Klass: 7b Tartu 2010 Liigikirjeldus. Lumekakk (Bubo scandiacus) on sidrunkollaste silmadega ja musta nokaga suur valge kakk. Isaslinnud on lumivalged üksikute tumedate tähnidega, emaslinnud on tumedate tähnidega rohkem kirjatud ja ka isaslindudest tunduvalt suuremad. Isaslindude kaal võib küündida 2,3 kilogrammini, emaslindudel peaaegu kolme kiloni. Tiibade siruulatus võib suurematel lindudel ulatuda pooleteist meetrini, mõningatel juhtudel kuni 1,7 meetrini. (http://www.eoy.ee/kodukakk/eesti-kakud/lumekakk) Lumekakk pesitseb kõrg- ja madaltundras. Ta eelistab kõrgeid ja kuivi paiku, sest hakkab munema siis, kui ümbrus on veel lume all. Pesa ta ei ehita, vaid muneb lihtsasse lohku, olenevalt lume sulamisest mai keskel või lõpus. Tavaliselt on kurnas
Kodukakk Kodukakk (Strix aluco) on peaaegu varese suurune, väga suure ja ümara peaga lind. Kodukakul leidub kaks sulestikuvormi roostepruun ja tuhkhall, üksikud linnud on ka tumepruunid. Kodukaku silmad on tumedad ja nokk kahkjaskollane, saba on lühike, sellest tulenevalt annab istuva kodukaku puhul tooni tema suur pea, mida suudab ta pöörata 270° Kehapikkus on neil 4045 cm. Isaslindude keskmine kaal on kirjanduse andmeil 420 g ja emaslindudel 600 g. Vanalindudel on kaks värvusevarianti: pruun ja hall. Mingil määral on see seotud geograafilise elukohaga. Hallide isendite ülapool on üldiselt hall, ookrivärvi märgistega. Õla sulgede ja suurte tiivakattesulgede välislabadel on suured valged laigud. Hoosuled on hallikaspruunid, heleda põhimustri ja ookerja varjundiga. Tüürsuled on hallid ookrivärvi vöötide ja peente tumedate hallikaspruunide tähnidega. Keha alapool
Kael keskmise pikkusega, hästi liikuv, selg pikk, lai ja tasane, horisontaalse asetusega. Tiivad pikad (30...35 cm) ja võimsad. Pea pikk, pealagi kaetud pikemate, kergelt püstiste sulgedega. Valge sulestikuga lindudel on silmad helesinised või hallid, tumeda sulestikuga lindudel tumepruunid. Silmade ja noka ümbruses olev nahk isaspartidel sulgedeta, punast värvi. Noka alusel ja selle ümber paiknevad lihanibud (korallid, tüükad) on isaslindudel suuremad kui emaslindudel. Muskuspartide kui ulukitena suluspesitsejate varbad on varustatud väga tugevate ja teravate küünistega. Varvaste vahel ujulestad. Emaspardid tugeva haudeinstinktiga. Sigimisperioodil eritavad isaspardid tugevat muskuslõhna, mida tekitavad laubal silmade lähedal paiknevad näärmed. Isaspartidel kuumade ilmade saabumisel (mais, juunis) suguline aktiivsus väheneb. Muskuspardid alustavad munemist 6...9 kuu vanuselt, aastane munatoodang 60...120 muna, muna keskmine mass 70...80 g.
Välimuselt on ta väga sarnane linavästrikule: sihvakas väike lind. Erinevuseks on aga kollane üldvärv: alapool kollane või kollakas, selg kollakas- või pruunikashall, pikk saba on aga valge, nagu ka selgesti eristatav kulmutriip. Öeldakse ka, et hänilane on lihtsalt linavästriku kollane sugulane. (http://bio.edu.ee/loomad/Linnud/MOTFLA2.htm) 1.1. Välisehitus Hänilase rind ja kõht on säravalt kollased, selg kollakas- või pruunikashall. Emaslindudel kõht kahvatum, poegadel helepruun. Noorlindudel rinnal tume vari ja nokaalune valge. Hoosuled tumepruunid, küünra-hoosulgedel laiad valkjad äärised. Lühima sabaga västriklane, mustal sabal külgedel valged triibud. Alamliikidel saab vahet teha suures osas ainult pea järgi. (Peksar, 2014) Lambahänilasel on pea sinakashall, üle silma valge kulmutriip. Põhjahänilase pealagi kiltkivihall, põsk mustjas ja puudub hele kulmutriip. Mustpea-hänilase pealagi on hänilase
lihaseline rind. Kael keskmise pikkusega, hästi liikuv, selg pikk, lai ja tasane, horisontaalse asetusega. Tiivad pikad (30...35 cm) ja võimsad. Pea pikk, pealagi kaetud pikemate, kergelt püstiste sulgedega. Valge sulestikuga lindudel on silmad helesinised või hallid, tumeda sulestikuga lindudel tumepruunid. Silmade ja noka ümbruses olev nahk isaspartidel sulgedeta, punast värvi. Noka alusel ja selle ümber paiknevad lihanibud (korallid, tüükad) on isaslindudel suuremad kui emaslindudel. Muskuspartide kui ulukitena suluspesitsejate varbad on varustatud väga tugevate ja teravate küünistega. Varvaste vahel ujulestad. Emaspardid tugeva haudeinstinktiga. Erinevalt kodupartidest muskuspardid ei prääksu, ärritununa sisisevad. Sigimisperioodil eritavad isaspardid tugevat muskuslõhna, mida tekitavad laubal silmade lähedal paiknevad näärmed. Isaspartidel kuumade ilmade saabumisel (mais, juunis) suguline aktiivsus väheneb. Munade viljastatus aprillikuus on 94..
se) Loorkakk: Loorkakk on Rootsis looduskaitse all. Loorkakk (Tyto alba) on umbes varese suurune südamekujulise näosulestikuga ja mustade silmadega väga hele kakuline. Lõunapoolsel alamliigil alba, kes elab Lääne- ja Lõuna-Euroopas ja Põhja-Aafrikas, on valge alapool ja kollakashall ülapool. Kesk-Euroopas elav alamliik guttata on roostja alapoolega, millel tumedad väikesed täpid ja sinakashall ülapool. Lindude kehakaal kõigub Euroopa isaslindudel 280 365 grammini ja emaslindudel 290 450 grammini. Tunduvalt suuremad Põhja- Ameerika isaslinnud kaaluvad ca 440 grammi ja emaslinnud 490 grammi.(eoy.ee) I kategooria kaitsealune lind Rootsis. Haruldased ja aeg-ajalt pesitseb Lõuna-Rootsis. Rootsis on leitud kõige rohkem Gotlandi saarelt ja Skanelt. 1950-1960 leiti Skanelt 25-30 pesitsevat paari. 1990 leitud 20 haudepaari. (http://sv.wikipedia.org) Habekakk: Rootsis looduskaitse all. Sarnaselt Eestile on ka Rootsis olnud habekaku arvukus üsna madal
kargamast. Kõrvukräts ei kuulu looduskaitse alla. Sooräts Sooräts (Asio flammeus) on kollakaspruun hakist veidi suurem erkkollaste silmadega kakuline. Peas väikesed suletutid, mis on näha siis, kui lind on ärritunud olekus. Kõrvukrätsust eristavad teda veidi pikemad tiivad, mille tagaserv on laialt valge, valkjas on ka linnu kõht (kõrvukrätsul on see viirutatud). Isaslindude keskmine kaal on 295 g ja emaslindudel 335 g. Tiibade sirulaius 90 105 cm. Sooräts tegutseb nii päevasel ajal kui ka videvikus. Vanas Maailmas on sooräts levinud Briti saartest ja Skandinaavia poolsaarest läänes kuni Ohhoota mereni ja Kamtsatka poolsaareni idas, põhjapiiriks seitsmekümnes ja lõunapiiriks neljakümnes paralleel. Laialdaselt on liik levinud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Sooräts on avamaastiku (sood, jõeluhad, rannaniidud, avarad põllumassiivid, tundra) asukas
lihaseline rind. Kael keskmise pikkusega, hästi liikuv, selg pikk, lai ja tasane, horisontaalse asetusega. Tiivad pikad (30...35 cm) ja võimsad. Pea pikk, pealagi kaetud pikemate, kergelt püstiste sulgedega. Valge sulestikuga lindudel on silmad helesinised või hallid, tumeda sulestikuga lindudel tumepruunid. Silmade ja noka ümbruses olev nahk isaspartidel sulgedeta, punast värvi. Noka alusel ja selle ümber paiknevad lihanibud (korallid, tüükad) on isaslindudel suuremad kui emaslindudel. Muskuspartide kui ulukitena suluspesitsejate varbad on varustatud väga tugevate ja teravate küünistega. Varvaste vahel ujulestad. Emaspardid tugeva haudeinstinktiga. Erinevalt kodupartidest muskuspardid ei prääksu, ärritununa sisisevad. Sigimisperioodil eritavad isaspardid tugevat muskuslõhna, mida tekitavad laubal silmade lähedal paiknevad näärmed. Isaspartidel kuumade ilmade saabumisel (mais, juunis) suguline aktiivsus väheneb. Muskuspardid alustavad munemist 6..
[14] Välimus. (vaata pilte) Jäälinnud kannavad aastaringselt samasugust ülivärvilist sulestikku. Võiks arvata, et selline uhke rüü sünnib selga tõmmata ainult kallimaga mehkeldamise ajaks, kuid jäälindudel see nii pole. Jäälinnu rinnapool on oranzikas-punane ja selg neoonsinine. Tihti võtavad seljasuled valguse muutudes hoopis imelikke toone ja paistavad vahepeal lausa rohelised, seda eriti emaslindudel. [14] Segamini võib ajada... Kui me elaksime Aafrikas, siis võiks meie jäälindu segamini ajada teiste sarnaste jäälindudega, keda seal on omajagu. Meie põhjamaises looduses aga rohkem selliseid kalliskivi pole, mistõttu tunneb jäälinnu alati ära. Liiati veel kuna jäälinnud annavad oma lähenemisest alati väga spetsiifilise häälega teada. [14] Levik ja rändamine. Jäälinnud on Eesti levinud lokaalselt, sest neile sobivaid elupaiku lihtsalt pole igal pool
rind. Kael keskmise pikkusega, hästi liikuv, selg pikk, lai ja tasane, horisontaalse asetusega. Tiivad pikad (30...35 cm) ja võimsad. Pea pikk, pealagi kaetud pikemate, kergelt püstiste sulgedega. Valge sulestikuga lindudel on silmad helesinised või hallid, tumeda sulestikuga lindudel tumepruunid. Silmade ja noka ümbruses olev nahk isaspartidel sulgedeta, punast värvi. Noka alusel ja selle ümber paiknevad lihanibud (korallid, tüükad) on isaslindudel suuremad kui emaslindudel. Muskuspartide kui ulukitena suluspesitsejate varbad on varustatud väga tugevate ja teravate küünistega. Varvaste vahel ujulestad. Emaspardid tugeva haudeinstinktiga. Erinevalt kodupartidest muskuspardid ei prääksu, ärritununa sisisevad. Sigimisperioodil eritavad isaspardid tugevat muskuslõhna, mida tekitavad laubal silmade lähedal paiknevad näärmed. Isaspartidel kuumade ilmade saabumisel (mais, juunis) suguline aktiivsus väheneb. Munade viljastatus aprillikuus on 94..
arvestatuna väärtuslikku toiduvalku kaks korda rohkem kui munakana ja 8 korda rohkem kui 4000 kg-se aastatoodanguga piimalehm. 1 kg munamassi 56 KALAKASVATUSE ERIALA toodab eesti vutt keskmiselt 2,8 kg segajõusöödaga, 1 kg massi-iivet (kuni 35 päeva vanuseni) 2,7 kg segajõusöödaga. 6. Kalkunikasvatus. Kalkun on suurim põllumajanduslind. Raskete tõugude täiskasvanud isaslindude eluskaal ulatub 18...20 kg-ni, emaslindudel 10...12 kg-ni. Noorkalkunid kasvavad üsna kiiresti: 5-kuised isaskalkunid kaaluvad 7...9, emaskalkunid 5...6 kg. Kalkuniliha on omapärase maitse ja kõrgete dieetiliste omadustega: see sisaldab palju inimese poolt kergesti omastatavat proteiini. 50...60% kalkunilihast moodustab nn. valge liha, mille dieetilised omadused on eriti head: selles leidub keskmiselt 23...24% kergesti omastatavat proteiini. Kalkunite munatoodang võib ulatuda 50..
annaabi.ee 
