Elu infoühiskonnas (0)

Viskan ära!
noor mees rebib tunnelis kuulutust maha
ma möödun ja mõtlen
kas tahab?
ei taha?
tahab ta kuulutust endaga viia
või ta ei taha et vaadataks siia
või ta ei soovi et minnakse sinna
kuhu see kuulutus soovitab minna
vaatan
kui noormees saab paberi lahti
mõtlen
kui palju on minu sees prahti
aga see mees võtab kuulutust ära
silm tahab puhata
suutmata vaadata
enese sisse
(Juhan Viiding “Tunnelis”)
Elame infoühiskonnas. Internet , televisioon, raadio ja kirjutav ajakirjandus kallavad meid päevast-päeva üle kõikvõimaliku teabega. Et suudaksime orienteeruda selles kiirelt vahelduvas maailmas, on hädavajalik osa sellest infotulvast kas lühemaks või pikemaks ajaks talletada. Kuid mida teha tolle ülejäänud nö prahi ja müraga, mida endasse koguda pole võimalik, kui meis on vähegi soovi jääda inimeseks ja mitte muutuda arvutiks, kes meie vastava käskluste peale on valmis endasse salvestama mida iganes.
Ilmselt on meile igaühele tuttav olukord, kus poes arve maksmiseks välja võetud rahakotist on pea võimatu leida rahatähti, sest need on mattunud sinna kogunenud kõikvõimalike vanade kviitungite, reklaambrošüüride, lotopiletite ja jumal-teab veel mille alla. Mulle tundub, et sarnane on olukord ka tolle infoühiskonnas elava inimesega, kes sooviga olla teadmishimuline püüab endasse haarata