Te võite alati tema poole pöörduda kui tahate ja samuti ka kõigi teiste vanemate õpilaste poole, sest perekonnas toetatakse ja aidatakse üksteist. Meelde võiks jätta, et kool ei ole ainult maja. Kool on inimesed, keda seal kohtame ja kellega seal osa oma päevast veedame. Head abituriendid, täna saame jagada oma viimast esimest koolipäeva nendega, kellele pikk koolitee alles ees. Veidi enam kui kümne aasta eest istusime ise nendel kohtadel, saime esimese aabitsa ja särasime uhkusest. Võtkem siis koolist viimast ja oleme eeskujud noorematele. Kallid õpetajad, õpilased, esimesse klassi astujad ja lapsevanemad! Tahame loota, et see tähelepanuväärne päev saaks teile kõigile mälestusväärseks sündmuseks. Lõpetuseks tahtsin ma lugeda ühe väikese luuletuse: , . . , ! ! , . - . 1. (, , , , , , , , , ). . , , - . , , «» . ,
alles esimest korda kooliteed ettevõtvatele lastele. Usutavasti pole esimesel koolipäeval kindel, kes rohkem elevil on lapsed või vanemad. Eriline tähtpäev on ta siiski. Päev kui laps teeb oma esimesed sammud iseseisvuse poole, saades endale väärika tiitli ,,õpilane" ja kaotades tasapisi märkmetest kirjavigu. Iga ranitsasse laekunud koolitarbega lähenes kool tasa, vargsi kuni lõpuks oligi teise Septembri õhtu, ja hommikune aktuseaeg ,sai riideid valmis seades, mitu korda üle kontrollitud. Nüüd oletegi kõik siin! On rõõm näha nii palju uustulnukaid, rõõm tervitada tänavu aasta, nelja esimest klassi, kõiki vanemaid, klassijuhatajaid ja abituriente. Esimene klass, te olete kõik ümbritsetud klassiõdede ja vendadega, selle sõna tähendus süveneb ajaga. Ajaga muutuvad teie klassid omamoodi perekonnaks, leiate endi seast südamesõpru ja häid tuttavaid
„Käitumist klassiruumis“ (mis ilmus küll eelmisel aastal, kuid levis mõnda aega vaid erialaste sündmuste kutsuda teda töötuba või koolitust läbi viima. raames), näen ma õpetajaid – ning omaenda juhtimis- ja vanemaoskusi – nii eredalt, nagu oleksin ette pannud oma esimese paari prille. Selline ongi käesoleva raamatu mõju: see annab õpetajatele jõudu ja energiat ning see on kohustuslik igale osakonnale ja koolile.“ Professor Tim Brighouse / Birminghami Haridusameti juht Times Educational Supplement, 19. aprill 2002 „Mulle kui äsja kvalifitseerunud õpetajale oli see tekst äärmiselt kasulik oma põhiliste õpetamisoskuste arendamisel – eriti „trotslikumate“ klasside õpilaste-õpetajate käitumise ja tegevuste mõtestamisel.“
üks valguse asutus," öelnud vana Maurus maalritele, ja kui need on küll valgeks teind, siis pärind ta mitmel korral, et kas enam valgemaks ei saa, ja kui maalrid vastand, et ei saa, siis öelnud ta: ,,Noh, hää siis küll, kui ei saa; aga mina oleks taht veel palju valgemaks. Sest mis valguse asutus see on, kui ta ise pole küllalt valge ja ei torka silma." Nõnda siis ongi see kõige esimesema järgu kool, nagu ta on. Just kui vana Maurus isegi, sest ka tema on esimese järgu mees: väljaõppind kirikuõpetaja. Mõistate? Võib kas südaöösi altari ette astuda või kantslisse ronida; mitte nõnda nagu meie kahekesi, üks leti taga, teine leti ees, muud ei midagistki. Aga saksad ei annud talle kohta. Mitu kihelkonda tahtsid teist saada, aga saksad olnud igal pool vastu. Kui siis vana Mauruse hing karanud täis ja ta öelnud: ,,Ma tahan teile näidata, kuis kirikusaksa valitakse". Ajand teine mehed ja naised, terve kihelkonna, lapsed ka, kunskoppi
trükis avaldamise luba, et ühel päeval võõra pagasiga ilmuda Vana-ajaloo ja Keelte Akadeemiasse juhul, kui meil ei peaks õnnestuma, mis on väga tõenäoline, pääseda oma isikliku pagasiga Prantsuse Akadeemiasse. Peab ütlema, et trükiluba anti meile lahkelt. Teatame sellest siin avalikult, et kummutada pahatahtlike inimeste väited, nagu oleks meil valitsus, kes on üsna jahedalt meelestatud kirjanduseinimeste suhtes. 4 Selle väärtusliku käsikirja esimese osa esitamegi nüüd oma lugejatele. Oleme sellele andnud sobiva pealkirja ja kohustume, juhul kui esimesel osal on niisugune menu, nagu ta väärib -- milles me muide sugugi ei kahtle --' avaldama kohe ka käsikirja teise osa. Vahepeal aga, kuna ristiisa peetakse teiseks isaks, kutsume lugejat nägema meis, aga mitte ' krahv de la-Fere'is, oma lobu või igavuse põhjustajat. Nüüd aga asugem jutustuse juurde. ESIMENE OSA I HÄRRA D'ARTAGNAN-ISA KOLM KINGITUST. 1625
» «Jah.» «Mis sa tahad selle eest?» «Mis sa annad?» «Tüki lagritsat ja õngekonksu.» «Näita.» Tom näitas. Asjad olid rahuldavad ja vahetasid omanikku. Siis kauples Tom paari valge kuuli eest veel kolm punast piletit ja mõne pisiasja eest paar sinist. Ta varitses ka teisi poisse, kui need tulid, ja jätkas kümme või viisteist minutit iga värvi piletite ostmist. Siis astus ta kirikusse puhaste ja kärarikaste poiste ja tüdrukute salgaga, sammus oma istekohale ja alustas tüli esimese ettejuhtuva poisiga. Õpetaja, tõsine vanem mees, segas end vahele; kui ta siis selja keeras, tutistas Tom järgmises pingis istuvat poissi, oli aga oma raamatusse süvenenud, kui poiss ümber pöördus. Siis torkas ta teist poissi nõelaga, et kuulda, kuidas see «ai!» ütleb, ja sai jälle õpetajalt noomida. Kogu Tomi klass oli justkui ühe vitsaga löödud: rahutu, kärarikas ja tülikas. Kui neil tuli vastata, siis ei teadnud keegi oma salme hästi ja kogu aeg pidid teised ette ütlema
kuni see vahemisel platvormil katkes, et laiade lainetena mõlemat kõrvalasuvat kallakpinda mööda kahte harru valguda, see suur trepp, 1Sõna «gooti» ses mõttes, nagu seda tavaliselt tarvitatakse, pole sugugi täpne, küll aga läbilöönud. Koos teistega võtame ka meie ta vastu ja omaks, et sellega iseloomustada keskaja teise poole arhitektuuri, mille põhialuseks on teravkaar, selle kaare järglane, mis oli keskaja esimese poole stiili tunnuseks. (Autori märkus.) 7 ütlen ma, voolas vahetpidamata alla platsile nagu kosk kuhugi järve. Karjumine, naer ja tuhandete jalgade trampimine tekitas suurt müra ja kära. Aeg-ajalt see müra ja kära suurenes, vool, mis kogu seda rahvahulka suure trepi poole viis, hoovas tagasi, läks segi ja keerdu. Selles oli süüdi mõni müks ammukütilt või prevotee-seersandi hobuselt, keda korrapidamiseks siiasinna tantsitati
hakata,» 26 ütles Emmi rahuga. «Sa pole ju veel täis ratsutaja.» «Täis ratsutaja, täis ratsutaja,» osatas Oodo pahas tujus, «sina tead, mis täis ratsutaja on! Oleks mul praegu reite vahel tuline täkk, keda ma tahtsin, ükski lind ei saaks mind kätte! Ma lendan ise kui lind -- vhüüt!» Oodo andis vaimustuses oma märale säherduse ootamatu hoobi, et vaene loom ehmatades hüppama hakkas. Jaanus ja Emmi vahetasid pilgu, mis tunnistas, et kumbki Oodo kõne ja teoga rahul ei olnud. «Kas teie võidusõit nüüd juba otsas on, või olen mina segajaks vahele sattunud?» küsis Jaanus. «Sellest pole viga,» ütles Emmi ruttu. «Meie võidusõit on küll alles pooleli, aga meie võime teda siit uuesti alata. Me tahtsime vana Prohveti-Pardi koopani sõita.» «Miks sa siis ei seganud?» käratses Oodo vahele. «Mina olin tükk maad ees ja oleksin võitnud.» «Aga enne oleksid sa mära lõhki ajanud ja oma kaela murdnud,» mõnitas Jaanus tõsiselt.
Kõik kommentaarid