1. Hüperbool - on ilus sõna liialduse kohta. Nt: ,,Ootasin terve igaviku." 2. Allusioon - Viide Piibli tegelasele, mütoloogilisele või kirjanduslikule isikule, kohale või sündmusele. 3. Alliteratsioon Poeetiline võte, kus järjestikkused sõnad algavad sarnaste häälikutega. Saab kasutada kõnes fraaside esiletoomiseks. 4. Metafoor ühe asja või nähtuse omaduste ülekandmine teisele. Pakub värvikaid võimalusi ettekandesse vürtsi lisamiseks. 5. Võrdlus lauses on otseselt üht asja teisega võrreldu. Kasutatakse sõnu ,,nagu" või ,,kui". 6. Retooriline küsimus Küsimus, mille kõneleja esitab efekti saavutamiseks. Publikult vastust ei oota. Teemale tähelepanu tõmbamiseks. 7. Kolme seadus Seisneb 3 sõna, fraasi või lause rühmitamise tehnikas. Nt: ,,Tulin. Nägin. Võitsin." 8. Kordus Ühe sõnarühma kindla rütmina kordamist. See mõte tõmbab fraasile
Rakvere Vallimäel 2003.a, millel oli 650 autorit ning 6500 ettelugejat. Eesti Vabariigi 90.aastapäevaks otsustas Rein Sikk teha isamaale meeldejääva kingituse. Ta esitas ajakirjas üleskutse, kus palus eestlasi osalema kinkimises. Rein Sikk tahtis kirjutada regilaulu, ,,mis ei upu vees ega põle tules ning jääb sünnipäevalapse mällu kauemaks kui kestame meie." Samuti on ta soome-ugri asja eest seisja, raamatu "Minu Ugrimugri" autor. Kahjuks ei mahtunud kõik , kes väärinuksid, minu ettekandesse. Valik on ühe narvaka subjektiivne nägemus minu uue kodupaigaga seonduvast.
Selleks, et minust parem esineja saaks, pean panema suuremat rõhku ettekande ning iseenda ettevalmistamisele. Tihti on kombeks jätta tähtsaid tegemisi ning kohustusi viimasele minutile. Oluline on hakata asju võimalikult vara tegema, sellega kaasneb enesekindlus ning enese rahulolu. Garanteeritud on minimaalne ,,rambipalavik". See sama rahulolu, mis siis tekib ja enesekindluses väljendub, tuleb kaasa võtta ka lõpuks oma kuulajate ette astudes. Tuleb uskuda endasse, oma ettekandesse ja selle edukusse ning auditooriumi siirasse ja heatahtlikku huvisse ning ettekanne õnnestub suurepäraselt, arvestades asjaolu, et ettevalmistus on olnud põhjalik. See on võti minu paremaks esinejaks saamisel. Tuleb uskuda endasse, unustada alaväärsuskompleks, nina püsti ajada ning sirge seljaga publiku ette astuda.
Kui esitlusele on antud viimane lihv ehk ettevalmistusprotsess on olnud põhjalik, kujuneb esinejas rahulolu ning veendumus, et tema ettekanne on hea. See võiks olla ka mõõdupuuks, kui kaua oma esitlust enne ettekannet töödelda. Mark Twain on öelnud, et tal kulub ühe hea spontaanse kõne ettevalmistamiseks vähemalt kolm nädalat. See sama rahulolu, mis siis tekib ja enesekindluses väljendub, tuleb kaasa võtta ka lõpuks oma kuulajate ette astudes. Tuleb vaid uskuda endasse, oma ettekandesse ja selle edukusse ning auditooriumi siirasse ja heatahtlikku huvisse ning ettekanne õnnestub tingimusel, et ettevalmistus on olnud põhjalik. Siin ongi see võti minu paremaks esinejaks saamiseks. Tuleb kõigesse sellesse uskuda- siiralt ja objektiivselt. i Eesti Väitlusselts (27.10.2008) Retoorika ja väitluskunsti ajaloost. Katrin Haava http://www.debate.ee/index.php? content=history&keel=est
Lk: 43). 8.5. KUULAMINE Kui kuulaja toetab käe põsele, siis tal hakkab igav . Eriti suurt igavust väljendab see, kui pea toetub kogu raskusega peopesale. Sõrmedega vastu lauda trummeldamist ja jalaväristamist tõlgendatakse kannatamatuse tundemärkidena. (1.LK: 60). Inimene on hindavas asendis, kui põsk toetub rusikale, nimetissõrm aga asub meelekohas. Kui pöial toetab lõuga ja nimetissõrm on suunatud meelekoha poole, siis tähendab see kuulaja eitavat suhtumist ettekandesse või lektorisse. (1.Lk: 62). Liigutused otsuse langetamisel. Lõua silitamine tähendab seda, et inimene püüab otsusele jõuda. Prillipapad ei pruugi otsuse tegemisel lõuga silitada, vaid nad võtavad prillid eest ja panevad prillisanga suhu. Kui inimene on pärast seda, kui tal on palutud teha otsus, pannud suhu pastaka- või sõrmeotsa, siis tähendab see, et ta vajab toetust. (1.Lk: 63). 8.6. KÄED KUI TÕKKED Käed kui tõkked
Eriti suurt igavust väljendab see, kui pea toetub kogu raskusega peopesale. Sõrmedega vastu lauda trummeldamist ja jalaväristamist tõlgendatakse kannatamatuse tundemärkidena. (Pease 1994: 60). Inimene on hindavas asendis, kui põsk toetub rusikale, nimetissõrm aga asub meelekohas. Kui pöial toetab lõuga ja nimetissõrm on suunatud meelekoha poole, siis tähendab see kuulaja eitavat suhtumist ettekandesse või lektorisse. (Pease 1994: 62). Liigutused otsuse langetamisel. Lõua silitamine tähendab seda, et inimene püüab otsusele jõuda. Prillipapad ei pruugi otsuse tegemisel lõuga silitada, vaid nad võtavad prillid eest ja panevad prillisanga suhu. Kui inimene on pärast seda, kui tal on palutud teha otsus, pannud suhu pastaka või sõrmeotsa, siis tähendab see, et ta vajab toetust. (Pease 1994: 63). Käed kui tõkked Käed kui tõkked
Üleminek idealismilt realismile. Jumalakujud muutusid rohkem inimsarnasteks. Arhidektuur: tempel endiselt juhtival kohal. Loodi dooria ehituskunsti tähtsamad teosed: Poseidoni tempel, Zeusi tempel. Hoogsaim ehitustegevus Ateenas. Üks klassikalise ajastu pärandeid on Agora turuplats. Klassikaline tragöödia: Aischylos, Sophokles, Euripides. Tekkimine seotud ditürambidega (Dionysost ülistavad kiituslaulud). Otsustavaks pöördeks esimese näitleja sissetoomine ditürambi ettekandesse. Tekkis nö dialoog koori ja näitleja vahel. Kasvas näitlejate tähtsus ja suurenes näitlejate arv. Uudselt tõlgendas traditsioonilise mütoloogia kujusid tragöödias Aischylos. Tema loomingus said vanad müüdid uue sisu. Kõik maailmas pidi tema vaadete kohaselt alistuma saatusele. Sophokles kujutas inimesi nii nagu nad peaksid olema. Eutripides aga nii nagu nad on. Tema teostes esitleti ja arutati uusi teooriaid. Kreeka komöödia: Aristophanes, Manandros
mis võis olla olustikuline või poliitiline. Tragöödia tekkimine on seotud ditürambiga, kusjuures tragöödia elas üle palju muutusi, enne kui omandas lõpliku kuju. Ditürambideks nimetati Dionysost ülistavaid kiituslaule; nende esitamisel kujunes pikapeale tavaks, et koorist eraldus eeslaulja ning laulu kandsid ette koor ja eeslaulja vaheldumisi. Otsustavaks pöördeks oli esimese näitleja sissetoomine ditürambi ettekandesse. See traditsioon omistatakse luuletaja Thespisele, kes lavastas esimese tragöödia Ateenas a. 534 e. Kr. Termini tragöödia tähendus polnud selge juba antiikaja teadlastele. Tragöödiad käsitlesid inimliku käitumise probleeme mütoloogiliste kangelaste saatuse põhjal. Üksikisiku ühiskondliku tähtsuse tõus polise elus ja suurenenud huvi tema kunstilise kujutamise vastu klassikalisel ajastul kahandas koori osa kasvas näitleja tähtsus ja suurenes näitlejate arv (max 3-ni).
annaabi.ee 
