Kasutab klassitsismi vahendeid, ka vorme. Zanrid. Romantism ja biedermeier (biidermeier; 1815-1848, väikekodanlik idüllilis- turvaline eluhoiak). (Selle kohta on olemas omaette konspekt.) Traditsiooniliselt räägitakse 19. sajandist kui romantismi sajandist: 1800-1830 vararomantism (Schubert, Weber, Rossini jt., omaette küsimus on Beethoven), 1830-1850 (või umbes 1870) kõrgromantism (Schumann, Liszt, Wagner jt.) ning siis hilisromantism (Bruckner, Mahler, R. Strauss). Aga 19. muusikast on võimalik rääkida ka ilma kogu sajandit romantiliseks nimetamata. 19. sajandit läbivad teatud tendentsid, mis iseloomustavad selle aja muusika arengut, on siis tegemist Schuberti, Wagneri või Brahmsiga. "Romantilisi" perioode aga võib esineda ka Viini klassikutel, näiteks "tormi ja tungi" aeg Haydnil ja Mozartil. Mõiste "romantism" tõusis tänapäevases tähenduses "tundeline, luuleline, salapärane" esile 18. ja 19
TÜAM – Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseum VM – Viljandi Muuseum Kuna käesolevas uurimuses on vaja sageli käsitleda orkestrite koosseise, on operatiivsuse ja ülevaatlikkuse huvides neil puhkudel üldjuhul kasutatud alljärgnevat lühendite süsteemi: Keelpillid: v – viiul, cel – tšello, kb – kontrabass, k – kitarr, bž – bändžo Puhkpillid: fl – flööt, cl – klarnet, s – saksofon (kasutatud mitmuse tähenduses, või juhul, kui ei teata täpselt, millist pilli isik mängis), ss – sopransaksofon, as – altsaksofon, ts – tenorsaksofon, bs – baritonsaksofon, tr – trompet, trb – tromboon, sph – susafon, tb – tuuba Löökpillid: dr – trummid, vib – vibrafon Klahvpillid: kl – klaver, ak – akordion vok – laul 9 1. SISSEJUHATUS Nagu varasematel aegadel, on Eestimaa ka viimase saja aasta jooksul olnud väga erinevate kultuuride mõjusfääris: 19
vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib neid, lõpuks aga tuleb rahvas ja hävitab nad sootuks. Niisiis pole enam jälgegi järel sellest salapärasest sõnast Jumalaema kiriku hämaras tornis ega ka tundmatust saatusest, mida see kurb sõna märkis, mitte kui midagi -- ainult
Kõik kommentaarid