Nele T. Lotu kõ Tupp-villpea (Eriophorum vaginatum) on lõikheinaliste sugukonda villpea perekonda kuuluv taimeliik.Ta kasvab enamasti mätastena. Õitseb aprillis ja mais. Õiekattekarvad on 1,53 cm pikad, valkjad.Ta on neljast Eestis kasvavast villpea liigist ainus, kellel varre tipus on vaid üks pähik.Ta kasvab rabades. Älved, laugaste ääred ja teised vesised kohad on tupp-villpea lemmikpaigad.Tupp-villpea on oluline komponent turba moodustumisel.Tupp-villpea on
harilik rukis (Secale cereale) PEREKOND:nisu (Triticeae) kõva nisu (Triticum ) PEREKOND: oder (Hordeum) harilik oder (Hordeum vulgare) PEREKOND: kaer (Avena) tuulekaer (Avena ) PEREKOND: timut (Phleum) põldtimut (Phleum pratense) SUGUKOND: lõikheinalised (Cyperaceae) PEREKOND: tarn (Carex) kahkjas tarn(Carex pallescens) PEREKOND:villpea (Eriophorum) tupp-villpea (Eriophorum vaginatum) SUGUKOND: hundinuialised (Typhaceae) PEREKOND: hundinui (Typha) kitsalehine hundinui (Typha ) SUGUKOND: käpalised e. orhideelised (Orchidaceae) PEREKOND: käokeel (Platanthera) kahelehine käokeel (Platanthera bifolia) PEREKOND:käoraamat (Gymnadenia) harilik käoraamat (Gymnadenia conopsea) PEREKOND:sõrmkäpp (Dactylorhiza) vööthuul-sõrmkäpp(Dactylorhiza fuchsii)
eritumist uriini kaudu. Siiski peab meenutama, et sookail on väga mürgine ja teda tuleb tarvitada ainult väikestes kogustes. Ravimiks tuleb sookailu ülemisi varretippe koguda suve lõpul ja sügisel, sest siis on mürgiste ainete sisaldus väiksem. Taime mürgisus on aga mõnel juhul ka kasulik, näiteks kahjurite vastu võitlemiseks. Nii on sookail laialt tuntud hiirte, koide, kirpude ja lutikate peletamise vahendina. Teda on kasutatud isegi taimekaitses. Tupp-villpea (Eriophorum vaginatum) Tupp-villpea on valgete villkarvaste pähikutega lõikheinalistest meil kõige tavalisem ja ilmselt ka kõige kergemini äratuntav taim. Piisab vaid teadmisest, et ta on ainuke villpea, kelle varre tipul on vaid üks villatutt. Üks õisik iga varre kohta on ka jänesvilladel, kuid nende õisikud on ju palju-palju õrnemad ning taimedki väiksemad. Tupp-villpea kasvukohtadeks on niisked paigad, kus kasvab vähem või rohkem ka turbasammalt. Villpeadest on see liik
PEREKOND: timut (Phleum) põldtimut (Phleum pratense) PEREKOND: pilliroog (Phragmites) pilliroog (Phragmites australis) PEREKOND: nurmikas (Poa) murunurmikas (Poa annua) PEREKOND: lubikas (Sesleria) lubikas (Sesleria caerulea) Lõikheinalised: SUGUKOND: lõikheinalised (Cyperaceae) PEREKOND: tarn (Carex) harilik tarn (Carex nigra) põistarn (Carex vesicaria) PEREKOND: mõõkrohi (Cladium) lääne mõõkrohi (Cladium mariscus) PEREKOND: villpea (Eriophorum) ahtalehine villpea (Eriophorum angustifolium) tupp villpea (Eriophorum vaginatum) PEREKOND: nokkhein (Rhynchospora) valge nokkhein (Rhynchospora alba) PEREKOND: kõrkjas (Scirpus) alpi jänesvill (Trichophorum alpinum; Scirpus alpinus) metskõrkjas (Scirpus sylvaticus) 53. Ühe- ja kaheiduleheliste võrdlus. ÜHEIDULEHELISED KAHEIDULEHELISED (Monocotyledoneae) (Eudicotyledoneae)
PEREKOND: timut (Phleum) põldtimut (Phleum pratense) PEREKOND: pilliroog (Phragmites) pilliroog (Phragmites australis) PEREKOND: nurmikas (Poa) murunurmikas (Poa annua) PEREKOND: lubikas (Sesleria) lubikas (Sesleria caerulea) Lõikheinalised: SUGUKOND: lõikheinalised (Cyperaceae) PEREKOND: tarn (Carex) harilik tarn (Carex nigra) põistarn (Carex vesicaria) PEREKOND: mõõkrohi (Cladium) lääne mõõkrohi (Cladium mariscus) PEREKOND: villpea (Eriophorum) ahtalehine villpea (Eriophorum angustifolium) tupp villpea (Eriophorum vaginatum) PEREKOND: nokkhein (Rhynchospora) valge nokkhein (Rhynchospora alba) PEREKOND: kõrkjas (Scirpus) alpi jänesvill (Trichophorum alpinum; Scirpus alpinus) metskõrkjas (Scirpus sylvaticus) 25.Ühe- ja kaheiduleheliste võrdlus. ÜHEIDULEHELISED KAHEIDULEHELISED (Monocotyledoneae) (Eudicotyledoneae)
ujuv penikeel (Potamageton penikeel penikeelelised natans) (Potamogeton) (Potamogetonaceae) ahtalehine hundinui (Typha hundinui (Typha) hundinuialised (Typhaceae) angustifolia) lihtjõgitakjas (Sparganium jõgitakjas jõgitakjalised (Sparganiaceae) emersum) (Sparganium) karvane piiphein (Luzula piiphein (Luzula) loalised (Juncaceae) pilosa) tupp-villpea (Eriophorum tarn (Eriophorum) lõikheinalised (Cyperaceae) vaginatum) est või elavatest liikidest koos süstemaatilise nimestikuga selts klass hõimkond Liceales limakud (Mycomycotes) limaseened ehk limakud (Mycomycota) Fucales Cycolosporophyceae pruunvetikad (Phaeophyta)
kergemini äratuntav taim. Piisab vaid teadmisest, et ta on ainuke villpea, kelle varre tipul on vaid üks villatutt. Tupp-villpea kasvukohtadeks on niisked paigad, kus kasvab vähem või rohkem ka turbasammalt. Villpeadest on see liik kahtlemata kõige olulisem turba moodustaja. Tupp-villpea (Eriophorum Huulheinad püüavad tavaliselt kuni kahe millimeetri pikkuseid pisikesi putukaid, kes rabataimede ümber lendavaid. Suuremad on liiga tugevad ja jõuavad end lehepinna limast lahti rabeleda. Kui väike putukas või ämblik satub lehe pinnale, siis annavad lehe pinnal olevad lühikesed karvakesed märku lehe
kanarbikulised, perekonda kuivendamisel hävib jõhvikas · mitmeaastane ühekojaline roomav kääbuspõõsas · varte pikkus kuni 50 cm · marjad on väga väärtuslikud oma maitseomaduste ja hea säilimise tõttu · neid võib korjata aastaringselt, peamiselt aga septembrist lumetulekuni · ravimtaim, - marjad alandavad kõrget vererõhku, parandavad kõrge palavikuga haigete enesetunnet TUPPVILLPEA Eriophorum vaginatum · sugukond lõikheinalised, perekond villpea · rabades, soometsades, lodudes kasvav 15 - 50 cm kõrgune püsik · tihedaid pähikuid moodustav taim rohkete püstiste vartega · pähikuid varre tipul ainult 1, püstine. · varrel 2 või 3 väga lühikese labaga lehetuppe, juurmised lehed 30 - 40 cm pikad, kolmekanalilised, veidi karedad. · pähik viljunult peaaegu kerajas, kuni 3 cm pikkuste valgete karvadega · õite kandesoomused hallikad, kileja servaga.
reas Õied tuultolmlevad Õiekate tugevalt redutseerunud, iga õis ühe kandelehega Õied koondunud pähikutesse, pähikud erinevat tüüpi liitõisikutesse Vili: kolmekandiline või lame pähklike Perek tarn – Carex üle 1000 liigi, Eestis 75 liiki Papüürus Cyperus papyrus Eestis perekonnad: soonerohi (Blysmus), mugulkõrkjas (Bolboschoenus), tarn (Carex), mõõkrohi (Cladium), lõikhein (Cyperus), alss (Eleocharis), villpea (Eriophorum), nokkhein (Rhynchosporus), kaisel (Schoenoplectus), sepsikas (Schoenus), kõrkjas (Scirpus), jänesvill (Trichophorum) Sugukond kõrrelised – Poaceae Ülemaailmse levikuga, umbes 10 000 liiki Palju toidutaimi Rohttaimed, vars silindriline, õõnsate sõlmevahede ja paksenenud sõlmekohtadega Lehed lineaalsed, vahelduvad, enamasti kahes reas Lehetuped lahtised, keelekesega Õied tugevasti redutseerunud, iga õis kahe kandelehega (sisesõkal ja välissõkal), õied pähikutes
Viljaks on augustis valmiv kupar. Paljuneb küüvits peaaegu eranditult vegetatiivselt maasiseste võsundite abil. Kasutamine: andromedotoksiini sisalduse tõttu mürgine nii inimesele kui loomadele. Oli kasutusel vähesel määral rahvameditsiinis naistehaiguste puhul. Parkainesisalduse tõttu kasutati vanasti musta värvi saamiseks. Rohurinne liigivaene. Esinevad sinihelmikas, tupp-villpea, rabamurakas, keratarn, palu- härghein. TUPP-VILLPEA Eriophorum vaginatum; nimest: Eriophorum on latiniseeritud vorm kreekakeelsest sõnast eriophoros villa kandev; nimi iseloomustab liikide pähikuid, mis meenutavad villatutte. Vaginatum (lad.k.) tupeline; nimi 50 iseloomustab taime avaraid, labata lehetuppi. Sugukond lõikheinalised. Mitmeaastane.
valmistada adravagudena, see soodustab veereziimi ja mulla aeratsiooni parandamist, samuti tõuseb puistute boniteet enamasti ühe boniteediklassi võrra. Alusmets kas puudub või on väga hõre, leidub h. kadakat, pajuliike, h. paakspuud. Alustaimestikus esinevad koos nõmme ja rabataimed domineerivad puhmad: kanarbik, sinikas, h.pohl, h. mustikas, sookail, h. küüvits, h. kukemari. Rohttaimedest kasvavad h. sinihelmikas, tupp-villpea (Eriophorum vaginatum), keratarn, palu-härghein jt. Samblarinne on hästi väljakujunenud, domineerivad palusammal, kaksikhambad, laanik, turbasamblad, karusamblad jt. Raiestikel suureneb turba- ja karusammalde osakaal, LU toimub tavaliselt männiga. Mä võib ka kultiveerida kuni 5000 tk ha-le. Kasvukohatüüp on levinud enam Põhja- ja Lääne-Eestis, samuti Peipsi põhjakaldal, moodustab 3 % riigimetsadest ja 0,8 % kogu metsamaast.
annaabi.ee 
