25. Pruuvetikate hulgas on palju makroskoopili vetikaid 26. Pruunvetikate iseloomuliku värvuse tingib fukoksantiin 27. Pruunvetikatel vibur esineb ainult paljunemisrakkudel 28. Pruunvetikate liikide arv on suurusjärgus 1500-2000 liiki. 29. Pruunvetikate rakuseina moodustab tselluloosist fibrillidest viltjas võrgustik mida jäigastab kaltsium alginaat. 30. Ränivetikate vegetatiivselt paljunemisel populatsiooni keskmine rakusuurus väheneb 31. Ränivetikad on peamiselt fototroofsed 32. Ränivetikate rakusein on ränist 33. Ränivetikaid on teada umbes üle 10000 liigi 34. Ränivetikad on peamiselt nii magevees kui meres 35. Ränivetikate peamine iseärasus on see, et rakuseina moodustab ränipantser 36. Ränivetikate puhul esinevad viburid ainult 37. Ränivetikate süstemaatika põhineb ränipantsri peenstruktuuril 38. Ränivetikate vegetatiivsel jagunemisel saab kumbki tütarrakk ühe pantsripoolme 39
81 Primaarsete plastiididega vetikatel on plastiid ümbritsetud kahemembraanilise kattega 82 Plastiidide eellane on olnud vabalt elav sinivetikas 83 Plastiidi genoom on umbes 10% sinivetika genoomis suurusest 84 Nukleomorf on jäänuk eukarüootset päritolu plastiidi eellase tuumast 85 Nukleomorf esineb osadel sekundaarsete plastiididega vetikatel 86 Eugleniidid kuuluvad protistide hulka millel on ketasjate kristadega mitokondrid 87 Fototroofsed eugleniidid on pigmentatsioonilt sarnased rohevetikatega, neil on klorofüllid a ja b 88 Eugleniidide rakku katab pelliikula 89 Eugleniidide plastiid, kui see esineb, on tõenäoliselt tekkelt rohevetikas 90 Eugleniidid on fülogeneetiliselt lähedalt seotud kinetoplastiidsetega 91 Ühisesse monofüleetilisse klaadi kuuluvad rohevetikad ja maismaataimed 92 Eugleniidide vibur on kaetud peenikeste karvakestega
süsivesikud: glükoos, fruktoos ja tärklis ning kõrvalsaaduseks hapnik. Taimed, vetikad, tsüanobakterid. Anoksügeenne fotosüntees - bakteriaalne fotosüntees (va. sinivetikad), mille käigus ei eraldu hapnikku, sest protessi läbi viivad bakterid ei saa CO2 redutseerimiseks vajalikku vesinikku mitte veest, vaid väävliühendeist, gaasilisest vesinikust jt. Anoksügeenset fotosünteesi viivad läbi kolm bakterirühma: fototroofsed rohelised bakterid, purpurbakterid ja heliobakterid. 11. Milles seisneb veekogude (jõgede) isepuhastumine? Reostus vooluvetes mikrobioloogilisest aspektist: · suureneb mikroobide hulk reovees olevate mikroobide arvel · orgaaniliste ainete ja toitesoolade sisalduse tõus vees põhjustab omakorda juba vees olevate mikroobide hulga suurenemise Reostuse tagajärg: allohtoonsete bakterite osatähtsuse suurenemine: · Esmane reostus: heitvete sissevoolu tulemus
anaeroob + + + kemoorganotroofsed, valguse käes fototroofsed. Deinococcus-Thermus Deinococci + Ob. Aeroob + Kemoorganotroof Thermus - Aeroob + Ob
Enamikus Eesti sügavamates kihistunud veega väikejärvedes on hapnikku suvel rohkesti hüppekihist üleval pool, sellest allpool hapnik puudub. Bakterite üldarv vees peegeldab küllaltki adekvaatselt järvede troofsustaset. Kõige kõrgem on bakterplanktoni arvukus kihistunud hüpereutroofsetes järvedes. Neis järvedes on talvisel ja suvisel stagnatsiooniperioodil hüppekihist sügavamal väga mitmekesine, anaeroobsele tsoonile iseloomulik mikrofloora, kus esinevad fototroofsed rauabakterid, värvitud väävlibakterid, prokarüoodid jt. 8 Fütoplanktoni hulk ja koosseis Eesti väikejärvedes on väga varieeruv. Meil väga sagedasti esinevates eutroofsetes järvedes on fütoplanktoni biomass tavaliselt 515 g/m 3, vee õitsemise ajal kuni 40 g/m3 Ligikaudsete hinnangute kohaselt on meil fütoplanktonirikkaid, tugeva veeõitsemisega järvi üle 25%, kogupindalaga 5544 ha
ühendite sünteesil. Sulfaadi assimileerimiseks läheb vaja NADPH-d. NADPH-d toodetakse rakus peamiselt pentoosfosfaaditsüklis, kus toimub järjest 2 NADP seoselist dehüdrogeenimist. 3 Osa mikroobe vajab siiski redutseeritud väävlit. Nt osa metanogeene saavad S allikana kasutada ainult sulfiidset S. Redutseeritud väävlit vajavad: Tioonbakterid (saavad energiat redutseeritud S-ühendite oksüdatsioonist); Fototroofsed S-bakterid (kasutavad H2S, tiosulfaati või So redutseerijana fotosünteesil); väga paljud arhed vajavad S. Nad kas oksüdeerivad väävlit või redutseerivad seda. Mõned liigid saavad teha mõlemat (Acidianus). Thioploca saab energiat H2S oksüdatsioonist ja talletab vaheproduktina väävliteri rakku. Thiomargarita namibiensis (tioonbakter) on väga suur bakter, kelle peaaegu kogu raku võtab enda alla nitraadivakuool.
Nitrogenaas-kompleksi formeerumist inhibeerivad lmmastikuhendid keskkonnas (NH3, NO3, org. N). N2+8H++8e-+16MgATP. 2NH3+H2+16MgADP+16Pi Lisaks N2 vib nitrogenaasi vahendusel redutseerida Denitrifikatsiooni reguleerivad tegurid erinevatel HCN, HN3, CH3NC, C2H2- atsetleen. N2 seovad ainult ksikud bakteriliigid. N2 sidumine toimub nii ruumilistel skaaladel. aeroobsetes kui ka anaeroobsetes tingimustes. N2 seovad jrgmised tsanobakterite liigid -Anabaena, Nostoc, Oscillatoria, fototroofsed bakterid - Rhodospirillum, Rhodopseudomonas, kemotroofsed bakterid -Spirillum, Azotobakter, Beijerinckia, Rhizobium, Escherichia. Lmmastiku sidumine vabalt elavate mullabakterite poolt: selleks on vaja molbdeeni, rauda, Mg, ATP. bakterid kasutavad nitrogenaasi kaitsmiseks hapniku eest erinevaid mooduseid: anaeroobid fikseerivad N2 ksnes hapniku puudumisel, mikroaerofiilid teevad seda vikses hapniku konts. juures, kiire hapniku tarbimine hingamisel raku sees, spetsialiseeritud rakud -
ebasoodsatest signaalidest. Liikumist e. taksist stimuleerivad kas teatavad lahustunud ained (kemotaksis), hapnik (aerotaksis), osmootne rõhk (osmotaksis), valgus (fototaksis), temperatuurimuutused (termotaksis), mehhaanilised stiimulid (tigmotaksis), elektrivool (galvanotaksis) või magnetväli (magnetotaksis). Bakterirakud liiguvad kas viburite abil (enamus graampositiivseid ja graamnegatiivseid baktereid) või libisevad tahkel pinnal (müksobakterid, fototroofsed tsüanobakterid). Viburite abil liikumisel pöörlevad viburid kas päripäeva (CW, clockwise) või vastupäeva (CCW, counter clockwise). Stiimulite puudumisel on bakteriraku liikumine kaootiline. Viburite pöörlemissuund vahetub perioodiliselt. E. coli puhul on täheldatud näiteks 1-sekundilist perioodi, kus viburid pöörlevad vastupäeva. Sel juhul liigub rakk ühes suunas 30 m edasi (see on ligikaudu 10 rakupikkust), millele järgneb
signaalidest. Liikumist e. taksist stimuleerivad kas teatavad lahustunud ained (kemotaksis), hapnik (aerotaksis), osmootne rõhk (osmotaksis), valgus (fototaksis), temperatuurimuutused (termotaksis), mehhaanilised stiimulid (tigmotaksis), elektrivool (galvanotaksis) või magnetväli (magnetotaksis). Bakterirakud liiguvad kas viburite abil (enamus graampositiivseid ja graamnegatiivseid baktereid) või libisevad tahkel pinnal (müksobakterid, fototroofsed tsüanobakterid). Viburite abil liikumisel pöörlevad viburid kas päripäeva (CW, clockwise) või vastupäeva (CCW, counter clockwise). Stiimulite puudumisel on bakteriraku liikumine kaootiline. Viburite pöörlemissuund vahetub perioodiliselt. E. coli puhul on täheldatud näiteks 1-sekundilist perioodi, kus viburid pöörlevad vastupäeva. Sel juhul liigub rakk ühes suunas 30 µm edasi (see on ligikaudu 10 rakupikkust), millele järgneb viburite pöörlemine
annaabi.ee 
