Fosforiit (0)

Fosforiit on kivim, mis sisaldab suures koguses fosforit.
Enamasti on tegemist settekivimiga ja tihti käsitletaksegi fosforiiti kui settekivimit
Fosforiidiks peetakse kivimit reeglina siis kui tema P2O5 sisaldus on üle 15...20%.
Fosforiiti kasutatakse põhiliselt fosforhappe, vaba fosfori, fosforkompleksväetiste ning söödafosfaatide tootmiseks. Fosforiiti leidub Põhja-Eestis.
Probleemid
Pandivere põhjavee alamvesikond on väga oluline veemoodustusala ja siin infiltreerub suur osa mandrieesti põhjaveest, tuleb olla kaevandamise planeerimisel, kaevandamisel ja keskkonnameetmete kavandamisel eriti hoolikas.
Karjääride rajamisega kaasneb loodusliku maastiku hävitamine karjääride alal koos põhjaveekihtidega. Muutub väiksemate veekogude veebilanss . (Kaevandatavate alade keskkonnamõju peavad kompenseerima ümbruskonna looduslikud alad.)
Aluspõhja rajatud karjäärid põhjustavad ümbruskonna veetaseme alanemist ja vee kvaliteedi muutusi ( sulfaat , hägusus jms). Karjääride alal põhjavee kaitstus puudub, mistõttu võib reostuse kiiresti põhjaveekihtidesse jõuda.
Negatiivse keskkonnamõju vähendamise eelduseks on maavarade kaevandamise pikaajaline kavandamine alates karjäärialade valikust kuni tehismaastiku planeeringuni. Sealjuures on sageli võimalik läbikaevatud loodusmaastiku asemele kujundada looduslähedased tehismaastikud koos veekogudega.
Praegusaja tingimustes ei ole Eesti fosforiit maailmaturul konkurentsivõimeline. Peale väljamist maapinnale tuleb teha arvestatavaid kulutusi toorme rikastamiseks ja rajada fosforiidi keemilise töötlemise keerukas kompleks, mis nõuab suuri investeeringuid. Lahendada on tarvis ka mitmeid keskkonnakaitselisi probleeme. Maailmas on palju odavamalt kättesaadavaid fosforiite nagu Maroko, Lääne- Sahara ja Tuneesia maardlad.
Kui püriit ehk diktüoneemakilda üks põhilisi koostisaineid reageerib hapnikuga, eraldub soojus . Reaktsiooni kiiruse tagavad raua- ja väävlibakterid, mis on aktiivsed 50-60°Cni.
Selles temperatuurivahemikus hakkab aktiivselt oksüdeeruma orgaaniline aine ja temperatuur võib tõusta 1000-1500°Cni, eraldades mürgiseid gaase , hävitades taimestikku ja muutes raskmetallid kergemini lahustuvateks.
Isesüttimiseks on vajalik, et kilt oleks pidevalt varustatud piisava hulga hapnikuga. See on võimalik juhul, kui kilt paikneb nõlvade läheduses - nõlv käitub justkui ahjusuuna.
Teine oht võib ilmneda alles aastakümnete ja isegi aastasadade möödudes. Puistangute keskosas, kus isesüttimiseks pole vajalikke tingimusi, toimub ikkagi püriidi oksüdeerumine ning üheks reaktsioonisaaduseks on väävelhape.