pühendatud pidustustest. Näitemängud ning koori laulud mida seal esitati hakkas rahvale väga meeldima. Ajapikku kujunesid välja ka erinevad žanrid, mis on tänapäevanigi kasutuses, tragöödia ja komöödia. c. Mitmete teadusharude algatajaid Kreeka oli üks esimesi tsivilisatsioone kus hakati mõtlema selle üle, millest on maailm tekkinud ja kuidas see toimib. Tegevust hakati kutsuma filosoofiaks mis tähendab tarkuse armastust. Tänu filosofeerimisele ja tekitatud küsimustele alustasid inimesed end ümbritseva uurimist. 2. Võrdle Ateena ja Sparta riigikorda ! Ateena ja Sparta riigikord meenutab veidi demokraatia versus diktatuur olukorda. Ateenas oli kasutusel otsene demokraatia ning rahvakoosolekutel võisid osaleda kõik kodanikud kus siis hääletati ametikohtadele nõukogu, kohtunikud ning strateegid. Kodaniku õiguse siaid kõik täisealised, meessoost põliselanikud
iseloomu, mis juba välimäärajatest lähtudes tema enda omale nii sarnane. Ma usun, et kuna ,,Faust" on Goethe elutöö, tähtsaim teos, siis otsustabki autor oma mõtteid avaldada just selle tegelase läbi ning tema ise peegeldub kõige rohkem maailmale just selle karakteri kaudu. Raamatu kangelane doktor Faust oli küll ametilt arst, aga oli ka sinasõber kirjandusega ning omahakatuslik filosoof, viimased kaks täpselt nagu autorgi. Just tänu Fausti filosofeerimisele ja monoloogidele saamegi võrrelda nende kahe ühiseid jooni. Faust oli ülikooli õppejõud, ta oli valgustaja ning kuna Goethe oli romantismi kirjanik, siis pidid ka temas olema prohvetlikud jooned, mis on jällegi Fausti sarnasus ta loojaga. Mõlemal neil oli kõrgharidus. Faust küll kõrgemal oma kraadidega, kuid just seda vajaski Goethe, et näidata inimestele, kui vähe tähtsust omavad need teaduslikud kraadid haritud inimesele endale. Inimesed vaatasid
Jah, filosoofia on tõesti väga laiahaardeline ja seda saab mitmeti defineerida. Mitte keegi ei saa öelda, et kellegi elufilosoofia on väär- see pole lihtsalt kõigile ühetimõistetav. Oluline on veel meeles pidada, et eesmärgid ja põhimõtted, mis sobivad ühele isikule, ei pruugi kindlasti olla need, mille järgi keegi teine peaks oma sihid ja soovid sättima. See ongi teema, mille üle diskuteeritakse. Arvan, et teema on tähtis, kuna selle õigsust teades saaksime anda filosofeerimisele enda jaoks hoopis teistsuguse, palju mõtestatuma, tähenduse. Selle kaudu saaksime filosoofiat hoopis teisiti võtta ning seda tähtsamaks pidada. Ilma argumentideta eeldan mina, et antud väide peab paika, ehk küll väikeste personaalsete möödustega, mis on tingitud inimeste eripärast. Seega kui tõesti filosofeerimine surema õppimine, siis kuidas me saame defineerida elu? Kas elu ongi tõesti vaid filosofeerimine ehk surema õppimine?
Tüüpiline postmodernistlik kirjandusžanr on spiooniromaan, kus vastanduvad mitu maailma. Siin võibki juhtuda, et tõeline maailm osutub irreaalseks (pealispinna all on teine tõelisus, mis on veidi halvaendeline, ent algupärasem ja huvitavam kui tegelik maailm). Selline vastandamine hoiab lugeja põnevil ka põnevil (kas igaüks on ikka see, kellena tundub). Tavaline postmodernne teos ei taotle saladuse või tõe paljastamist, vaid üksnes fikseerib need, jättes ruumi filosofeerimisele – “mis on üldse võimalik”. Autorist saab filosoof. 70ndatel hakkasid postmodernismi mõistet tarvitama kunstikriitikud. Postmodernismile omistatakse järgmised tähendused: Pärast modernismi tulev – laiendab tendentse, mis modernismis juba sündinud Kontramodernism – kummutab, oponeerib ``hiliskapitalismi ekvivalent`` - kogu postindustriaalne kapitalism Järelmoderism
Mõtlemine ongi mõtlemise eseme lahti- ja läbikõnelemine. Ja selline kõnelemine peab oma loomusest tulenevalt omama teatud distsipliini. Siin ei saa meelevaldselt teemalt teemale libiseda – asjaolu, mis teeb nii meeldivaks tavalise kõneluse. Dialektilises kõneluses tuleb kinni hoida kõne alla võetud teemast ning see kavakindlalt ja täielikkuse taotlusega läbikõnelda. Seetõttu võib filosoofil olla raskusi endale “dialektika-kaaslaste” leidmisega. Kuid see pole takistuseks filosofeerimisele. Dialektikale saab pühenduda ka üksi. Platon defineeribki mõtlemist ka kui vaikivat kahekõne iseendaga iseendale. Koopa võrdpilt. Jutt on Platoni kõige kuulsamast ja kokkuvõtlikumast võrdpildist, millega ta piltlikustab oma õpetuse mitmeid olulisi külgi. [Vt. “Akadeemia” 1997 Nr. 9, lk. 1819-1828]. Siin kirjeldatakse üksteisele järgnevaid olukordi, mille üksikasjad modelleerivad piltlikult ettekujutatavas vormis Platoni õpetuse erinevaid aspekte. I situatsioon
asendis. Indrekus käärib mehekssaamine ja on loomulik, et tal tekib omalaadiline vahekord direktori tütre Ramildaga ja pärast Molliga; mingi kõrvalprodukt sellele on sõprus Tiinaga, mis algaski väga juhuslikult (lk. 352). See kõrvaline episood aga lõpetab meeldiva plahvatusena ,,Tõe ja õiguse" II osa (ühes emale viskamise motiiviga) ja esialgu paistab, et selleks teda oligi tarvis. Kuid lähemalt vaatlejale ta räägib rohkem. Ta loob paralleeli II osa laialivalguvale filosofeerimisele ja otsisklustele ja annab ehk sellele vastusegi. Romaani selles osas suhteliselt arenenud pead arutlevad Jumalast, elust jne. jne., kõik on nii keeruline, relativistlik, lahenduseta. Keegi ei jõua kuhugi välja. Seal aga elab väike vigane tüdruk, ta mõistus ulatub haarama väheseid asju, mis on igale inimesele mõistetavad, elementaarsed, ja seal, kus kogu inimkonna arstiteadus arvatavasti ei teeks midagi, saadab korda see lihtne
Kogu aeg kannab tekst lõppkokkuvõttes endas mingit rahvuslikku sõnumit. Nt Minni Nurme ,,Sookailudes on loitsud". Selles näeme kõiki tunnuseid, millele on Pruul osutanud. Siin räägitakse mullast ja laanest, sellest, mis seal kõik kasvab. Räägitakse maast. Mingite looduselementide kaudu osutatakse sellele maale. See mets, soo sümbolina tähendabki ilmselt Eestimaad. Nõukaajal ei vaadata hea pilguga modernistlikule luulele ja filosofeerimisele, vaimulikule luulele, siis üks teema, mille kaudu filosofeeritakse, on loodus. Seepärast on nõukaaegses luules loodustemaatikal väga suur osakaal. Seda kasutatakse mingi suurema asja, laiema idee väljaütlemiseks. Sellises kontekstis võib iga sõna saada suureks sümboliks. Selles luuletuses on sõna, keele, traditsiooni teema. See seotakse omakorda maateemaga. Seesama keel tuleb justnimelt maast. Siin taaskord toonitakse, kinnitatakse, mõeldakse minevikust. Olevik
annaabi.ee 
