) XX sajandi algul huvitusid väljapaistvad saksa proosakirjanikud homoseksuaalsuse psühholoogiast, osalt freudismi mõjutusel. Näiteks kirjanikud Robert Musili romaan „Kasvandik Törlessi hämmingud“ (1906), Stefan Zweigi novell „Tunnete segadus“. Ilmusid ka kirjandusteosed, mis näitavad homoerootikat seestpoolt, autori isikliku kogemuse valguses. Parim neist on John Henry MacKay romaan „Palgatud poiss“. (Ibd: 215) 17 3. METOODIKA 3.1 Valim Käesoleva uurimuse teostamiseks viidi läbi küsitlus, mille käigus küsitleti Kadrioru Saksa
Semperi taustade puhul peab aru saama, et tegemist on suhteliselt teadliku ja ennastreflekteeriva autoriga ja selle üks külg on ka see, et Semper on üks esimesi, kes tutvustab freudistlikku käsitlust Eesti kirjanduses ja püüab seda tõlgendamisel rakendada. Pöördutakse ka tollase menupsühholoogi Adleri poole, kelle käsitlus saab puhvriks. Freudi töid tuntakse päris otse ja selle mõju on näha kui kirjanduses ja isegi tollases pedagoogikas, mis on hästi moodne. Freudismi näeb ennekõike romaanis "Armukadedus" rõhutatult psühholoogiline lugu. 1930ndatel on freudism tähtis, aga tähtis on ka see, et ta on pr kultuuri väga hea tundja ja mitmed moodsad voolud jõuavad Semperi kaudu Eestisse. Leo Anvelt + tundis juba 30ndatel psühhoanalüüsi ja see kajastub ka tema teostes. 1928 "Viirastusi valges öös", 1936 "Eluhirm". Kaks romaani tegelevad noorukipsühholoogiaga - põhiteemad, kuidas poisist sirgub mees v mitte
Võtmefiguurideks olid rikka kesklassi juudivõsud, kes olid saanud hea hariduse ja kelle vanemad lootsid neis näha ametipärijaid. Koolkonna kesksed huvid muutusid uute liikmete tulekuga muusika, kirjandus, psühhoanalüüs. Nad olid Marxi Freudiga ühendades unikaalsed. Kuigi nad polnud enamasti õppinud sotsiaalteadlased, identifitseerisid nad end sotsiaalsete uuringute tegijatena Marksismi ja Freudi teooria kombineerimine. Kui Frankfurdi koolkond alustas 20ndail, tundus marksismi ja freudismi kombineerimine veider, marksismi järgiv NL ei tervitanud freudismi. Freudi pessimism sotsiaalsete muutuste suhtes tundus sobimatu Marxi revolutsioonilise mõtlemisega. 1926ndal instituudiga ühinenud Lowenthal agiteeris teisigi tasapisi psühhoanalüüsile. Eriti aktiivseks läks see Frommi tulekuga. II Maailmasõda tegi neist neomarksistid. Marxi sotsiaalsete uurimuste makrovõrrand täienes Freudi indiviidi sotsiaalpsühholoogia mikrotasandiga. Marx oli majandust silmas pidades
ja organismi arengule omasest vaatepunktist. Nad ei erista üldiseid arengujärkusid, tehes ainult vahet ajal enne ja pärast täiskasvanuiga. Siiski kaks selle teooria liidrit Abraham Maslow ja Charlotte Bühler käsitlevad arengu faasides järjestatud astmeid. Humanismi vaatenurk inimesele on positiivne ja arengu suhtes optimistlik. Ta on vastand freudismi negatiivsele vaatepunktile. Eesmärgiks on õppida teoreetiliselt erinevaid võimalusi, kus eesmärkideks on tunded, väärtused ja lootused. Humanistliku seisukoha järgi tuleb lapses ergutada soovi pääseda lähedale väärtustele, austada lapse ainulaadsust. Püramiid kui arengu selgituse mudel on suureks toeks. Maslow`i vajaduste hierarhia (astmestik)
annaabi.ee 
