inimesed tunnetavad ka värviliste riiete ilu sarnaselt. See väide on aga kahtlemata vale. Käesolevas essees üritan tõestada, et lähtudes David Hume teooriast on arusaam ilust kõigil erinev. Meelteks ei tohi aga nimetada pelgalt neid 5 meelt, mille hulka kuulub ka eelpool mainitud nägemismeel. Meeleks võib pidada midagi sügavamat ning keerulisemat, mis jääb välisvaatlusel nähtamatuks- meie loomu. Tuginedes empiristlikule tunnetusteooriale, mida viljeles David Hume, et kõik teadmised ja ideed teatud asjadest saavad alguse kogemustest, võib väita, et ka meie teadmised meeltest on kujunenud varasemate kogemuste põhjal. Need varasemad kogemused on aga kõigil inimestel erinevad. Osad kogemused võivad siiski küll kohati ühtida kuid igaühel on neist ikkagi oma tõlgendus ning arusaam. Sellest tulenevalt võib järeldada järgmist. Kui võtta eelduseks see, et kõik
Inimese hing, mis Platoni järgi on surematu, on näinud ideid enne sündimist, siis kui ta oli ideede riigis. Sündimise läbi on hing aheldatud kehaga, on sattunud nagu vanglasse ja unustanud selle, kus ta kunagi on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi teadmiste hankimine anamnesis — meeldetuletamine. Sellega vastandub Platoni epistemoloogia otseselt empiristlikule lähenemisele. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut ega tee üldistusi mitmekesiste meeleandmete põhjal, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem. Hilisemais dialoogides Platon piiritles ideed kolme kategooriaga: a) väärtusi sisaldavad ideed, headuse ja ilu ideed; b) loodusesemeile vastavad ideed, nagu tule, vee ideed, ja c) matemaatilistele relatsioonidele vastavad ideed, nagu suure ja väikese, üksuse ja paljuse ideed.
Inimese hing, mis Platoni järgi on surematu, on näinud ideid enne sündimist, siis kui ta oli ideede riigis. Sündimise läbi on hing aheldatud kehaga, on sattunud nagu vanglasse ja unustanud selle, kus ta kunagi on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi teadmiste hankimine anamnesis meeldetuletamine. Sellega vastandub Platoni epistemoloogia otseselt empiristlikule lähenemisele. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut ega tee üldistusi mitmekesiste meeleandmete põhjal, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem. Idee- tänapäeval kasutatakse sõna idee mõtte tähenduses. Kreeka keeles aga oli sellel sõnal algselt tähendus välimus, vaatepilt. Platonil hakkab ta tähendama umbes välise nähtumuse taga peituvat tõelist. Filosoofias omandas see sõna hiljem mitmeid teisi
Inimese hing, mis Platoni järgi on surematu, on näinud ideid enne sündimist, siis kui ta oli ideede riigis. Sündimise läbi on hing aheldatud kehaga, on sattunud nagu vanglasse ja unustanud selle, kus ta kunagi on olnud ja mida ta on näinud varem ideede riigis. Kuid nähes ideede jäljendeid muutuvas maailmas, tuleb hingele meelde see, mida ta teadis varem. Seega on Platoni järgi teadmiste hankimine anamnesis meeldetuletamine. Sellega vastandub Platoni epistemoloogia otseselt empiristlikule lähenemisele. Kui me siin muutuvas maailmas õpime, siis ei õpi me midagi uut ega tee üldistusi mitmekesiste meeleandmete põhjal, vaid õppimise protsessi kaudu üksnes meenutame seda, mida teadsime varem. Ideid on väga palju, kuid neid on siiski lõplik hulk. Neid on olemas kõigist mõeldavaist asjadest, omadustest ja suhetest, nii heast kui ka halvast, nii õilsast kui ka alatust, nii ilusast kui ka inetust. Hilisemais dialoogides Platon
võime inimeste tunnetusvõimete tervikseosest ja selle absolutiseerinud. Tema silmis ei saa selline käsitlus anda adekvaatset seletust teadusliku teadmise võimalikkusele, sealhulgas ka metafüüsika võimalikkusele. Kriitika peab esile tooma meelelisuse ja mõtlemise omavahelise seose tunnetuses ning avastama ka kummagi tunnetusvõime struktuuri, mis seni oli jäänud filosoofilisele refleksioonile (nii ratsionalistlikule kui ka empiristlikule) varjatuks. 3. Seetõttu kujutab mõistuse kriitika endast ka mõistuse enesetunnetust, iseenda loomuses selgusele jõudmist, valgustatud-saamist selle üle, milline on puhta mõistuse struktuur ja õiguspärase toimimise mehhanism. Iseendast teadlikuks saanud mõistuse põhihoiakuks on hoida end jätkuvalt avatuna “mõistuse kohtumenetlusele”, iga oma mõtte ja uskumuse ratsionaalsele enesekontrollile. 3
on see, mida me nimetame koolik ja koolituseks, tingib mitmed õpiraskused, nagu me tänapäeva koolis näeme. Nõutav on õppida nägema isiklikke saavutusi õppimise suhtes ning vaid harva kinnitatakse saavutusi ja tegevusi, omistades neile mõnes muus sotsiaalses praktikas tarbimisväärtuse. 3. Teoreetiline nägemus inimese õppimisest ja arengust Õppimise ja arengu uurmise teoreetilised traditsioonid: Biheiviorism Käsitlus õppimisest, mis vastab empiristlikule mõttetraditsioonile. Peab välist käitumist reaalseks, konkreetseks ja tõeliseks. Õppimist nähakse põhinevana indiviidi füüsilistel kogemustel. Kognitiivsetele tegevustele ei pääse objektiivsete uurimismeetoditega ligi. Tugineb andmete vaadeldavuse ja ,,objektiivsuse" nõuetele. Biheiviorism sai alguse Vene füsioloogi ja psühholoogi Ivan Pavlovi (1849-1936) töödega. Keerukam käitumine on komplitseeritud
alati kellegi jaoks tõesed, kellegi teise jaoks väärad – ehk ratsionalismi ja relativismi vaidlus. Argumendid selles vaidluses. Formaalsete teaduskäsituste üldine analüüs. VII. 4. Seminar. Teaduse ja libateaduse eristamise katse Imre Lakatose uurimisprogrammide metodoloogias. Miks Imre Lakatosi arvates ei ole võimalik anda filosoofilist teaduslikkuse määratlust tuginedes induktivistlik-empiristlikule vaatekohale ega ka falsifikatsionismi abil. Millise teaduslikku kriteeriumi ta ise välja pakub? Kas minu teadusalas on selliseid uurimisprogramme nagu Lakatos kirjeldab? Kas pseudoteaduses ei võiks samasuguseid leiduda? Mis teeb eristuse? Kas iga taandarenev programm ikka on pseudoteaduslik? Milliseid teaduse ja pseudoteaduse vahele häävaid variante kirjeldab füüsik Peeter Saari? Kuidas tunda ära, kas tegemist on teadusega
palju nurki. · Tunnetusteooria · "Iga monaad on elav, sisemiseks toimimiseks · Leibnitz välistab oma süsteemist puht empiirilise võimeline peegel, mis universumi esitab oma tunnetuse kui tunnetuse allika. lähtepunktist vaadatuna." · Empiristlikule formuleeringule, mitte miski ei ole · Iga monaad tunneb teise seisundit. Kuid ta ei ole mõistuses, mis enne ei ole olnud meeltes, lisab siiski selles teadlik. Leibnitz: "väljaarvatud mõistus ise", s.t. kaasasündinud ideed ja tunnetusstruktuurid.
annaabi.ee 
