Leidsid 8 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Ernst Julius Öpik". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
öpik, astronoom, atmosfäär, galaktika, iirimaa, moskva, vesinik, udukogu, universum, julius, rajajaid, 1910, seltsis, vega, vendade, oskar, vabatahtlikuna, armees, vahepeal, professor, iirimaal, irish, journal, kääbuse, aust, albrecht, teooriatest, avastasid, teadusesse, arutas, heeliumiks, ammendub, laieneb, ookeanid, keema, planeediks, andromeeda1950-1981 toimetas ajakirja Irish Astronomical Journal. 2.Teaduslooming Öpik oli üks põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid. 1916 aastal avatud töös arvutas ta valge kääbuse 40 Eri B tiheduse, kuid pidas tulemust võimatuks. Seetõttu jäi Öpik ilma valgete kääbuste kui eksootilist tüüpi tähtede avastamise aust. Jõudis tähe siseehituse teooriat arendades (aastast 1915) 1922 järeldusele , et tähtedes toimuvad termotuumareaktsioonid , tõestas seda (sõltumatult Hans Albrecht Bethest) 1937. Rakendas seda teooriat Päikese ja teiste kääbustähtede evolutsiooni uurides ning püüdis (1938 ja 1977) selle abil põhjendada jääaegade tekkimist (1952). Öpik esitas ühe juhitavatest teooriatest jääaegade perioodilisuse kohta. Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning see muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib
heledusega ja väga suure tihedusega nn. surnud täht, milles ei toimu enam termotuumareaktsioone ja mis jahtub aeglaselt kuni muutumiseni mustaks kääbuseks.) Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast. Öpik lõi 1918–1922 spiraaludukogude (galaktikate) kauguse määramise meetodi
Viisi tõttu, kuidas Päikese atmosfäär reageerib muutustele energiatootmises, jõuab Päikese tuuma soojenemisel Maa pinnale vähem päikeseenergiat. Öpiku teooriat ei ole kinnitatud ega ümber lükatud, kuigi see võibolla seletab neutriinvoogu Päikesele, mille avastasid uued maaalused neutriinodetektorid. 3 1922. aastal avaldas eesti astronoom Ernst Öpik ajakirjas The Astrophysical Journal artikli "Andromeeda udukogu kauguse hinnang", milles ta hindas Andromeeda udukogu kauguseks Maast 1 500 000 valgusaastat. Ta järeldas sellest, et Andromeeda udukogu ja teised spiraaludud on kaugel väljaspool Linnutee tähesüsteemi asuvad iseseisvad tähesüsteemid, teised galaktikad (spiraalgalaktikad. Öpiku kaugushinnang jäi mitmekümneks aastaks kõige täpsemaks Galaktikavälise objekti kauguse hinnanguks. Kauguse hindamisel kasutas ta uudset dünaamilist meetodit, mille olemust teised astronoomid ei taibanud
1944. aastal põgenes punaarmee eest Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. [5] Öpik oli üks oma põlvkonna väljapaistvamaid astrofüüsikuid. 1916-l aastal avaldatud töös arvutas ta valge kääbuse 40 eritiheduse, kuid pidas tulemust võimatuks. Seetõttu jäi Öpik ilma valgete kääbuste kui eksootilist tüüpi tähtede avastamise aust. [2] Öpik jõudis tähe siseehituse teooriat arendades 1922 järeldusele, et tähtedes toimuvad termotuumareaktsioonid, tõestas seda (sõltumatult Hans Albrecht Bethest) 1937 aastal. Ta rakendas seda teooriat Päikese ja teiste kääbustähtede evolutsiooni uurides ning püüdis selle abil põhjendada jääaegade tekkimist (1952a). Öpik esitas ühe juhtivatest teooriatest jääaegade perioodilisuse kohta. Öpiku järgi muutub perioodiliselt energiatootmise intensiivsus Päikese keskmes ning see muudab konvektsioonimustreid Päikese tuumas. [4]
Ernst Julius Öpik (22. oktoober 1893 Kunda 10. september 1985 PõhjaIirimaa, Bangor) oli eesti astronoom, Eesti astronoomiakoolkonna üks rajajaid. Öpik pidi õppimise kõrvalt elatise teenimiseks töötama õpetajana. 1910 1912 tegutses aktiivselt harrastusastronoomide seltsis "Vega" koos Aleksander Reinbergi, vendade Oskar ja Paul Öpikuga. 19111912 ilmus Öpiku esimene publikatsioon Vene astronoomiaajakirjas Mirovedenije vaatlustest Marsi ja Veenuse ning perseiidide kohta. Pärast Moskva ülikooli lõpetamist töötas observatooriumides Moskvas ja Taskendis. Oli vabatahtlikuna Vene valgete armees. Pärast Eesti iseseisvumist töötas Tartu Ülikoolis ja vahepeal Harvardi Ülikoolis. 1944 põgenes Saksamaale. Oli Balti Ülikooli professor ja eesti rektor. Töötas 19481981 Armagh' observatooriumis PõhjaIirimaal. 19501981 toimetas ajakirja Irish Astronomical Journal. Eduard Wiiralt (kodanikunimega Eduard Viiralt; 20. märts 1898 Peterburi kubermang 8
Üks elu suuremaid õnnestumisi tuli 1938. aastal, kui Öpik näitas, et tähtede arengukäik on otse vastupidine käibel olnud skeemile, mille kohaselt hiidtähtedest pidid evolutsiooni käigus saama kääbustähed. Tegelikult sünnivad hiidtähed kääbustähtede rüpes, kus tähe keskosas oleva tuumkütuse ammendamisega kaasneb tähe väliskihtide paisumine, mis viibki hiidtähe tekkele. Selline saatus ootab kõiki kääbustähti, kus termotuumareaktsioonid käivituvad, sealhulgas ka meie eluandjat Päikest. Ühtlasi näitas Öpik, et kuumad massiivsed tähed kulutavad väga palju energiat ning ammendavad ruttu oma kütusevarud. Nende tähtede vanus ei saa ületada mõnda miljonit aastat, mis on väga lühike iga Universumi vanusega võrreldes (kümmekond miljardit aastat). Selliste tähtede olemasolu Galaktikas tõendab, et tähtede tekkimine meie ümber jätkub ka praegusel ajal ning peab olema otseselt vaadeldav.
Aastal 1922 jõudis ta järeldusele, et tähtedes toimuvad termotuumareaktsioonid ja täestas seda aastal 1937. Hiljem ta püüdis põhjendada ka jääaegade tekkimist. Öpiku võib-olla kõige tähtsam panus teadusesse oli aastal 1938 avaldatud uurimus tähtede evolutsioonist. Seal ta arutas, millised protsessid võiksid järgneda vesiniku muundumisele heeliumiks Päikese ja teiste tähtede sees toimuvate termotuumareaktsioonide käigus. Ta näitas, et kui vesinik ammendub, tõmbub tähe keskel asuv tuum kokku ning temperatuur tõuseb üle 19 miljoni kraadi. Samal ajal tähe välisatmosfäär laieneb, nii et Päikese puhul ulatub see Veenuse orbiidini. Maa ookeanid lähevad keema ning Maa muutub kõrbenud ja surnud planeediks. Praegu on see pilt üldtunnustatud. Leitakse, et Päikese laienemise tõttu lakkab igasugune elu Maal umbes 5 miljardi aasta pärast. Ta tegi kindlaks Andromeeda udukogu ( meie Linnutee naabergalaktika)
Tartu tähetorn ja Eesti astronoomid Tartu Tähetorni Astronoomiaring on tegutsenud alates 1948. aastast, tema eesmärgiks on olnud astronoomia populariseerimine, korraldatakse vaatlusõhtuid ja planetaariumietendusi. Ringi koostööpartneriteks on TÜ Ajaloo Muuseum, teaduskeskus Ahhaa ja MTÜ EFI. Tartu Ülikooli tähetorn, omal ajal maailma astronoomia tähtsamaid keskusi, on Eesti teadusajaloo pärl. Tähetorn rajati aastatel 1808-1810 ülikooli arhitekti Johann Wilhelm Krause projekti järgi Toomemäe kaguossa keskaegse piiskopilinnuse asukohale. 1824. aastal saabus tähetorni Fraunhoferi refraktor, mis oli tol ajal suurim ja parim läätsteleskoop maailmas. Suurepärase vaatlusriista omandamisega seoses ehitati George Friedrich Parrot' plaani järgi tornikuppel ümber pöördtorniks. Uus torni konstruktsioon osutus sedavõrd õnnestunuks, et leidis järgmise poole sajandi j
annaabi.ee 
