Essee. "Kas külastaksin ooperietendust ja kui, siis millist?" (0)

Kas külastaksin ooperietendust ja kui, siis millist?
Kas külastaksin ooperietendust? Kiire vastus, süvenemata asja olemusse, oleks kindel ei. Kuid miks nii kiire ja kindel vastus? Aga sellepärast, et ooper on mulle tundunud alati igav ning üksluine. Minu meelest seal vaid lauldakse arusaamatus keeles, mille sõnadest meie emakeeleski on keeruline aru saada. Teisalt on minus tekitanud küsimuse paljud tuttavad, kes suve keskel oma sammud Saaremaa Ooperipäevadele seavad. Mis neid ooperis köidab?
Koolitundidest olen saanud teada, et ooper tuleneb itaaliakeelsest sõnast opera. Nagu arvata võib, on see lavateos , milles enamasti esitatakse kogu tekst lauldes. Nagu etenduste esitamisele kohane, siis kasutatakse ka ooperi esitamisel teatri vahendeid - lavakujundust, kostüüme ja näitlemist. Laulu saadab instrumentaalmuusika, mille koosseis ulatub kammeransamblist sümfooniaorkestrini.
Ooperi idee sündis 16. sajandi lõpul Firenzes. Esialgu oli tähtis tekst, mida ilmestas muusika . 17. sajandi ooper oli juba eelkõige  muusikateos , milles voolavat meloodiat kaunistasid rohked keerulised käigud.
Et ooperi juured ulatuvad kaugele sajandite taha, siis peab selles olema midagi sõnadega seletamatut, mis paneb lavastajaid ikka ja jälle lavale tooma samasid etendusi. Ikka ja jälle täidavad pealtvaatajad saalid ja ooperimajad.
Asjatundjate arvates on ooperit on kerge armastada , sest ta on nii ilus ja tundeid täis. Ooperis tulevat end lihtsalt vabaks lasta ja kõik see muusika, täis emotsioone, mida pakutakse, vastu võtta.
Essee pealkirjas olev küsimus paneb mind mõtlema ooperi olemusele nii sisult kui vormilt. Parim viis end sellega ääri-veeri siduda on kodused Saaremaa Ooperipäevad. Eeloleva aasta kultuuri tippsündmus meie saarel toimub juba 16. korda ja kuuldavasti pole kunagi pealtvaatajate vähesuse üle kurdetud.
Kuigi siiani ei ole ma veel ühtegi ooperietendust külastanud, siis siiski valisin järgmiseks suveks enda jaoks välja päris mitu ooperietendust, mida sooviksin külastada. Üks neist kannab pealkirja „ Nurjatu saar“ ning teise valitud teose pealkirjaks on „Luigeluulinn“. Valisin enda jaoks välja sellised lavateosed, sest mölemad teosed on kirjutatud eestlaste poolt ning arvan, et eestlaste tehtud oopereid vöiks olla huvitavam vaadata ning kuulata. Esimesele ooperietendusele on muusika teinud Rein Rannap, kuuldavasti on tegemist kerge ning klassikalise rokiga. Rannap mängib ise teoses elektriorelit ning klaverit. Teisele ooperile on muusika teinud Ülo Krigul. Kuigi see nimi mulle kahjuks midagi erilist ei ütle, siis vaimustun hoopis solistidest. Solistideks on nimelt Helen Lepalaan ja Iiris Vesik.
Ootan väga järgmist suve ja neid ooperietendusi, saan lõpuks panna taas selga siiani vaid korra kantud 9. klassi lõpukleidi ja tunda end veidi tähtsama ning suursugusemana. Samuti loodan väga, et mulle meeldivad need minu valitud kaks teost, sest siis tean, et olen oma raha õigesse kohta paigutanud.
Kati Räim 11.b