pankreas) Jejunum põhiline imendumispiirkond, kõige tugevamalt väljakujunenud limaskest kurrud ja hatud Ileum enim arenenud GALT lümfoidkoe agregaadid, mis ulatuvad proopriast submukoosassse Jämesoole iseärasused Jämesoole pind on sile - hatud puuduvad. Proopria sisaldab sirgeid tubulaarseid krüpte e. näärmeid, mis ulatuvad limaskesta lihaskihini Epiteeli rakkudeks on karikrakud, äärisrakud, ääriseta rakud ja endokriinrakud Lihaskest koosneb sisemisest tsirkulaarsest ja välimisest pikihihist. Viimane ei ole pidev, vaid moodustab kolm paela (taenia coli) Pankreas Pankreas koosneb sise- ja välissekretoorsest osast Sisesekretoorse (endokriinse) osa moodustavad Langerhansi saared Pankrease välissekretoorne osa on näärmeline organ, mis viimasüsteemi abil väljutab oma sekreedi duodeenumi valendikku Pankrease aatsinused Pankreas on sagarikulise ehitusega, iga sagarik koosneb lõpposadest - aatsinustest
jääkainete väljutamine päraku kaudu katteepiteelis teiste rakkude vahel soole karikrakud produtseerivad limaskesta katvat ja kaitsvat lima - koosneb enamasti seesmisest ringkihist ja välimisest pikikihist mucus - põhiülesandeks sisaldise transport, mis algab suuõõnes tahtliku mao/soolte endokriinrakud bioaktiivseid aineid , mis mõjutavad teiste lihasetööga ja lähen neelamisel üle tahtele allumatuks rakkude talitlust kontraktsioonilaineks (peristaltika) - Hulkraksed näärmed Väliskest TUNICA ADVENTITIA/TUNICA SEROSA
58. Trahhea ja bronhi seina ehitus Trahhea - trachea - sein on kolmekestaline: 1. limaskest - tunica mucosa respiratoria 2. fibrokartilagiin kest - tunica fibrocartilaginea 3. adventitsiaalkest - tunica adventitia (moodustab sidekude) Limaskest katab mitmerealine ripsepiteel - kõik rakud kinnituvad paksule basaalmembraanile, kuid kõik ei ulatu välispinnani. Kõige alumise rea moodustavad basaalrakud, nende peale jäävad endokriinrakud. Epiteeli välispinnale ulatuvad karikrakud ja ripsrakud. Nende vahele jäävad pikliku kujuga kiilrakud, mis ei ulatu välispinnani. Proopria moodustab sidekude. Fibroelastne kiht on õõnesorganitest iseloomulik ainult trahheale, milles paiknevad elastsed kiud. Submukoosa koosneb sidekoest, seal on ka trahheaalnäärmete lõpposad, mis avanevad epiteeli pinnale. Siin ka veresooni. Fibrokarilagiinkest - sisaldab hüaliinsest kõhrkoest trahheaalrõngaid, neid ühendab sidekude ja dors.
Ripsrakud – raku apikaalne pind on kaetud ripsmetega, nende rakkude tuumad moodustavad kõrgeima rakutuumade rea Karikrakud – raku apikaalne pind osa sisaldab limatilka, kolmnurksed tuumad paiknevad allpool ripsrakkude tuumadest Kiilrakud – paiknevad ripsrakkude vahel, keskel laiemad, otstses kitsamad rakud, ei ulatu epiteeli vabale pinnale Basaalrakud – madalad rakud, ümarad tuumad moodustavad alumise tuumade rea Endokriinrakud – rakud ei ole valgusmikroskoobis eristatavad Hingamisorganites MITMEKIHILISED EPITEELID Mitmekihiline sarvestumata lameepiteel Mitmekihiline sarvestumata lameepiteeli moodustavad mitukümmend üksteise peal paiknevat rakukihti – kõige lamedama kujuga rakud asetsevad pindmiselt, sügavamate kihtide rakud muutuvad järjest ümaramaks kuni piklikovaalseks Epiteeli kihid: Pindmine kiht – suured, lamedad rakud, nende tuumad on pinnaga paralleelsed
olevasse efektorisse ilma vere abita (parakriinsus), teised vabanevad närvilõpmetes, toimivad samuti otsesel teel (neurokriinsus). Mõnedele neuropeptiididele, mida peeti ainult ajus olevateks, nagu enkefaliinid ja endorfiinid, on ka sooles olemas opiaadiretseptorid. Näärmerakke on eriti rohkelt maos ja peensooles. Endokriinsed rakud toodavad hormoone, mis toimivad kas vere kaudu või parakriinselt. Parakriinselt toimib näiteks histamiin (mao limaskesta ECL-rakkudest parietaalrakkudele). Endokriinrakud paiknevad seedekulglas difuusselt, kuuluvad difuussesse neuroendokriinsesse süsteemi, mille rakke seedekulglas paarkümmend. Stiimul hormooni või peptiidi vabanemiseks toimib uitnärviärrituse või GI endokriinsetel rakkudel soolevalendikus olevate retseptorite toimel. Hormoonide regulatsioon toimub seega eelkõige toidu koostisosade otsese kontakti kaudu endokriinselt aktiivsete rakkudega vastavas soolelõigus, vähem hormooni (peptiidi) veretaseme kaudu.
Mida rohkem magu laieneb, seda kiiremini hakatakse tühjendama. Gastriin stimuleerib kontraktsioone – aitab lukutisfinktrit laiendad. Kaksteistsõrmikust tulevad signaalid on olulisemad, kui mao signaalid. Mao tühjenemist vähendavad sellised signaalid: pingetunne kaksteistsõrmikus, pH vähenemine, kõrge rasvade ja peptiidide kontsentratsioon. Neid signaale vahendatakse närvide ja hormoonide abiga. Hormoonid, mis inhibeerivad tühjenemist (peensoole proksimaalses osas sekreteerivad endokriinrakud) on sekretiin, CCK ja GIP. Kõrge rasvasisaldus - tugevaim inhibeeriv stiimul, sest rasva seede on aeglane ja piiratud 12sõrmikus. Kõrge pH – kui liiga palju soolhapet tuleb 12sõrmiku, siis see inhibeerib 12sõrmiku ensüüme. 10. Oksendamine ja seda põhjustavad faktorid. Ärritavast maosisaldisest vabanemine. Muud ärritid – sisekõrva ärritused, emotsionaalsed tegurid. Sügava sisehingamise järel kontraheeruvad kõhulihased, kõhuõõne rõhu tõus, maosisaldise väljalükkamine
– rakuline ja rakuvaba vorm. Veresooned puuduvad. Tsemendi toitumine toimub difusiooni teel periodonti veresoonte kaudu. Inimese elu jooksul toimub hambas pidevalt uue tsemendi moodustumine ning tsement omab minimaalset regeneratsiooni võimet. 12. Jämesoole limaskesta ehitus Jämesoole pind on sile - hatud puuduvad. Proopria sisaldab sirgeid tubulaarseid krüpte e näärmeid, mis ulatuvad limaskesta lihaskihini. Epiteeli rakkudeks on karikrakud, äärisrakud, ääriseta rakud ja endokriinrakud. Lihaskest koosneb sisemisest tsirkulaarsest ja välimisest pikihihist. Viimane ei ole pidev, vaid moodustab kolm paela (taenia coli). 13. Maksasagarik Maksasagarikus (lobulus hepaticus) paiknevad radiaalselt paigutunud maksarakkudest moodustunud maksaplaadid (laminae hepaticae). Maksarakud e. hepatotsüüdid on suured, ühte, harvemini kahte kuni kolme tuuma sisaldavad rakud, milliste tsütoplasmas esineb hulgaliselt sõmeraid. Tuumad on ümmargused
Eriti oluline on aga nende molekulide hulk, mistõttu on organismis välja kujunenud erilised MHC II molekulide ekspressiooni mehhanismid. Näiteks INF-gamma suurendab tavaliselt makrofaagidel ja dendriitrakkudel olevat MHC molekulide arvu ning on samas võimeline esile kutsuma MHC II ekspressiooni selliste rakkude pinnal, kus need tavaliselt puuduvad (nt endoteeli-, epiteeli- ja endokriinrakud). Vajadusel muutuvad need rakud Ag esitlevateks rakkudeks, olles normaalselt MHC II negatiivsed. B-lümfotsüütidel suureneb MHC II hulk IL-4 toimel. MHC I klassi molekulide ekspressiooni suurendavad INF-alfa, INF-beeta, INF-gamma ja TNF. Kontrollimatu MHC II ekspressioon rakkude pinnal võib põhjustada autoimmuunseid haigusi. (Meditsiiniline mikrobioloogia I osa, lk. 181). HLA geenid paiknevad 6. kromosoomis ja kodeerivad kolme klassi molekule (HLA I-III)
annaabi.ee 
