ülim teadmiste allikas. Popper väidab, aga et meil on vaatluse korral vaja tervet hulka teadmisi, kuna fakt, et teadmine pärineb vaatluselt ei ole veel piisavalt autoriteetne, et seda saaks pidada tõeks. Inimestevahelised teadmised on seotud kuna ei ole võimalik vaadelda kõike üksi, seetõttu kasutame me teiste inimeste teadmistest pärinevaid fakte. 3. Kui allikaks on puhas vaatlus, siis empiristi arvates tajub inimene tõde oma meeltega. Vaatluse teostamise puhul on väga oluline sündmuste õige tõlgendus. Igasugune teadmine põhineb aga faktide tõlgenduses ja kontrollimises kuna teadmine on vaja omale selgeks teha ning veenduda, et see on tõene. 4. Ajaloo puhul on allikas oluline, kuna see määrab kirjapandud fakti usutavuse. Sündmuse vahetu pealtnägemine ei mängi aga ajaloolise sündmuse tõe kindlakstegemisel mingit rolli,
(Popper)? Igasugune vaatlus sisaldab vaatlusele tuginevaid teadmisi. Kuidas mõista, et igasugune teadmine seisneb faktide tõlgendamises ja kontrollimises? Kui me mingis tõigas kahtleme, siis kontrollime selle paikapidavust. Ning alles siis, kui see tõele vastab, oleme omandanud uue teadmise. 4) Mispärast ei ole ajalooliste teadmiste puhul allikate poole pöördumist võimalik vältida (empiristi õigustus)? Allikate poole pöördumine on ainus võimalus neid fakte kontrollida, sest isikud, kes need kirja on pannud, ei ela enam ning meil pole võimalik nendeni jõuda, et järgi küsida, mis täpselt juhtus. Miks ajaloolise tõe kindlaks tegemisel ei ole sündmuse vahetu pealtnägemine oluline (Popper)? Sest pealtnägija arvamuse muutumine ei ole vaadeldav sündmus, seda ei saa vaadelda.Mis mõttes on teadmiste muutumine ise teadmine?
Kirjand, esseeInimene siseheitluses hea ja kurja vahel Igas elusolendis on midagi positiivset ning samas negatiivset. Loomade puhul tundub, et valik hea ning kurja vahel sõltub instinktidest, kuid homo sapiensi liigi esindaja elus hoopiski muust. Kuulsa empiristi John Locke`i seisukohalt on inimene sündides kui tabula rasa, kes pole veel midagi kogenud - seega ei saa ta olla ei halb ega hea. Nõustudes tema arvamusega, algab siseheitlus järelikult siis, kui ollakse võimelised suhtlema end ümbritsevate persoonidega ning puututakse kokku ühiskonna ja viimase tingimustega. Inimest nii-öelda kisuvad lõhki peamiselt järgmised faktorid: õiglusemõistmine, rahahimu või -vajadus, armastus, põhimõtetele kindlaks jäämine
üldse uskuda ja usaldada. Autor suutis mind selle tekstiga ära võluda nii, et oma järgnevatest töödes kulutan enamus aja õigete allikate otsimisele. Usalduse küsimus jäi minu jaoks arusaamatuks. 7. Konkreetsed küsimused ja probleemid, mis jäi minu jaoks antud tekstis arusaamatuks? Endiselt piinab mind usalduse küsimus. Keda ja mida peaksin usaldama? Osa III Mõlemad autorid tegelesid vaimsete otsingutega ning ei võtnud omaks empiristi maailmavaadet. Popperi arvates teadmistel polnud kindlat autoriteeti. Descart leidis teadmised läbi oma hinge, vaimu. Arvan, et Descartesi teadmised peaks rahuldama ja kummutama Popperi kriitika.
allikas on vaatlus. Ja kui see nii pole, siis kuskohast inimesed ammutavad oma teadmised. Selleks, et midagi väita, peab see tuginema kindlatel argumentidel. Tekstist väljatulevad põhilisemad väited: 1.) Empiristid kinnitavad, et vaatlus ongi teadmiste ülim allikas. 2.) Empiristide pika küsimustejada jõudmine lõppvastuseni, vaatluseni, ei anna meile kunagi lõplikult rahuldavat vastust. 3.) Teadmistel on igasuguseid allikaid. 4.) Empiristi küsimus “Kust te teate? Mis on teie väite allikas?” on esitatud valesti. 5.) Vaatlus ega põhjendus ei ole läbinisti usaldatav. 6.) Iga probleemi lahendus tekitab uusi lahendamata probleeme. Tekstist väljatulevad argumendid väidete tõestamiseks: 1.) Kõigepealt põhineb enamik meie arusaamu erinevatel allikatel: ajalehtedest, ajakirjadest, entsüklopeediatest. Sealt edasi minna, kuskohast saavad need allikad informatsiooni
Seega pole ka kõik paratamatud väited analüütilised. Ei kehti: p on aprioorne p on analüütiline p on paratamatu p on analüütiline Ayer ja empirism Empiristid lükkasid tagasi sünteetiliste aprioorsete tõdede olemasolu. Tunnistasid aprioorsetena vaid analüütilisi ja loogilisi tõdesid, kogu teadmine pärineb kogemusest. Ayeri lähenemine on samuti empiristlik. Ta märgib, et aprioorne ja paratamatu teadmine seab empiristi dilemma ette (lk 109): "ta peab kas ütlema, et need ei ole paratamatud tõed, ning sel juhul peab ta leidma ka seletuse üldisele veendumusele, et nad seda on; või peab ta ütlema, et neil puudub faktiline sisu, ning siis peab ta seletama, kuidas saab propositsioon, millel puudub igasugune faktiline sisu, olla tõene ja kasulik ja üllatav" Alfred Ayer 1910-1989 Ayer ja verifikatsionism
Faktiotsustuse (Kanti 5 Andrus Tool/Klassikaline saksa filosoofia/FLFI.01.020. terminoloogias sünteetilise otsustuse) eitus on aga küll väär, kuid ei sisalda iseendas vastuolu ega ole seega mõteldamatu. Hume`i järgi on analüütiline, mõistete vahelisi suhteid loogiliselt korrekselt väljendav otsustus seega küll paratamatult tõene, kuid ei ütle midagi tegelikkuse kohta. Tegelikkuseks on tema kui empiristi jaoks kogemuses antud nähtused. Faktiotsustused seevastu ütlevad küll midagi tegelikkuse kohta, kuid ei ütle kunagi, et see on paratamatult nii, nagu kogemus tunnistab. Niisiis tuleneb Hume`i analüüsist skeptiline järeldus: inimesele on saavutatavad ühelt poolt paratamatult tõesed, kuid ilma tegeliku (Hume jaoks tähendab see: empiirilise) tähenduseta otsustused, või teiselt poolt küll sisuliselt informatiivsed, kuid mitte paratamatult tõesed otsustused
o. igasugust kogemust ületava teaduse tõelisuses. Ratsionalistid ka lõid selliseid metafüüsilisi süsteeme. Nad lähenesid seejuures asjale dogmaatiliselt, s.t ilma et oleks kriitiliselt küsinud kas mõistus tõepoolest on võimeline andma kogemusest sõltumatut kindlust. Kant järgib pea 1760 aastani oma õpetaja Knutzen'i wolffiaanlikku kurssi. Seejärel võime täheldada ta mõtlemises muutust. Kant ärkab "dogmaatilisest unest" ja nimelt inglise empiristi JOHN LOCK' i filosoofiaga tutvudes. Samuti mõjutasid teda väga HUME skeptilised konsekventsid kindla teadmise suhtes. Locke oli öelnud: Mõistuses ei ole midagi muud, kui see, mis enne on olnud meeltes. See on konsekventne empirism. Üksnes kogemus (väline meelte kaudu, sisemine teadvuse tegevuse enesevaatluse kaudu) on meie tunnetuse allikas ja piir. Sellisele empirismile on metafüüsika teaduse tähenduses mõttetu, kuna just ülemeelelisele ei tähenda kogemus mitte midagi.
annaabi.ee 
