Elusvaktsiinid Vaktsiinid, mis sisaldavad atenueeritud või heteroloogilist infektsiooni tekitajat Atenueerimine haigustekitaja virulentsuse nõrgestamine Komponentvaktsiinid Komponentvaktsiinid (subunits) patogeenide puhastatud protektiivsed komponendid nagu proteiinid ja epitoobid. Saadakse biokeemilisel teel Sünteetilised peptiid-vaktsiinid keemilised sünteesitud peptiidid, mis kujutavad endast patogeeni protektiivseid epitoope. Adjuvant Adjuvant - aine, mis stimuleerib organismi immuunvastust manustamisel komleksis antigeeniga. Freund'i täielik adjuvant, mille koostisse kuuluvad mineraalõli ja mükobakterite komponendid. Vaktsineerimisel kasutatakse laialt alumiinium hüdroksüüdi - Al(OH)3 ja mõningaid teisi ühendeid. Rekombinant-vaktsiinid Vaktsiinid, mis on saadud rekombinantse DNA tehnoloogia abil; Sisestatakse antigeeni kodeeriv DNA osa vektorisse, millega nakatatakse E.coli
Hapteen on madalmolekulaarne aine, millel on epitoop e. antikeha seostumise koht, kuid mis ise ei kutsu esile immuunvastust. Seega enamik madalmolekulaarseid ühendeid iseseisvalt ei ole suutelised esile kutsuma organismis immuunvastust. Ainult sel juhul, kui nad on seotud kõrgmolekulaarsele kandjale (näit. mingile valgule), on võimalik saada nende vastu antikeha. Mõningatel valkudel on mingeid motiive mitmetes kordustes, seega võib neil olla ka mingeid epitoope rohkem kui üks. Sel juhul räägitakse multivalentsest antigeenist. Antigeen- antikeha vastasmõju Immuunvastus on spetsiifiline, s.t. et tekkinud antikehad tunnevad spetsiifiliselt ära seda ainet, mis kutsus esile nende sünteesi. Antikehade spetsiifilisus on ühe antikeha paratoopi ehk liitekoha võime siduda end ainult ühe kindla antigeeniga või antikehade populatsiooni võime siduda end ühe kindla antigeeniga. Üldiselt on antikehadel suur spetsiifilisus.
PAMP-e toodavad vaid mikroobid ja seega kaasasündinud immuunsüsteem on võimeline tegema vahet oma ja võõra vahel. 3. Joonista adaptiivses immunsuses osalevad tähtsaimad molekulid: Ig, TCR, MHCI ja MHCII, millistel rakkudel need ekspresseeruvad, millistele struktuuridele seonduvad/milliseid peptiide seovad ja mis neid iseloomustab? alfa beeta Ig (BCR) ekspresseerub B- raku pinnal. B- rakk tunneb ära kas lineaarseid või konformatsioonilisi epitoope (valgulisi, karbohüdraatseid ja lipiidseid). TCR ekspresseerub T- raku pinnal. T rakk tunneb ära ainult lineaarseid peptiidseid epitoope mis on seondunud MHCII või MHCI molekulidele. TCR spetsiifilisus MHC suhtes: Kui autoloogne MHC presenteerib viirust mille suhtes T rakk on spetsiifiline, siis toimub raku lüüs. Kui allogeenne MHC presenteerib sama viirust või kui autoloogne MHC presenteerib teist viirust, siis lüüsi ei toimu.
patenteerida, kui pole kasutust ette näidata) Patenditaotlus koosneb: 1. Seletav ehk kirjeldav osa 2. Claims ehk taotlused 3. Kokkuvõte 4. Näidete kirjeldus (Example 1 etc.) Tähtsamad etapid: Taotlus (filing) ...uurimine (vaheotsus) ...patendi andmine (avaldamine) Monoklonaalsed antikehad ja nende kasutamine diagnostikas ja ravis Polüklonaalsed antikehad Heterogeenne segu antikehadest Tunnevad ära mitmeid epitoope Monoklonaalsed antikehad Identsed antikehad Monovalentne efektiivsus Kasutus meditsiinis Autoimmuunhaigused Infliximab ja adalimumab- effektiivsed reumatoidartriidi, Crohn'i tõve ja haavandilise koliidi vastu Seovad ja inhibeerivad TNF- Basiliximab ja daclizumab-neeru transplantaadi äratõukereaktsiooni vastu Inhibeerivad IL-2 aktiveeritud T-rakkudel Omalizumab- seondub IgE-le, allergilise astma puhul Vähi ravi Teevad vähiraku immuunsüsteemile märgatavamaks
pärit antigeenide äratundmise mehhanism on B- ja T-rakkudel täiesti erinev. Tsütosooli valgud lagundatakse proteaasi poolt. Valgud transporditakse MHC I ja TAPtransporteri kaudu.Transporterist läheb valk läbi. Kinnitub MHC I-le ning eraldub TAP- ist moodustades vesiikuli. MHCII transpordib rakku tulnud petiidiks lagundatud entigeeni raku pinnale B-rakkude poolt sünteesitud antikehad tunnevad ära patogeenide pinnal või lahuses olevate molekulide antigeenseid determinante (epitoope). T-rakud tunnevad ära üksnes nende valguliste antigeenide peptiide, mis on tekkinud peremeesrakkudes ja esitletakse nende pinnal MHC (HLA) valkude poolt. T-rakud toimivad lokaalselt infektsiooni kohas ning seostuvad peptiidi esitleva rakuga vahetult T-rakkude retseptori kaudu. Rakuvälise valgulise antigeeni töötlemine ja esitlemine abistaja-T-rakkudele või tsütotoksilistele T-lümfotsüütidele.
Mõned organismis tekkivad (ravim + valk)- konjugaadid võivad tekitada nö ravimi allergiat (vahel eluohtlikud). B- ja T rakud tunnevad ära antigeeni teatud piirkonda, mida nimetakase eipitoobiks, ehk antigeenseteks determinantideks. Epitoobid on immunogeeni immunoloogiliselt aktiivsed piirkonnad, mis seostuvad antigeen-spetsiifiliste membraani-retseptoritega või sekreteeritud antikehadega. B-ja T-rakud tunnevad ära erinevaid epitoope samal antigeeni molekulil. B-rakud tunnevad soluble antigeeni (antigeen on vabalt lahuses), äratuntavad epitoobid on surface exposed, lineaarsed või konformatsioonilised. T-rakud tunnevad (peptiid+MHC). Esitletav peptiid on sisemine , lineaarne. Epitoobid on kattuvad, mittekattuvad, allosteerilised (kui üks antigeen on juba seondunud, siis teise kohta teine ei saa). Lineaarsed (järjestatud aminohapped); konformatsioonilised -(denaturatsioonil kaovad)
B-rakkudel on epitoobi suurus ca 15-22 aminohapet, T-rakkudel kuni 15 aminohapet. T-rakkudel on lineaarsed epitoobid, seovad valgulisi antigeene. B-rakkudel aga on ruumilised epitoobid, nad seovad erinevaid antigeenseid determinante. B-rakkudel pole epitoopi, vaid on epitoobiga seostumise ala (Fab), samuti T-rakkudel. Paratoop: idiotoop või antigeenne ala antikehal või T-raku retseptoril, mis on seotud antigeeni epitoobi seostamisega. B-rakkude poolt äratuntavaid epitoope iseloomustab: Ehituselt: polümeeri primaarjärjestus, st lineaarsed või korduva järjestusega determinandid; sekundaarne, tertsiaarne, kvaternaarne molekulstruktuur, st konformatsioonilised. Suuruselt: antikeha Fab-fragment seob 4-8 aminohappejääki. Arvult: teoreetiliselt võiks iga aminohape 4-8st aminohappest olla eraldiseisev antigeenne determinant, reaalselt aga on antigeensete determinantide arv antigeeni kohta palju väiksem. Üldiselt
äratuntava bioloogilise võõrmaterjaliga (antigeeniga), koosneb neljast polüpeptiidahelast kahest identsest raskest ahelast ja kahest identsest kergest ahelast. Kergeid ahelaid on kahte tüüpi (kapa ja lambda ahelad). Igas ahelas on konstantsed alad, mis on aminohappeliselt järjestuselt identsed sama klassi kuuluvate antikehade piires ning varieeruvad alad, mis on erinevaid antigeenseid determinante (epitoope) äratundvatel antikehade puhul erinevad.
1. Kaasaegse geneetika rakendusalad meditsiinis ja kohtumeditsiinis. Kohtumeditsiinis kasutatakse (molekulaar)geneetikat isikute tuvastamisel - inimpopulatsioon on geneetiliselt heterogeenne, mis tähendab seda, et DNA nukleotiidses järjestuses on indiviiditi erinevusi. Neid erinevusi on võimalik tuvastada molekulaarsete meetoditega. Meditsiinis on geneetikal palju rakendusi, kuna paljusid haigusi tekitavad geenimutatsioonid. Nt on geenis nukleotiidide järjestus ,,normaalsest erinev" mis pärsib/üliaktiveerib geeni avaldumist või mille tõttu geen kodeerib muutunud omadustega valku. Nt Huntington, fragiilne X jne. Geneetiliste haiguste raviks saab kasutada geeniteraapiat - geenidefekti kompenseeritakse normaalse, funktsionaalse geeni viimisega haige indiviidi rakkudesse. Selleks kasutatakse nt modifitseeritud viiruseid. Näiteks on seda üritatud rakendada tsüstilise fibroosi puhul. Molekulaarne diagnostika aitab organismist tuvastada haig...
Iga antikeha (immunoglobuliin, Ig), mis seondub spetsiifiliselt ainult tema poolt äratuntava bioloogilise võõrmaterjaliga (antigeeniga), koosneb neljast polüpeptiidahelast kahest identsest raskest ahelast ja kahest identsest kergest ahelast. Kergeid ahelaid on kahte tüüpi (kapa ja lambda ahelad). Igas ahelas on konstantsed alad, mis on aminohappeliselt järjestuselt identsed sama klassi kuuluvate antikehade piires ning varieeruvad alad, mis on erinevaid antigeenseid determinante (epitoope) äratundvatel antikehade puhul erinevad. Tüvirakkudes, mis diferentseeruvad antikehi tootvateks B-lümfotsüütideks, on kromosoomis palju erinevaid geenisegmente, mida kombineeritakse rekombinatsiooni teel konstantse alaga. Näiteks inimese immunoglobuliini kapa kerget ahelat kodeeriv järjestus koosneb geenisegmentidest V, J ja C. V ja J on 93 varieeruvad, C segment aga konstantne
Iga antikeha (immunoglobuliin, Ig), mis seondub spetsiifiliselt ainult tema poolt äratuntava bioloogilise võõrmaterjaliga (antigeeniga), koosneb neljast polüpeptiidahelast kahest identsest raskest ahelast ja kahest identsest kergest ahelast. Kergeid ahelaid on kahte tüüpi (kapa ja lambda ahelad). Igas ahelas on konstantsed alad, mis on aminohappeliselt järjestuselt identsed sama klassi kuuluvate antikehade piires ning varieeruvad alad, mis on erinevaid antigeenseid determinante (epitoope) äratundvatel antikehade puhul erinevad. Tüvirakkudes, mis diferentseeruvad antikehi tootvateks B-lümfotsüütideks, on kromosoomis palju erinevaid geenisegmente, mida kombineeritakse rekombinatsiooni teel konstantse alaga. Näiteks inimese immunoglobuliini kapa kerget ahelat kodeeriv järjestus koosneb geenisegmentidest V, J ja C. V ja J on varieeruvad, C segment aga konstantne. Kõik geenisegmendid asuvad kromosoomis 2, kuid konkreetset
annaabi.ee 
