lähedasemad, isad seevastu mängivad koos lastega ja võtavad ette erinevaid vabaaja tegemisi. Isade toetava tegevuse tulemusena laste kasvatamisel on lastel täheldatud paremaid tulemusi koolis ja eakaaslaste grupis. Ma olen õnnelik, et Eesti on üks nendest maadest, kus saadakse aru lapse esimeste eluaastate kasvukeskkonna ja vanemate läheduse vajadusest. Emal ja isal on mõlemal oluline, kuid erinev roll perekonnas ja laste arengu toetamisel. Emaroll on ajaloo vältel olnud naise üheks põhirolliks. Ema hoolitseb, rahustab, toidab, on seotud lapse hea enesetunde ja arenguga. Isal on perekonnas olnud läbi aegade täita klassikaline mehe roll – majandusliku kindlustaja ja kaitsja roll. Isa mõjutab lapse arengut perekonnas ka läbi enda mitmete rollide. Ta on perekonnas omaette jõud, mis kõrvuti emaga moodustab perekondlike suhete mitmekülgse terviku. Isa kaasamine kasvatusprotsessi on väga oluline, sest tema
temaga. Samas mõtlen, et ei saa unustada piire õpetaja ja õpilase omavahelisel suhtlemisel. Minu arvates selles loos see niimoodi oli. Mõistan ka miks, kuid samas töötades ise 10.aastat koolis erivajadustega lastega sotsiaalpedagoogina, siis piir era- ja tööelu vahel peab olema üsna selge. Pühendudes vaid tööle, kannatab enda pereelu, enda lapsed. Seda lubada ei saa, kuna elu tähtsaim roll pole mitte see roll, mida täidame tööl, vaid see, mida tuleb täita kodus - emaroll. Ja samas võib selgelt mõista ka Sheila ootusi oma õpetaja suhtes, kes oli esimene inimene, keda ta usaldada sai, aga kes justnagu neid lootused ja ootused purustas… Leian, et tuleks leida kesktee töö- ja eraelu vahel. Kõik läbielamised tekitasid Sheilas tegelikkuses suurt ebakindlust, negatiivset minapilti ning madalat enesehinnangut. Mistõttu Sheila leidiski, et Torey süüdistamine on ainuõige ning uskumus, et keegi temast nagunii päriselt ei hooli saatis teda igapäevaselt.
Need mainitud identiteedid neelasid renessansi naise endasse ja lämmatasid ta igasuguse teistlaadi personaalsuse läbi terve renessansi pidi naine võitlema oma identiteedi eest. Kuid see võitlus ei kandnud iial vilja, sest naise soolisest kuuluvusest tulenevad kindlakskujunenud rollid kinnistusid ühiskonnas üha enam, ning naise olukord ühiskonnas mitte ei paranenud vaid liikus allamäge. Enamik renessansiaja naisi said emaks ja neile kinnistus emaroll. Taolise naise täisealise naise (umbes 25. eluaastast peale) elu koosnes sünnitamisest, imetamisest ja taaskord sünnitamisest. "Naised, kes ei kuulunud kõrkklassi sünnitasid iga 24-30 kuu tagant" (Garin 2010: 266). Tulenevalt meessoost järeltulija vajadusest, et tagada suguvõsa järjepidevus, võis naine sünnitada isegi kuni 12 korda. Kuid kahjuks peab mainima, et vaesed naised jätsid oma lapsed tihti lastekodude hoolde,
läheduses. Laste mõtlemine on avatud. Seega on emal ja isal võimalus neile edasi anda seda, mis just nende endi jaoks tähtis on. Lapsepõlv on aeg, mil saame lastele rääkida sellest, millesse me ise usume (Parsons 2001: 22). Kahjuks on kiire elutempo meid tihti ilma jätmas võimalusest lihtsalt olla koos oma lastega ja rääkida neile ja meile olulistest asjadest. Emal ja isal on mõlemal oluline kuid erinev roll perekonnas ja laste arengu toetamisel. Emaroll on ajaloo vältel olnud naise üheks põhirolliks. Naine on emana kõigepealt keegi, kes hoolitseb, rahustab, toidab, vahetab mähkmeid jne. Olles see, kes kannab, toidab ja imetab last, on bioloogilisel emal edumaa suhetes lapsega ja tema eneseteadvus on tavaliselt tugevasti seotud lapse hea enesetunde ja arenguga. Side lapsega tekkib juba lapse kandmise ajal ja suureneb lapse ilmaletulekuga. Emal on järgneva põlvkonna arengus võtmeroll. Oluline lapse
Vanemate ülesanne on anda lastele eeskuju, toetada, arendada ja motiveerida saada parimaks. Ema ja isa peavad aga omavahel suhtlema aktiivselt ja olema lapse jaoks olemas, sest lapse jaoks on see kõige tähtsam – et tema kõrval oleks nii ema kui isa. Tihtipeale ei ole lastel oluline, et vanemad nendega tegeleksid, vaid et ema ja isa oleksid lapse kõrval. Mõlemal vanemal on oluline, kuid erinev roll perekonnas ja laste arengu toetamisel. Emaroll on ajaloo vältel olnud naise üheks põhirolliks. Naine on emana kõigepealt keegi, kes hoolitseb, rahustab, toidab, vahetab mähkmeid. Olles see, kes kannab, toidab ja imetab last, on bioloogilisel emal edumaa suhetes lapsega ja tema eneseteadvus on tavaliselt tugevasti seotud lapse hea enesetunde ja arenguga. Side lapsega tekib juba lapse kandmise ajal ja suureneb lapse ilmaletulekuga. Emal on järgneva põlvkonna arengus võtmeroll. (Tuuling 2007)
läheduses. Laste mõtlemine on avatud. Seega on emal ja isal võimalus neile edasi anda seda, mis just nende endi jaoks tähtis on. Lapsepõlv on aeg, mil saame lastele rääkida sellest, millesse me ise usume. Kahjuks on kiire elutempo meid tihti ilma jätmas võimalusest lihtsalt olla koos oma lastega ja rääkida neile ja meile olulistest asjadest. Emal ja isal on mõlemal oluline kuid erinev roll perekonnas ja laste arengu toetamisel. Emaroll on ajaloo vältel olnud naise üheks põhirolliks. Naine on emana kõigepealt keegi, kes hoolitseb, rahustab, toidab, vahetab mähkmeid jne. Olles see, kes kannab, toidab ja imetab last, on bioloogilisel emal edumaa suhetes lapsega ja tema eneseteadvus on tavaliselt tugevasti seotud lapse hea enesetunde ja arenguga. Side lapsega tekkib juba lapse kandmise ajal ja suureneb lapse ilmaletulekuga. Emal on järgneva põlvkonna arengus võtmeroll. Oluline lapse arengu seisukohalt
ebatõelise olemusega, naised on tehtud võõraks oma tõelisest olemusest. Samas ,,Käsitlus naisest on ainult käsitlus, mida saab muuta.'' Kuigi ajaloos selline seisukoht, ei tähenda see, et peaks nii olema käsitlusust saab muuta. Algab peale nii, et teadvustame neid müüte ja seeläbi saab neist vananeda. ,,Naiseks ei sünnita, vaid saadakse.'' naiseks kui koduperenaiseks. Samuti läheb Beauvoir läheb ka emarolli kallale ning ütleb, et ka see allutab naist. Samas ei seo ainult emaroll, vaid kogu bioloogiline instrument, mille abil naine emaks saab. ,,Liik on juba naise orjastanud.'' Beauvoir ütleb, et ka naise enda keha on tema vastu (päevad, raseduse ajal hormoonid möllavad, sünnitus jube jne). Naise ja mehe kehad seega erinevad naise keha on naise jaoks võõras, aga mees kontrollib oma keha (pole rasedust jne). Ütleb, et emaksaamine võib olla lahe kogemus jne, aga see pole mingi loovuse vorm. Naise keha ei ole vahend enda jaoks, vaid võõrale (lapsele)
luule. Lepiku puhul on arutatud, kellelt ta on oma modernislikku keelt õppimas käinud, aga siiski võib väita, et ta võib isikupäraste lahendusteni ja võib-olla kõige isikupärasem ja eristavam joon on see, et tema loomingus saavad (äärmuslikemas näidetes) kokku modernistlik keelekasutus ja teisalt väga selge ja ühemõtteline rahvuslik joon. 11.Loeng Ilmar Laaban (1921-2000) Ta sündis Tallinnas, isa oli eestlane ja ema lätlanna. Ta kujunemisloos mängib rolli emaroll, ema suri suhteliselt noorelt. Kui mitte seda arutlusviisi arendada, siis torkab silma see, et tast kujuneb multikultuurne tegelane õpib palju keeli, kuid mitte kunagi ei hakka rääkima läti keelt. Laabani puhul tuleb ka prantsuse keelt ja kultuuri kaudu mõju. Ta õppis Tallinas 1. poeglastegümnaasiumis. Hiljem jätkas õpinguid ka sõja ajal. Hakkas õppima ka konservatooriumist Tallinnas, samal ajal hakkab ta õppima ka Tartu Ülikoolis. Kogu õppimine
annaabi.ee 
