K. Popperi kriitika empirismile. Falsifikatsionism Antud sisukokkuvõte on Alan Francis Chalmersi teose "Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks" peatükkidest 4, 5, 6, kus on juttu falsifikatsionismist, ja Karl Raimund Popperi artiklist "Teadmised ilma autoriteedita", milles Popper empirismi kritiseerib. Falsifikatsionismi järgi eelneb vaatlusele teooria. Vaatlus ei ole usaldusväärne allikas teooriate kinnitamiseks. Teooriad tuleb rangelt vaatluste ja eksperimentide abil kontrollida ning nad eksperimente edukalt ei läbi tuleb nad kõrvale heita. Ühekordsete vaatlusotsustuste abil saab mõningaid teooriaid testida ning näidata, et teooria osutus valeks. Näiteks otsustus "Kõik rongad on mustad" näitab, et otsustus "kohas x nähti ajal t ronka, kes pole must" oli väär
ning silmavõrkkestast jms. See ajab mind hoopis veel rohkem segadusse, milleks seletada asju nii keeruliselt, kui saab kergemini ja lühidalt? Tundub, et autoril on eeldus-järeldus teooriate vastu lihtsalt mingi sügavam viha, et ta neid nii järjekindlalt kritiseerib. Lõpuks ütleb ta muidugi, et tema arvamused ei tähenda alati absoluutset õigust ja, et ta ei ürita kedagi ümber veenda. Mulle tundus küll teisiti. Järgmine särav osa minu jaoks oli falsifikatsionismi käsitlus. Autor kirjeldab kui oluline on erinevate teooriatae falsifitseeritavusaste. Sellele ühtset vastust ei leia, kuna teooria võimalike falsifitseerijate arv on alati lõpmatu. Falsifikatsionisti ideaal on näidata, et kogu teaduse ajaloolist evolutsiooni moodustavate teooriate jada koosneb falsifitseeritavaist teooriaist, kusjuures iga järgmise falsifitseeritavusaste on kõrgem kui eelmisel. Nõue, et teaduse arenedes peavad tema
Nende järgi areneb teadus läbi varasemate teooriate ümberlükkamisega uute vaatlus- ja eksperimenditulemuste abiga. Seega hea teooria käsitleb maailma laiahaardeliselt, et seda saaks falsifitseerida, kuid samas peaks see alati suutma falsifitseerimisele vastu seista. Nii toimub teaduses pidev protsess ning teooriad uuenevad, mis on ainult positiivne. Kuid ka falsifikatsioonil on piirid teooriate lõplik falsifitseerimine ei ole võimalik ning täiuslikkuseni need ei jõua. Falsifikatsionismi arendas edasi Imre Lakatos, kes vaatas teooriaid kui struktuure. Ta väitis oma teoorias uurimisprogrammide kohta, et teaduslikel teadmistel peaks olema ,,kõva tuum" ehk baastingimused, kuhu kuuluvad üldised teoreetilised hüpoteesid. Sellest tuumast saab programmi jätkamise alus ning seda ei saa falsifitseerida. Kõva tuuma peaks täiendama, 2 kuid seda ei tohi teisendada. Veel peaks uurimisprogrammil olema kaitsevöönd, mille
alati kellegi jaoks tõesed, kellegi teise jaoks väärad – ehk ratsionalismi ja relativismi vaidlus. Argumendid selles vaidluses. Formaalsete teaduskäsituste üldine analüüs. VII. 4. Seminar. Teaduse ja libateaduse eristamise katse Imre Lakatose uurimisprogrammide metodoloogias. Miks Imre Lakatosi arvates ei ole võimalik anda filosoofilist teaduslikkuse määratlust tuginedes induktivistlik-empiristlikule vaatekohale ega ka falsifikatsionismi abil. Millise teaduslikku kriteeriumi ta ise välja pakub? Kas minu teadusalas on selliseid uurimisprogramme nagu Lakatos kirjeldab? Kas pseudoteaduses ei võiks samasuguseid leiduda? Mis teeb eristuse? Kas iga taandarenev programm ikka on pseudoteaduslik? Milliseid teaduse ja pseudoteaduse vahele häävaid variante kirjeldab füüsik Peeter Saari? Kuidas tunda ära, kas tegemist on teadusega? (Lakatos, Vihalemm, Saari). Lisaks
Chalmers võtab esmaselt arvesse selle argumendi elujõulisust mis väidab, et teadus põhineb kindlatel vaadeltavatel faktidel. Seejärel arvestab ta tajumise rolli ja siis teoreetilise struktuuri rolli millelt faktid on tõlgendatud.Mõlemad need arvestused toovad meid tagasi mitte ainult vaatlejale vaid ka vaatleja sisemise subjektiivsele kogemusele. Falsifikatsionismi lähenemine oli esmalt välja öeldud Karl Popperi poolt.Ta pakkus välja, et ühtegi teooriat ei saa tõestada. Vaatlused on lõplikud aga seeeest võimalused on lõputud.Üks rääkides teisele vastu tõestab, et sellel väitel tõesti on null tõenäosus tõesusele.Teooriaid saame me ainult ümber lükata ja falsifikatsionnerida neid.Kui teooriat esitatakse viisil kus seda on võimatu falsifikatsioneerida loogika või experimendi abil, siis on selle kasu teadmiste ja teaduse arengule.
piiratud ning me ei tea kunagi , kas me ülidstamisel oleme arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ning empirism ei arvesta matemaatiliste teadmiste eripäraga ja meeled on petlikud. Ratsionalismi miinuseks on näilisuseja tegelikkuse vahe. . Tegelikult võib maailm olla hoopis teistsugune kui meile näib. Aga milline see maailm siis tegelikult on? Kuidas seda kindlaks teha? Ratsionalist arvab, et tuginema peab mõistusele. 4. Millised on induktsiooni (induktsionismi) ja falsifikatsiooni (falsifikatsionismi) peamised omavahelised erinevused? Millised on nende kahe meetodi puudused? Induktsioon püüab üksikasjade põhjal teha üldistusi. Kuid hoolimata üksikasjade hulgast, ei ole nende alusel võimalik teha põhjapanevat üldistust. Induktsiooni puudus: Induktiivne tuletamine pole loogiline tuletamine (vastupidiselt deduktsioonile, mis lähtus loogikast). Samuti pole induktsioon kogemuslikult õigustatud meetod, sest ta ei haara endasse kõiki
Nende protsessi edenedes hakkavad nende sümboliüldistusi üha enam illustreerima erinevad musternäited. ... 6. Sõnatu/vaikiva teadmise koht Kuhni teaduskäsituses (peamiselt Postscriptumi alusel). Näiteid. Et kui on mingi stiimul, mis viib teatud aistinguni, siis selle stiiumuli tunneme ära teooria vahendusel. Teooria äratundmise mitteteadvustamise korral on teadmine vaikiv. Falsifikatsionismi seminari küsimused: 1. Kuidas tuleks Popperi arvates asuda lahendama induktsiooniprobleemi? Kuidas ta kirjeldab induktiivse loogika raskusi? Popperi järgi ei saa ilma teooriata vaatlusi teha, sest need ei tugine millelegi(vaatlus peab olema ju selektiivne, millelegi suunatud, peab olema kindel objekt). Teiseks kui õigustada induktsiooni induktiivselt(a posteriori, kogemus), tekib vigane ring, sest see peaks toetuma ju sellele printsiibile endale
alati mingis teooriate raamistikus. Seetõttu saab öelda ainult seda, et falsifitseeritud on kogu asjassepuutuvate teooriate komplekt, kuid pole võimalik lõplikult otsustada, milline osa sellest komplektist tuleb välja vahetada. Näiteks kui leiti, et Uraani liikumine ei vasta Newtoni seadustest tulenevatele ennustustele, siis heideti kõrvale teooria "Päikesesüsteemis on seitse planeeti", mitte Newtoni seadused. Popper vastas sellele "naiivse falsifikatsionismi" kriitikale, et teooriaid võetakse omaks või hüljatakse omamoodi "loodusliku valiku" teel. Eelistatakse teooriaid, mis annavad rohkem informatsiooni selle kohta, kuidas asjad paistavad. Mida üldisemalt rakendatav teooria on, seda suurem on tema väärtus. Seetõttu on Newtoni seadused, mis on laiemalt rakendatavad, eelistatavad palju spetsiifilisemale teooriale "Päikesesüsteemis on seitse planeeti".
Loodusteaduste, eelkõige füüsika areng XX sajandil lõhkus selle ilusa arusaama Neopositivist Rudolf Carnap (1891-1970) arendas verfikatsionismi Verifikatsiooniprintsiibi järgi peab saama kõikide mõttekate lausete puhul näidata, kuidas kontrollida nende tõesust. Neopositivistide programm kukkus läbi: nad olid sunnitud verifikatsiooniprintsiipi pidevalt lahjendama, kuid sellele vaatamata ei olnud nende väited kooskõlas tegeliku teaduspraktikaga. Karl Raimund POPPER (1902-1994) on falsifikatsionismi rajaja. Teadus on falsifitseeritav ta näitab kuidas saab empiirilise kontrolli teel tema järeldusi ümber lükata. Kriitiline eksperiment näitab, et mingi teooria ongi ümber lükatud (falsifitseeritud). Teooria asendatakse uue ja paremaga. Hea teooria on selline, mis annab palju võimalusi ümberlükkeks, kuid neid võimalusi on tegelikult väga raske realiseerida. (Nt Newtoni füüsika) Pseudoteadused ei ole falsifitseeritavad.
annaabi.ee 
