1.5 Häälitsemine Kodukakk häälitseb heledamalt kui muud öökullid. Tavaliselt enne keskööd kuuleb emalinnu läbitungivalt valju ning klähvivat "kvuikkvuikkvuik". Isalinnu häälitsus on kolmesilbiline öökullihuige. (Mait Mäger, ,,Linnud rahva keeles ja meeles")
Nurmkana Sulestik on peamiselt pruun, rind on hall ja saba roostepruun. Emalinnu kõhualune kastanpruun laik on tunduvalt väiksem isalinnu omast. Nokk on neil tume ja jalad hallid. Kaalub keskmiselt 400 grammi. Põhilise toidu moodustavad umbrohtude seemned, mahavarisenud teravili, rohttaimede rohelised osad, samuti juured, marjad, lülijalgsed ja teod. Põldpüü tavalisteks elupaikadeks on põllud ja niidud. Hunt
Mittesuguline abistamine Aafrikas elav lind nimega kirju- kuningkalur Ceryle rudis pesitseb kolooniatena. Ühel pesitsuspaaril on tihti 1-2 abistajat. Esimene neist on tavaliselt otsene järglane eelmisest pesakonnast, mõnikord liitub tollega aga veel üks abistaja, enamasti mittesugulane. Esimene abistaja jääb koju niikauaks, kuni ta ise endale partneri leiab. Teine, mittesugulasest abistaja aga võtab juhul, kui pesitseva paari isalind juhuslikult hukkub, üle lesestunud emalinnu. Mõnikord aga lööb sekundaarne abistaja emase tolle paariliselt lihtsalt üle. Kui hundid murravad karjaga maha põdra ja söövad seda pärast üheskoos, siis sellisel juhul on tegemist ühiskasuga ehk mutualismiga, sest üksinda ei suudaks ükski hunt põdraga midagi peale hakata. Sel puhul saab abistaja, koostööpartner, ise samuti kasu, mis kaalub üles abistamise hinna. Näiteid mutualismist on loodusest tuua palju (grupid kaitsevad end efektiivselt vaenlaste eest, jagavad
(akumuleerub rasvkoes) ja väga püsiv, mille tulemusena hakkas DDT toiduahelas viimastesse lülidesse kuhjuma, põhjustades loomade immuunsüsteemi nõrgenemist, häireid sigimisel ja isegi surma (Jüriado 2007). Kõige paremini tuntakse aga DDT mõju lindudele, eriti kulliliste näitel (valgepea-merikotkas) nende pesitsused ebaõnnestusid, kuna munakoored muutusid liiga õhukeseks (DDT laguneb DDE-ks, mis pärsib lubikoore teket), purunedes hauduva emalinnu all, suurenes loodete ja poegade surevus ja vanalindude käitumine hälbis normaalsest (näiteks tekkis agressiivsus oma järglaste vastu), kuna pestitsiidid kahjustavad ka närvisüsteemi (Kislenko et al. 2009). Teine tuntud näide DDT äärmuslikust mõjust loodusele on USA-st, kus DDT-ga hävitati jalakate kahjureid. Toimus pestitsiidi kuhjumine toiduahelas, kus maha kukkunud jalakalehtedest sattus DDT vihmaussidesse ja putukatesse, millest toitusid rästad. DDT kuhjumise tulemusena hakkas
Labahoosulgi on 10- 11, küünarhoosulgi 9. Mõnikord on seespoolsed küünarhoosuled märgatavalt pikenenud. Tüürsulgi on tavaliselt 12, harva rohkem või vähem. Suguline dimorfism väljendub mõõtmetes, hääles, sageli sulestiku värvuses, mõnikord isastel tuttide ja ilusulgede esinemises. Paljude värvuliste pesasulestikku iseloomustab omapärane soomusjas muster. Sageli esineb noortel poegadel tähne ja tavaliselt sarnaneb sulestik emalinnu omaga. Värvulised sulgivad üks kord aastas; see on ka täielik sulgimine. Paljude liikide ere kevadsulestik ei teki sulgimise tulemusel , vaid tuhmide suleservade kulumise tõttu need varjavad sule eredamat keskosa. (Ling, R. 1980) Eluviis Enamik värvuliste liike on seotud puistude ja põõsastikega. Mõned nende hulgast veedavad peaaegu kogu elu puude otsas. Mõned liigid on õhuelanikud. Maapinnal elutsevaid liike on vähe. Värvulised on monogaamsed pesahoidjad linnud. Nende
Kui kaku pesa märjaks saab, näeb see üsna jäle välja ja siis peaks selle üles leidma juba lõhna järgi. Kodukakk on, nagu kõik kakulised, looduskaitse all. 10 Pistrikud Tuuletallaja Tuuletallaja on hakisuurune meil üsna tavaline haudelind. Isaslinnu ja emaslinnu sulestikus on mõningaid erinevusi, kuid üldiselt on nad üsna sarnased. Isalind on emalinnust pisut väiksem ja tema pea ning saba on hallid, kuna emalinnul on nad pruunid. Nii isa- kui emalinnu alakeha ja "püksid" on heledad ja pruunide täppidega kirjatud, selg on helepruun, tiibade tipmised hoosuled tumepruunid. Silmast allpool on tume küllalt lai habetriip. Linnu jalad on kuni jooksme lõpuni paljad ja kollast värvi, küüned on mustad. Linnu nokk on tüvikuosast hall, otsast tumenev. Tuuletallaja elupaigaks on enamasti kultuurmaastikud või nende äärealad. Pesapaigaks valib enamasti mõne männi, soovitavalt varesepesaga.
Punaselg-õgija poolt okka otsa pistetud linnumunade kohta tema vabaõhuaidas tuleb öelda, et tihti kuuluvad need munakoored talle endale. Pealiskaudsel vaatlemisel arvatakse ka need tema pahategude hulka. Punaselg-õgija laulu on harva kuulda. Nähtavasti ei etenda laul pesitsemisel kuigi tähtsat osa. Rändlinnuna saabub punaselg-õgija meile mai keskel, isalinnud varem kui emalinnud. Kohe pärast saabumist valib isalind omale pesitsusterritooriumi. Kuni emalinnu saabumiseni on ta loid ja vaikiv, pärast seda muutub aga liikuvaks ja "jutukaks". Pesakoha valib isalind ja pesa ehitavad mõlemad vanalinnud. Pesa ehitatakse tavaliselt madalale põõsasse või hekki. Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Punaselg-õgija lahkub meilt augusti lõpul. Ränne toimub öösel ja üksikult. Kuulub looduskaitse alla. 9
............................................................................................. ................................................................................................................................ 3. Lugege tähelepanelikult allikaid. Küsimustele vastamisel tuginege nii allikatele kui oma teadmistele. Allikas A Kreeka kolooniad rajati emamaast sõltumatute kogukondadena ja neist kujunesid kiiresti emalinnaga võrreldavad linnriigid. Paljud neist ületasid peagi oma emalinnu nii suuruselt kui ka tähtsuselt. Kolooniatel olid tihedad ja enamasti sõbralikud suhted emalinnaga, millega väljarändajaid sidusid ühised kombed ja kultused. Vahel oli emalinnal ja koloonial ka ühine kodakondsus (emalinna kodanik sai kolooniasse asudes automaatselt koloonia kodakondsuse ja vastupidi). Teisalt võtsid kolooniad vastu asukaid teistestki Kreeka piirkondadest peale emalinna, nii et konkreetse emalinna määratleminegi võib mõnel juhul olla küllalt kokkuleppeline.
Mõnikord aga kopuleerub sama liigi üks emane kahe isasega, kes mõlemad toidavad tema üht pesakonda (polüandria). Esineb aga ka tõelist polügünandriat, kus kahel isasel on kahepeale kaks emast paarilist ja nad mõlemad hoolitsevad ka mõlema emase pesakondade eest. Ka must-kärbsenäpil, kes üldiselt on monogaamne liik, on polügaamia siiski küllalt tavaline. Isased võivad kaitsta näiteks erinevaid territooriume ja meelitada kummalegi neist erineva emalinnu. O. Ratti ja R. Alatalo (1993) uurimused näitasid, et isase sansid kaht erinevat paarilist leida suurenesid sedavõrd, mida kaugemal erinevad kaitstavad territooriumid teineteisest asusid. Põhjuseks pidasid autorid emastevahelist agressiivsust. Arvatakse, et värvulistel hoiabki monogaamiat alal suuresti just emastevaheline agressiivsus. Näiteks on rasvatihase puhul näidatud, et pesitsevad emased olid palju agressiivsemad territooriumile
Niiluse deltas Naukratise linna. Umbes samal ajal 630. a. paiku asutasid Thera saare elanikud Kyrene linna Liibüas. Läänepoolsete kreeka kolooniate seas tõusis hiljem olulisena esile Väike-Aasia rannikulinna Phokaia elanike poolt u. 600. a. paiku rajatud Massalia. Kreeka kolooniad rajati emamaast sõltumatute kogukondadena ja neist kujunesid kiiresti emalinnadega võrreldavad linnriigid. Paljud neist ületasid peagi oma emalinnu nii suuruselt kui ka tähtsuselt. Kolooniatel olid emalinnaga tihedad ja enamasti sõbralikud suhted, ühised kombed ja kultused. Vahel oli emalinnal ja koloonial ka ühine kodakondsus (emalinna kodanik sai kolooniasse asudes automaatselt koloonia kodakondsuse ja vastupidi). Teisalt võtsid kolooniad vastu asukaid teistestki Kreeka piirkondadest peale emalinna, nii et konkreetse emalinna määratleminegi võib mõnel juhul olla küllalt kokkuleppeline.
annaabi.ee 
