Elu infoühiskonnas (0)

Viskan ära!
noor mees rebib tunnelis kuulutust maha
ma möödun ja mõtlen
kas tahab?
ei taha?
tahab ta kuulutust endaga viia
või ta ei taha et vaadataks siia
või ta ei soovi et minnakse sinna
kuhu see kuulutus soovitab minna
vaatan
kui noormees saab paberi lahti
mõtlen
kui palju on minu sees prahti
aga see mees võtab kuulutust ära
silm tahab puhata
suutmata vaadata
enese sisse
(Juhan Viiding “Tunnelis”)
Elame infoühiskonnas. Internet , televisioon, raadio ja kirjutav ajakirjandus kallavad meid päevast-päeva üle kõikvõimaliku teabega. Et suudaksime orienteeruda selles kiirelt vahelduvas maailmas, on hädavajalik osa sellest infotulvast kas lühemaks või pikemaks ajaks talletada. Kuid mida teha tolle ülejäänud nö prahi ja müraga, mida endasse koguda pole võimalik, kui meis on vähegi soovi jääda inimeseks ja mitte muutuda arvutiks, kes meie vastava käskluste peale on valmis endasse salvestama mida iganes.
Ilmselt on meile igaühele tuttav olukord, kus poes arve maksmiseks välja võetud rahakotist on pea võimatu leida rahatähti, sest need on mattunud sinna kogunenud kõikvõimalike vanade kviitungite, reklaambrošüüride, lotopiletite ja jumal-teab veel mille alla. Mulle tundub, et sarnane on olukord ka tolle infoühiskonnas elava inimesega, kes sooviga olla teadmishimuline püüab endasse haarata kõik, mida maailmaruum talle pakub. Nii võib aga juhtuda, et vajalikul hetkel ei pääse kasulikud teadmised välja, sest nende peale on ladestunud kõikvõimalik pudi- padi – raadiost kõlanud massimuusika, telerist näidatud pesupulbrireklaam, lehest loetud kollane kõmuuudis, internetis kasutatav slängisõnavara. Pole ju midagi erakordset, et tänapäeva koolijutsile ei meenu mitte midagi ajalootunnis käsitletust, kuid ilma suurema pingutuseta loeb ta peast üles kõik televisiooni reklaamlaused. Üleliigse paberipahna oma rahakotist pillume me lihtsalt prügikasti. Kuid mida teha, kui avastame, et oleme infoühiskonna survel ise muutumas prügikastiks.
On probleemi eitamine kui arvata, et ameerikalikud komöödiad (a`la “Kuum pirukas ” või “Õudne film ”), mehhiko teleseriaalid, ajakiri “Kroonika”, kõiksugu reklaamkampaaniad (alates Coca -cola reklaamidest kuni valimisreklaamideni välja), interneti jututoad jmt on üksnes hetkeline kerge meelelahutus, mis meie igapäevaelu ei mõjuta ega suuna. Juba Sigmund Freud väitis, et inimest juhivad suuresti tema alateadvusesse talletunud informatsioon ja mälestused. Ja seda mis sinna alateadvusesse parasjagu tallele pannakse, ei saa inimene ise kahjuks kontrollida. Miks muidu seostatakse laste agressiivset käitumist suuresti vägivalda sisaldavate joonisfilmide vaatamisega ning räägitakse noorte alkoholi ja narkootikumilembuse seostest popmuusikaga.
Korra loomine oma teadmistes saab alguse ilmselt probleemi teadvustamisega. Hetkel mil inimene võtab enda jaoks nö aja maha ja arutleb justnagu luuletaja Juhan Viiding: kui palju on minu sees prahti!? Me ei saa muuta maailma enda ümber, kuid meie võimuses on muuta maailma enda sees. Ma ei sooviks informatsiooni selekteerimist ja suunamist Eestis kõrgemate võimude poolt (nt valitsuse tasandil), sest vastasel juhul ei oleks mõeldav ka turumajandus ja demokraatlik riigivorm . Valiku peab tegema iga inimene individuaalselt, lähtudes oma eelistustest ja vajadustest. Me ei pea naelutama end tundideks teleri ette, et sealt järjepanu kõik telekavas olev ära vaadata, võiksime teha valikuid . Meie igapäevatoiminguid ei pea saatma ühtlase joruna tulev raadiomuusika pitkituna reklaamidest, võiksime jätta ruumi mõtetele. Meie meelelahutus number üks ei pea olema internetis surffamine, võiksime lugeda mõnda head raamatut. Meie omad valikud filtreerivad meile “puhast vett” ilma sette ja roosteta. Selliselt viskame ära teadvusesse koguneva prahi, heidame prügikasti massisuktsessiooni ja teeme ruumi isikupärale. Välismaailmast tulevat endasse selekteeritult lastes , imestame ehk isegi, et elu on roosamat värvi, sest just ebavajaliku info suur hulk muudab meid närviliseks ja tekitab illusiooni , et elu on nii paganama kiire, koguni nii tempokas, et pole aega märgata lähedaste muresid ja rõõme.
Elu infoühiskonnas pakub meile tohutul hulgal teavet ja võimalusi. Selles külluslikus varasalves on aga nii häid kui ka halbu vilju, mistõttu ei või me sugugi kindlad olla meeltega kinnipüütud info kvaliteedis. Nutikalt kõikvõimalikul kujul meediasse topitud reklaam võib meile mingil hetkel kasu tuua, kuid samas ka risustada meie vaimelu, sundides meid pidevalt eelistama ühte toodet teisele, kusjuures tarvidust ei pruugi meil olla mitte kummagi järele neist. Sisutud filmid, mille vaatajaskond põhineb “promol” kokkuaetud lihtsameelsetest inimestest, kes usuvad pimesi vaateakna värvilisi kirjakesi. Internetis valdavkasutuses olev small-talk, mis sobib suurepäraselt kokku seal valitseva pinnapealse suhtumisega oma vestluspartnerisse. Infoühiskonna see pool pigem nüristab kui rikastab meie vaimu, kuid rikkad..., rikkad vaimult tahame me ju kõik olla. Et seda eesmärki saavutada, peame hakkama tegema oma indiviidist lähtuvaid valikuid informatsiooni talletamisel endasse, täpselt nagu me valime kommiletis kommi või riidepoes riideid . On aeg visata ära massisuktsessioon ja hakata elama oma elu.