Ärkamisaeg 1. Mõiste ja liikumise algus Ärkamisajaks Eesti ajaloos loetakse üldiselt perioodi 19. sajandi teisel poolel, mil sai alguse kaasaegse eesti rahvuse kultuuriline ja sotsiaalmajanduslik iseseisvumine. Aega, mil laoti vundament hilisemale omariiklusele ning asuti arendama teisigi 20. sajandi rahvusriigile omaseid atribuute. See on maarahva emantsipeerumise aeg, mil külarahvast hakkas kujunema mitmekesisem tsiviilühiskond, kes omas poliitilist mõtlemis- ja otsustusvõimet. Kogu 19. sajand on selles osas väga huvitav ja muutuv aeg, mil leidis aset väga palju otsustavat Eesti ja eestlaste ajaloos ja saatuses, seda vaatamata asjaolule, et sündmuste lõpliku suuna ennustamine kunagi päris täpselt võimalik polnud. Sellises ajastulises huvis lihtrahva ja tema toimetamiste vastu võib näha ka üht olulist tõuget mitmete Ida-
teadusartiklis ´´Naiste kriminaalse käitumise uuringutest´´ 1974.aastal. Selle kohaselt annab kromosoom XX naistele suurema vastupanuvõime kriminaalsete ahvatluste suhtes kui meestele 5 nende XY kromosoom. Bioloogilistele teooriatele võib vastu väita, et need ei suuda ikkagi seletada, miks mõned mehed kõigest hoolimata kuritegijateks ei hakka. Sotsiaalteaduslikud seletused Siin võib leida mehelikke, feministlikke ja emantsipeerumise teooriad. Feministlikud ja emantsipeerumisteooriad näevad kuritegevuse põhjuseid ühiskondlikes tingimustes. Gipser ja Stein-Hilbers näevad oma 1980.aasta kirjutises ´´Kui naised kaotavad oma rolli´´, et naisi rõhutakse kahekordselt nii palgatöö kui domineeriva mehe poolt. Soorollide jaotuses laduvad naised enam probleemide passiivse lahendamise kui kuritegevuse poole. Selle all on arvatud põgenemist haigusse ehk alkoholismi. Sellest hoolimata vaadeldakse üles kerkivat
- linn on sotsiaalne laboratoorium, mida iseloomustab korralagedus, marginaalsus, akulturatsiooni ja assimilatsiooni sümptomid, aga ka mobiilsus akulturatsioon vähemusrühma kohanemine ehk adapteerumine domineerivas kultuuris toimetulekuks. assimilatsioon oma kultuurilise identiteedi hülgamine ja domineeriva kultuuri täielik omaksvõtt, enese kultuuri pidamine madalamaks ning domineeriva kultuuri hindamine väärtuslikumana. Massimeedia: emantsipeerumise faktor (pakub inimestele võimaluse erinevateks valikuteks, otsusteks, hoiakuteks; esitab võimaluste paljusust); individuaalse kogemuse tugevdaja (esitab erinevaid kogemusi, elukäike, andes märku, et igaühe elu ja kogemused on omaette väärtus kogu ühiskonna jaoks); samas ka pealiskaudsete sotsiaalsete suhete genereerija ja sotsiaalse desintegratsiooni allikas (individualismi rõhutades seab meedia tegelikult kahtluse alla kollektivistlikud või kollektiivsed väärtused).
See on rahutukstegev. Kunst kirjeldab objekte, ka inetuid ilusatena. Kunsti saab kunstiks nimetada ainult siis, kui me oleme teadlikud sellest, et tegu on kunstiga. Kunst on ettekujutuse viis, ilma eesmärgita. Kaunidus tuleneb kunstist. Kaunis on loodus, kui ta paistab meile kunstina ning kunst on kaunis kui ta paistab meile loodusena. Kuna Kant käsitleb teadus ehk tõde ja moraali ja kunsti üksteisest sõltumatuna, loob see kunsti emantsipeerumise ehk iseseisvumise. Kunst ei pea enam arvestama moraali ja tõesusega. Kunst eraldub ühiskondlikust moraalist. Kunst kunsti pärast! Tõsuma hakkab kunstniku kui geenius-looja enseteadvus. Kunstnikul on vabadus kehtestada ise oma reeglid. Ta on looja. Kunstniku mõtlevad sellele, kuida nihestada võiamlikult seniolematult ja originaalselt 29 tavakogemust. Kaunis kunst ei ole õpitav
mõisniku õigus talupoeg võõrandada (nt müüa) Ühiskonnaajalugu uusajal: - pärisori: inimene, keda võis perest ja maast lahus müüa (tulemuseks talupoja mõisakoormiste normeerimatus ja nende tõrjutus riikliku tasandi avalikust elust) - sügav ühiskondlik ebaõigus 2. Eestlaste emantsipeerumine 19.saj: - Mh pärisorjuse kaotamine (1816/1819), teoorjuse likvideerimine (1849/1856/1868) ja passireform (1863) võimaldasid eestlaste majanduslik-ühiskondliku emantsipeerumise alguse - J.V.Jannsen võttis ,,maarahva" asemel kasutusele defineeriva nimetuse ,,eestlased" (1857) - Rahvusaate mõjul eestlaste vaimne emantsipeerumine ja moodsa rahvusliku identiteedi kujunemise algus 1860ndatest alates Eestlased, võõrad ja baltisakslased: - eestlaste hulka sulandus 16.-17.saj erineva päritoluga talurahvast sisserändajaid (põhjarannikul rootslasi, soomlasi nt Harju-Virumaal, Põltsamaal, venelasi nt Alutagusel
tugevamini oma võimu kehtestatud on palju vaieldud. Konsensust ei ole. Kindlasti tuleb silmas pidada aadli poliitilisi tegureid. Gutsherrschafti hiilgeaeg 18 saj IIp , alates 30 a sõjast. Riigivõim hakkab üha enam rolli mängima. Baernenschutsin on Nappi termin, Eesti ajalookirjutuses mõnikord mõistetud teisiti kui üldiselt. Knapp pidas talurahva kaitse all silmas seda , kui tp takistasid Bauernlegeni kehtestamist. Talurahva kaitse -> talurahva vabastamine-> Bauernbefreiung. Emantsipeerumise käigus talurahvas vabanes nendest härrustest. Bauerbefreiung algab pärisorjuse kaot aktiga ja tähendab seda, et peale pärisorjuse kaotamist hakkab toimuma protsess, et mõisnikud hakkavad üha rohkem kaotama võimu tp üle. Tp jäid härrade juurde kuni bauernbefreiungini, kui tp olid mõisnikega võrdsed riigikodanikud. Kui maad isegi rendidakse, siis müõisnikul ei ole härruslikku võimu tp üle. Bauernbefreiung 18-19 saj. Mõjutatud riigi sekkumisest ja survest, üh moderniseerumisest
" Eesti rahvuslik ärkamisaeg ja ajakirjandus Carl Robert Jakobson 1841-1882 Sündis 26. juulil 1841 Tartus rätsepa vanima pojana, ta ema oli venestunud lätlane. Kodus räägiti saksa keelt, kuid mõisteti ka eesti keelt. 1846 sai ta isa Torma köstriks ja khk-koolmeistriks, tema juures sai algõpetuse ka Carl, hiljem sai õpetust koguni koduõpetajalt. 1856-59 õppis Jakobson Valgas Cimse seminaris, mis on tuntud oma võitleva hoiakuga rahvakooli emantsipeerumise eest (lahutada kool kiriku alluvusest); oli seejärel 3 aastat isa ametijärglane (isa suri 1857, mille järel hoiti Tormas seda õpetaja kohta tema pojale), kuid lahkus vastuolude tõttu kohaliku pastori ja mõisnikuga. Töötas Jamburis (Kingissepp) õpetajana saksa kolonistide koolis, seejärel asus Peterburi, kus pidas samuti koolmeistri ametit (õiendas saksa keele ja kirjanduse õpetaja eksami). 1871-72 elas Tallinnas, oodates ajalehe asutamise luba, loobudes
annaabi.ee 
