tegevuseks piisavalt mahukas ega jõuline, ta jäi pigem katsetuseks ja enesekinnituseks. Popkunst suutis kehtestada end just nimelt noorte loomingu kaudu, mõjutades erinevates vormides kogu uuenevat visuaalkultuuri. Popkunstile mõeldes tuleb pidada laiemalt kogu muutust kultuurist, tegelikult noortekultuuri algust oma muusika, krijanduse ja visuaalkulltuuriga. Kõige olulisem om, et loobuti otsustavalt mõtteviisist, mis pidas traditsioonilist Pariisi kooli esteetikal põhinevat maalikultuuri eesti kunsti identiteedi kandjaks. Kuuekümnendate lõpus hakati identiteeti otsima viisil mis põhines mitte traditsioonil aj slele kaudu sidemeotsimisel lääne kultuuriga, vaid aktsepteerides kaasaegset elu ja selle toimismehhanisme sellisena, nagu muutuv keskkond neid esitas. Selleks, et luua omaenese identiteet, polnud mitte vaja siduda ennast minevikuga, vaid tuli ennast sellest lahti siduda. See oli kõige tähtsam murrang
religioosseid, eetilisi, esteetilisi või muid sellesarnaseid kriteeriume. Kultuuri loomise aluseks on alateadvus (vihje S. Freudile). Iseloomulik absurdi, unenägude,hallutsinatsioonide kujutamine. Nimi pop kasutusele võetud arvatavasti kunstikriitik R.Alloway poolt 1954-56. Aluseks Richard Hamiltoni kollaaz "Mis teeb tänapäevased kodud nii eriliseks, nii meeldivaks!"GAG, Marju Liidja, 2005 Pop-kunstis (popular art) on rõhk tarbimisel, massikultuuri uuel esteetikal. Kunstnikud hakkavad teadlikult kasutama kommertsmaailma elemente. Pop sünnib paralleelselt Ameerikas (läbi neodada) ja Inglismaal läbi tarbimiskultuuri. Inglismaal eelistatakse kujutada figuure, tehnikana kollaazi (palju kasutatakse fotot), Ameerika popi motiivideks suurlinna miljöö, massikultuuri nähud, neoonreklaam, koomiksid, pop-iidolid .
'kunst' sõnaga 'filosoofia', sõna 'kunstnik' sõnaga 'filosoof ja sõna 'kunstimaailm' sõnaga 'filosoofiamaailm' " (Carroll 1996: 124). Kui Dickie institutsionaalne kunstianalüüs osutub vaid tühjaks kestaks, mida võib täita oma suva järgi, siis näitab see, et ta pole tegelikult saavutanud seda, mida ta taotles: defineerida kunsti. KUNSTITEOSE STAATUS JA FUNKTSIOON Püüan järgnevalt näidata, et institutsionaalsel esteetikal ei õnnestunud kunsti defineerida sellepärast, et ta jättis ütlemata, milles seisneb kunstiteose staatus, s.o mida tähendab olla kunstiteos. Arvan, et Dickie intuitsioon oli õige: kunstiteosed on institutsionaal- 2Muuseas aktsepteerib Dickie ise täielikult Daviese poolt tema teooriale antud nimetust "protseduuriline teooria" (Vaata näiteks Dickie 1997b). 1660 Margit Sutrop sed faktid, mis on saanud kunstiteose staatuse tänu sellele, et on osa
(KÜSIMUS: Antiikesteetika. Miks suhtus Platon kunsti alavääristavalt?) Antiigist alates kuni romantismiaja välja, oli kunsti ülesanne JÄLJENDADA, olla mimeetiline (sõnast MIMESIS - kopeerima, jäljendama), representeerida võimalikult hästi midagi muud. Teose mõte peitus jäljendatavas objektis. Kunsti tegemine on käsitööline oskus, mis on õpitav ja mille eesmärk on üsna ühene. Kunstnik on tehniit (sõnast TECHNE - oskus, kunst, tehnika). Ilul ja esteetikal Vanas-Kreekas polnud iseseisvat tähendust, see tulenes teistest kvaliteetidest, nagu vooruslikkus jms. Periklese valitsemise ajal oli kunst võimu teenistuses. Kujutamisviis arvestab vaataja perspektiiviga ning nõuab sealjuures visuaalse kunsti vaatamist teatavalt kauguselt, distantsilt. Delfi templi seintel on väljendatud nelja põhimõtet: 1) õigeim on ilusaim! 2) pea piiri! 3) põlga ülbust! 4) mitte midagi liiast! Kreeklaste müütilises maailmapildis valitsevad aga 2
kontinentaalses filosoofias on esteetika staatus kõrgem kui analüütilises filosoofias). Kaks probleemi esteetikaga: Universaalsuse probleem (epistemoloog, kes defineerib teadmist, saab õigustatult eeldada, et definitsioon kehtib ühtviisi hiinlase, tunguusi ja saarlase puhul. Ent kas saab esteetik, kes nt defineerib kunsti eeldada, et see kehtib teiste kultuuride puhul?); autonoomsuse probleem (kõige hiljem iseseisvunud filosoofia osana on esteetikal ,,sõltuvusprobleem". Esteetika olgu ta analüütiline, marksistlik, fenomenoloogiline pole autonoomne, on sõltlase olukorras esteetika vaatab mujale, kas ja kus mujal käib filosoofias action et teada saada, mida ta tegema peab). 10. Selgitage esteetiku ja esteedi erinevust! Esteetik filosoofilise esteetikaga tegeleja. Esteet ilust ja kunstist kui ülimatest väärtustest lugu pidav inimene, sageli ka dändi varjundiga. Esteet on estetismi pooldaja. 11
Kui ma kelleltki ei nõua, et see, mis mulle maitseb, peaks ka kellelegi teisele maitsema (de gustibus non est disputandum), väidan ma - kuigi mitte samasuguse otsustavusega kui teoreetiliste ja moraalsete otsustuste puhul, et see või teine objekt peaks samamoodi ka teistele meeldima. Kes sellega nõus ei ole, seda kaldun ma pidama "maitsetuks". Siit ka ülesanne, mille Kant oma "Otsustusvõime kriitika" esimeses osas ette võtab: esteetilise otsustusvõime kriitika (kusjuures siin on esteetikal tavapärane tähendus, mitte nii nagu "Puhta mõistuse kriitika" "transtsendentaalsel aisteetikal). On olemas aga ka teine avar valdkond, kus me pidevalt langetame hinnanguid "otstarbekuse" kohta: s.o. orgaanilise elu valdkond. Otstarbekuse printsiip on siin aga teiselaadne kui esteetikas. Kaunis kutsub minus esile naudingutunde, kuna see seisab millegagi minus, esteetilise tundega harmoonias. Rahuldus, mille ma saan, kui ma vaatlen
Tahe on kõikjal, ka kivis, see avaldub primitiivselt, gravitatsioonilise tõmbejõuna, püüdlusena liikuda teiste massi omavate kehade suunas. Schopenhauerit ei huvitanud romantikuna analüüs, vaid palju rohkem kunst ja religioon. Kunstil kaks funktsiooni. (i) Esteetiline kogemus annab meile palju adekvaatsema visiooni sellest, mis maailm tegelikult on, kui seda suudab teha teadus. (ii) Esteetilise objekti eriline olemus lubab meil sageli võtta maailma suhtes moraalse hoiaku. Seega on esteetikal nii tunnetuslik kui ka eetiline funktsioon ja see juhib meid lõppkokkuvõttes religiooni juurde. Vaadates nt valguse mängu skulptuuril, valgusele esteetilisest vaatepunktist, saame me teada valguse sisemise olemuse. Me ei oska väljendada, mis see on, kuid me teame, mis see on. (Ka valgus on vaid tahte väga nõrgaks omapäraseks avaldumisvormiks.) Tahe on pime, ta püüdlused on mõttetud. Kui saavutame, mis tahtsime, tahame juba midagi uut
Külalised, jutud. Oscar vennaga samuti seltskonnas, talle sobis. 12aastaselt täieõiguslik liige, varaküps. Meeldis, võttis maneerid üle kooliaega, kus erines ülejäänud õpilastest. Küpsusega, rõhutatud üleolekuga. Suhtumine tema vastu halvustav. Sai ka peksa. Tubli, silmapaistev keeltes. Loodusteadused, matemaatika ei läinud kohe üldse. Kehaline kasvatus oli vastik, ebasündsad kehaasendid. Lõpetas Oxfordi. Lemmikloengud eetikast, esteetikast. Järeldas, et eetikal ja esteetikal pole absoluutselt midagi ühist. Õppis, uuris, lõpetas kuldmedaliga. Lõpuaastal esitas luuletuse „Ravenna“ suurepäraselt. Seejärel seab end sisse Londonis, kirjandus, esteetika, ajalugu, kirjutab, luulekogu. Alguses ei leia kirjastajat. Võidab ekstravagantsusega seltskonna tähelepanu. Alguses naerualune, hiljem pälvib tähelepanu. Tuleb kasuks, luulekogu müüdi kuue nädalaga läbi neli trükki. Mis see veiderdaja siis kirjutab? Kuigi ei armastatud, hinnatud seltskonnas
annaabi.ee 
