Eluvesi- Kirjand mehest, kes elas ebainimlikult kaua. (mõttevili) (0)

Eluvesi Elas kord üks mees. Ta nägi välja nagu iga teine tavaline ilmakodanik, kuid sisimas teadis ta, et on väga-väga eriline. Ta oli juba 98 aastat elanud, kuid nägi välja endiselt 35. Mees teadis, et ta ei ole normaalne, kuid ta ei suutnud ka välja mõelda, mis ta vanust reguleerib. Ta oli proovinud kõike, mis tal kunagi pähe oli tulnud. Samuti oli ta surmasuus olnud lugematu arv kordi, kuid siiani püsis hing tal ikka visalt sees.  Möödus 25 aastat. Mehel oli vanust 123 ning välja nägi ta nüüd nagu üks väärikas 60-aastane vanahärra, aga siiski polnud ta süda rahulik. Ta ei teadnud, miks ta nii vana on. Olles reisinud palju ning lõpetanud mitmeid prestiižseid ülikoole võiks arvata, et midagi ei ole saladuseks jäänud, kuid mida ei tea, seda ei tea.  Paari   aasta   pärast   oli   mees   juba   väga   mures.   Ta   tahtis   ära   surra   ning   selle maailmaga   jumalaga   jätta,   kuid   ta   ahastusseks   olid   viimased   paar   aastat   ta   välimuse muutnud16-aastase poisikese suguseks ning seda nii lühikese ajaga! Mees oli toimuvast nii segaduses ning olukord tundus lausa meeleheitlik, selle tunde ajendil üritas ta endalt elu võtta. Ta hüppas pankrannikkult alla… langes ja langes… ning põrutas PÕMAKI vastu kiviklibust järsaku algust. Valus oli. Väga- väga valus oli mehel. Ta nuttis ning piinles, kuid surm ei tulnud. Mees oli hämmingus, et ta meetod oli teda alt vedanud ning suurest šokist kadus tal pilt eest ära. Kas päikesepaistet on võimalik kuulda? Mehele tundus, nagu ta kuuleks seda oma näol tantsisklemas ning tuult ta juukseid sasimas. Ta otsustas, et aeg on koju minna ning asjade käigu üle veidi enam  mõtelda. Kuid kodu asemel leidis ta end hoopis ühe väikese, kuid  hubase  kohvikukese   eest.  Ta   otsustas  sisse  astuda   ning  oma   saatuse  üle   arutleda tassikese kohvi kõrval. Mõeldud, tehtud. Laua taga istudes vaatas ta ringi ning tõmbas endasse värve ning lõhnu, mida ta kohvikus nägi/tundis. Ta talletas kõik endale mällu: väikese   kohvitassi   ta   ees,   selle   all   oleva   pruuni   mahagonist   laua,   valge   kivipõranda, tumedad seinad, tumepunased sametised kardinad, põllega teenindaja kohviautomaadi taga ning vana kassetimängija, mis terve selle aja jooksul mahedaid hääli oli esile mananud. Ta kuulatas. Kassett aina mängis ja mängis ning mida rohkem see mängis, seda paremini mees ennast tundis. Mees otsustas, et ta peab selle kasseti endale saama. Ta kutsus teenindaja enda juurde ning esitas oma soovi. Sellepeale vastas aga müüja vaikse eitusega ning ütles mehele, et see kassett on kohviku ning tolle algse omaniku armsaim leid ning mehe soovi ei ole võimalik kuidagi täita. Kassetti on võimalik vaid tagasi ning edasi kerida, et mõnda


laulu uuesti kuulata, kuid sedagi tehakse väga harva, viimati paar aastat tagasi. Seesama kassett on mänginud ühtepuhku juba peaaegu 130 aastat ning puhkust saab see vaid öösiti ning mõnel vabal päeval. Mees tegi peas paar arvutust. Ta mõistis, et juhtunud on hirmutav asjaolu, mehe hing on kasseti sees. Ta sai aru, et maailmas ei ole võimalust, et ta sureks, kui kassett on ikka töökorras. Saladuse jälile jõudmine tekitas mehes ilmatuma hea tunde. Ta ei tahtnudki enam oma elu lõpetada, vaid nautida seda edasi seni, kuni kassett veel mängida jõuab.