T E A D U S Liustikud M Aastate jooksul lumepiirist kõrgemal kogunenud lumi tiheneb päikesekiirguse (lumme imenduv sulavesi ja vihm jne.) ning A ülemiste lumekihtide raskuse tõttu ja moodustab muutunud jääkristalli struktuuriga sõmerlume e. firni. A teralumi Firni edasisel tihenemisel kaovad lumest T poorid ja tekib liustikujää. E Mida suurema rõhu all (paksem kiht) ja lumehelves kõrgema temperatuuriga jää on, seda A plastilisem ta on. Aluspinna kallakuse firn
võrdne sulamisvete ja auramisega ära kantava sademete kogusega. Poolustel on lumepiir meretaseme lähedal, ekvaatoril(andides) ligi 6400m kõrgusel. Lumepiiri täpne kõrgus sõltub nõlva ekspositsioonist ja reljeefi iseärasustest. Aastate jooksul on lumepiirist kõrgemal kogunenud lumi tihendab päikesekiirguse ning ülemiste lumekihtide raskuse tõttu ja moodustub muutunud jäkritalli struktuuriga sõmerlume e firni. Firni edasisel tihenemisel kaovad lumest poorid ja tekib liustikujää. Mida suurema rõhu all(paksem kiht) ja kõrgema temperatuuriga jää on seda plastilisem ta on. Aluspinna kallakuse(mägiliustikud) või jää suure paksuse tõttu(mandriliustikud) hakkab jää liikuma - kujuneb jääliustik. Mägiliustikud ja mandriliustikud laugel nõlval (1-2 kraadi) jääliustiku liikuma hakkamiseks peab jää paksus olema vähemalt 60-65m järsu nõlval (45kraadi) piisab liustike liikumiseks juba 1-2m
Liikumine mitteparalleelne Tektoonilised lõhed- esinevad kõvastunud kivimites rööpselt Murrang- rikked, kus kivimiplokid on üksteise suhtes liikunud Eksogeensed- maa välisenergia mõjul tekkinud Glatsiaalsed- mandrijää või liustike kulutav kuhjav tegevus Klimaatiline lumepiir- ala, kus aasta jooksul on võrdne maapinnale langev lume kogus ja sulamisvete ja aurumisega ära kantav sademete kogus Firn ehk sõmerlumi- tihenenud lumi Liustikujää- firni tihenemisel kaovad poorid Liustik- lume tihenemisel ja ümberkristalliseerumisel tekkinud jäämass, mis on moodustunud maismaal. 10% katavad maismaad tänapäeval Liustikud jagatakse? Oruliustikud ( mägiliustikud) ja mandriliustikud Kaarid ehk orvandid- järsuveerelised süvendid mäeahelike nõlvadel Kurud- mägedevahelised madalamad kohad mäeahelikul Moreen- sorteerimata liustikusete savist liivast rahnudeni Ruhiorud ehk troogid- U-kujulised järsuveerelised moldorud
pinnavormid), mis on kujunenud liustikulõhedes, liustikupealsetes süvendites, irdjääväljadel jt lohkudes kujunenud veekogudes. Koosnevad peamiselt liivast, kruusast. Moodustavad liitudes mõhnastikke. Irdjää – nn “surnud” jää, liikuvast liustikust eraldunud osa Lühivastused (1-2p): 1. Mis on firn? Firn e sõmerlumi on ülemiste lumekihtide raskuse tõttu tihenenud lumi, kus pooriruumi on 20-30%. (Värskelt sadanud lumel moodustab pooriruum 80-90%.) Firni edasisel tihenemisel kaovad lumest poorid ja tekib liustikujää. 2. Mis on liustiku toitumisala? Liustiku toitumisala on liustiku osa, mis asub lumepiirist kõrgemal ning kus toimub jäämassi akumulatsioon. 3. Mis on liustiku ablatsiooniala? Liustiku ablatsiooniala on liustiku osa, mis asub lumepiirist madalamal ning kus toimub jäämassi kahanemine sulamise, aurumise ja jääpangaste lahtimurdumise arvelt. 4. Mis on kaar e orvand?
Poolustel on lumepiir meretaseme lähedal, ekvaatoril (Andides) ligi 6400 m kõrgusel. Lumepiiri täpne kõrgus sõltub nõlva ekspositsioonist ja reljeefi iseärasustest aastate jooksul lumepiirist kõrgemal kogunenud lumi tiheneb päikesekiirguse (lumme imenduv sulavesi, vihm jne) ning ülemiste lumekihtide raskuse tõttu ja moodustab muutunud jääkristalli struktuuriga sõmerlume e. firni (jäätaoline mass) firni edasisel tihenemisel kaovad lumest poorid ja tekib liustikujää. Mida suurema rõhu all (paksem kiht) ja kõrgema temperatuuriga jää on, seda plastilisem ta on. Aluspinna kallakuse (mägiliustikud) või jää suure paksuse tõttu (mandriliustikud) hakkab jää liikuma, kujuneb jääliustik. liustik – lume tihenemisel ja ümberkristalliseerumisel tekkinud jäämass, mis on
kujunenud irdjää tingimustes aga ka mandrijää lõhedes; kuppelmõhnad, lavamõhnad 3) Keeruka ehitusega mõhnad - need on üleminekuvormid, kus mõhna alumine osa võib olla tüüpiline limnomõhn, millele on settinud glatsiofluviaalsed setted. Lühivastused (1-2p): 1. Mis on firn? Firn e sõmerlumi on ülemiste lumekihtide raskuse tõttu tihenenud lumi, kus pooriruumi on 20-30%. (Värskelt sadanud lumel moodustab pooriruum 80-90%.) Firni edasisel tihenemisel kaovad lumest poorid ja tekib liustikujää. 2. Mis on liustiku toitumisala? Liustiku toitumisala on liustiku osa, mis asub lumepiirist kõrgemal ning kus toimub jäämassi akumulatsioon. 3. Mis on liustiku ablatsiooniala? Liustiku ablatsiooniala on liustiku osa, mis asub lumepiirist madalamal ning kus toimub jäämassi kahanemine sulamise, aurumise ja jääpangaste lahtimurdumise arvelt. 4. Mis on kaar e orvand?
Antarktise ja Gröönimaa mandriliustikesse on kinni külmunud 80% kogu maakera magedat vett. Tekkimine: Aastate jooksul kujunevad nõgusatel ja laugetel nõlvadel sadanud lumest suured lumekogumid Ülemiste lumekihtide raskuse toimel alumised kihid tihenevad Lund moodustavad jääkristallid muutuvad sõmerlumeks ehk firniks Pinnalt lumemassi voolav vihma- ja sulamisvesi aitavad firni tihenemisele kaasa kuni see muutub liustikujääks Jäämass hakkab kasvama ja või saavutada kuni mitme tuhande meetri paksuse Saavutades teatava paksuse ja olenevalt aluspinna kallakusest hakkab jäämass piki kallakut libisema ja sellist jäälasundit nimetatakse liustikuks. Liustike liikumise põhiolemus on lihtne: see toimub raskusjõu mõjul.
Mäestikes jää- ja lumetegevus seotud enamasti negatiivsete reljeefivormidega. Kaarid e. orvandid nisitaolised järskude veerudega süvendid. Moldjas põhi kaldu avatud esiserva suunas. Vanade kaaride vahel teravad tipud karlingud. Ruhiorud e. troogid U-kujulised tasase põhjaga järsuveerulised moldorud, mida liustik on erodeerunud sälkorgudest. Tsirkusorud suured järsunõlvalised orulaiendid troogide lähetel. Firni ja liustikujää kogunemisala, kust väljuvad oruliustikud. Liustikud ulatuvad jääkeeltena lumepiirist allapoole. Igikelts - maakoore ülemiste kihtide jäätumine. Jää on liikumatu (vastupidi liustikujääle). Maavoole ehk soliflukatsioon - tegus kiht muutub veega küllastudes soojal ajal püdelaks massiks ja hakkab alla poole libisema. Toimub reljeefi tasandumine ja nõgude ning orgude täitumine setetega
stabiilne. Soojematel temperatuuridel toimub valgumine kergemini. Liustiku kuhjumise tingimuseks on see, et talvel sajaks rohkem lund, kui suvel ära sulab. Jääaegadele on iseloomulikud mitte külmemad talved, vaid jahedamad suved. Lumepiir (aastaringse lumikatte ala) ei sõltu mitte ainult laiuskraadist (ja temperatuurist) vaid ka sademete hulgast. Liustike kujunemine. Lumehelves -> teralumi. Lume kuhjumisel üle 3-4m paksuseks hakkab tekkima teraline kokkusurutud firn. Firni edasisel kokkusurumisel tekib liustikujää, mis koosneb üskikutest ümberkristalliseerunud teradest. Akumulatsiooniala piirdub lumepiiriga, kuid liustik ulatub nõlva pidi ka alla, sõltuvalt seal valitsevast kliimast. Liustike pealetung ja taandumine. Liustik taandub siis, kui sulamine hakkab toimuma kiiremini, ja tagant ei jõua uus jää peale liikuda. Kui akumulatsioon ja ablatsioon on tasakaalus, püsib liustikupiir paigal. Sulamine ja pealetungimine on tasakaalus. Liustike liikumine.
annaabi.ee 
