Nii näiteks võib laps saada juuste värvi kohta isalt informatsiooni "blond" ja emalt "must". Neid erinevaid ekspressioone nimetatakse alleelideks. Vastavalt sellele, millise tunnusega on tegemist, kujuneb kas kahe alleeli vahepealne vorm või üks kahest variandist murrab läbi ja surub teise alla. Pärilikkuses kui nähtuses on kaks aspekti: 1) informatsiooni säilitamine ja selle edastamine (pärandumine); 2) informatsiooni realiseerumine organismi elutsükli st. ontogeneesi kestel (fenogenees). Pärilikkuse tüübid on: 1) kromosoomiline pärilikkus, st. pärilikkus määratakse geenide ja kromosoomidega. Selle tüübi alusel toimubki enamiku tunnuste pärandamine. 2) tsütoplasma pärilikkus, mis esineb rakuorganellidel, kellel on olemas oma DNA - seega ka omad geenid. Näiteks mitokondrid ja plastiidid (paljunevad amitoosi teel). Meie keha koosneb miljonitest rakkudest. Enamik rakke sisaldavad terviklikku komplekti geene
kohta isalt informatsiooni "blond" ja emalt "must". Neid erinevaid ekspressioone nimetatakse alleelideks. Vastavalt sellele, millise tunnusega on tegemist, kujuneb kas kahe alleeli vahepealne vorm või üks kahest variandist murrab läbi ja surub teise alla. Pärilikkuses kui nähtuses on kaks aspekti: 1. informatsiooni säilitamine ja selle edastamine (pärandumine); 2. informatsiooni realiseerumine organismi elutsükli st. ontogeneesi kestel (fenogenees). Pärilikkuse tüübid on: 1. kromosoomiline pärilikkus, st. pärilikkus määratakse geenide ja kromosoomidega. Selle tüübi alusel toimubki enamiku tunnuste pärandamine. 2. tsütoplasma pärilikkus, mis esineb rakuorganellidel, kellel on olemas oma DNA - seega ka omad geenid. Näiteks mitokondrid ja plastiidid (paljunevadamitoosi teel). 3. Viirused 3.1 Viirused Viirused (Vira; ladina sõnast virus 'mürk')
analüüs. 2.Pärilikkuse ja pärandumise mõiste. Pärilikkus üldisemalt on organismi võime anda omataolisi järglasi. Pärilikkust ei või segi ajada pärandumisega, mis tähistab ainult geneetilise informatsiooni edasiandmise protsessi ja selle seaduspärasusi. Pärilikkuses kui nähtuses on kaks aspekti: - informatsiooni säilitamine ja selle edastamine (pärandumine); - informatsiooni realiseerumine organismi elutsükli, st ontogeneesi kestel (fenogenees). 3.Molekulaargeneetika alused.Nukleiinhapped kui geneetilise info edasikandjad. Molekulaargeneetikas on tänapäeval peamiseks uurimisobjektiks nukleiinhapped, nende struktuur ja funktsioonid geneetilise informatsiooni säilitamisel ning edasiandmisel. Kui eelnevatel perioodidel uuriti pärilikke nähtusi eelkõige kõrgematel, suguliselt sigivatel organismidel, siis tänapäeval on nendeks mikroorganismid (ainuraksed, vetikad, bakterid, viirused ja mikroseened). 1944
70. Kuidas tagatakse organismi erinevate rakkude erinev struktuur ja funktsioon rakkude identse genotüübi juures? Sellest järeldub, et eri rakkudes talitlevad erinevad geenid, mis tähendab, et geneetilist informatsiooni kasutatakse valikuliselt. 71. Millised faktorid reguleerivad geenide talitlust organismi hilisemates arengustaadiumides? 1) kasvufaktorid indutseerides rakkude proliferatsiooni; 2) kasvu pidurdavad faktorid; 3) raku surma (apoptoosi) reguleerivad faktorid. 72. Fenogenees. Geneetilise informatsiooni realiseerumist fenotüübina nimetatakse fenogeneesiks. 73. Millised perioodid on organismi arengus fenokriitilised? Üleminekuperioode nimetatakse fenokriitilisteks perioodideks, kuna sel perioodil on organism kõige tundlikum väliskeskkonna mõjudele. 74. Mis on peamised välistegurid, mis mõjutavad eluea pikkust? Pikaealisus on isendi kõrge kohastumuse näitaja, mis tõestab ka organismi kõrget resistentsust erinevate patogeensete tegurite suhtes
Parilikkust ei voi segi ajada parandumisega, mis tahistab ainult geneetilise informatsiooni edasiandmise protsessi ja selle seadusparasusi. Niisiis voib parilikkust defineerida kui organismi arengu juhtimiseks maaratud informatsiooni edastamis-, sailitamis-ja realiseerimisprotsesside kogumit. Parilikkuses kui nahtuses on kaks aspekti: -informatsiooni sailitamine ja selle edastamine (parandumine); -informatsiooni realiseerumine organismi elutsukli st ontogeneesi kestel (fenogenees). Parilikkuse tuubid on: 1) kromosoomiline parilikkus, st parilikkus maaratakse geenide ja kromosoomidega. Selle tuubi alusel toimubki enamiku tunnuste parandamine. 2) tsutoplasma parilikkus, mis esineb rakuorganellidel, kellel on olemas oma DNA -seega ka omad geenid. Naiteks mitokondrid ja plastiidid (paljunevad amitoosi teel). Molekulaargeneetika alused Molekulaargeneetikas on peamiseks uurimisobjektiks nukleiinhapped, nende struktuur ja
Konkreetseid hormoone ja ensüüme produtseerivad kindlad rakud. Kõikides rakkudes on gen info küll identne, aga erinevatel perioodidel on erinevad genoomipiirkonnad aktiivsemad. 71. Millised faktorid reguleerivad geenide talitlust organismi hilisemates arengustaadiumides? Rakkudest lähtuvad signaalid (induktorid ja regulaatorid (mediaatorid, hormoonid), mis mõjutavad teisi rakke (rakumembraanidel esineb vastavad retseptorid). Nii mõjutatakse vastavate geenide talitust. 72. Fenogenees Gen info realiseerumine fenotüübina. Tunnuste kujunemise aluseks on biokeemilised reaktsiooniahelad, mitmeastmelised diferentseerumis- ja morfogeneesiprotsessid. Tunnuste arenemist kontrollivad geenid toimivad vastastikuses seoses. Geenide interaktsioon biokeemilises mõttes tähendab geenide produktide vastastikust mõjutamist ontogeneesi käigus. Nii osutub ühe geeni produkt teiste geenide induktoriks või repressoriks. 73. Millised perioodid on organismi arengus fenokriitilised?
mitmele erinevale tunnusele. Harvadel juhtudel tuleneb polüfeensus sellest, et ühe geeni produktideks võib olla kaks või enam iseseisva funktsiooniga polüpeptiidi (või peptiidhormooni). Enamasti on polüfeensus tingitud ühe geeni produkti osalemisest erinevates ainevahetusreaktsioonides või mitmetes rakulistes vastasmõjudes ja arenguprotsessides. Polüfeense toimega geeni mutatsioon avaldub tavaliselt mitme tunnuse üheaegse muutusena, nt. patoloogia korral sündroomina. (fenogenees (phenogenesis) -- geneetiliselt kontrollitud tunnuste (feenide) kujunemiskäik indiviidi ontogeneesis; molekulaarsete, biokeemiliste, füsioloogilste, morfoloogiliste jm. protsesside ning muundumiste jada geenist tunnuseni. Fenogeneesis ilmneb alleelide ja erinevate geenide interaktsioon või ka ühe geeni erisuunaline toime erinevatele tunnustele (polüfeensus). ) Polümeeria- mitteallelsed geenid determineerivad ühte ja sedasama tunnust. polümeerne geenitoime (polymeric gene action) -- e
edasiandmise protsessi ja selle seaduspärasusi. Seega võib pärilikkust defineerida kui organismi arengu juhtimiseks määratud informatsiooni edastamis-, säilitamis- ja realiseerimis- protsesside kogumit. Pärilikkuses kui nähtuses on kaks aspekti: - informatsiooni säilitamine ja selle edastamine (pärandumine); - informatsiooni realiseerumine organismi elutsükli, st ontogeneesi kestel (fenogenees). Pärilikkuse tüübid on: 1) kromosoomiline pärilikkus, st pärilikkus määratakse geenide ja kromosoomidega. Selle tüübi alusel toimubki enamiku tunnuste pärandamine. 2) tsütoplasma pärilikkus, mis esineb rakuorganellidel, kellel on olemas oma DNA - seega ka omad geenid. Näiteks mitokondrid ja plastiidid (paljunevad amitoosi teel). Informatsiooni säilitamise ja pärandumise seaduspärasused sõltuvad antud liigi sigimise iseärasustest
annaabi.ee 
