Kuigi näiteks Suurbritannia fasistlike liikumiste lipulaeva British Union of Fascists ülesehitamine toimus loogilise ja ammendava programmi alusel - rahva poolehoidu taotlevad aktsioonid järgnesid alles hiljem - , ei suudetud pikaajalise demokraatiatraditsiooniga brittidelt leida piisavat toetust. Mark Hagopian nimetab pärast Esimest maailmasõda Itaalias ja mujal Euroopas tekkinud fasistliku ideoloogia olulisimateks põhimõteteks etatismi, karismaatilist juhtimist, elitarismi, hüpernatsionalismi, voluntarismi, antiparlamentarismi ning antimarksismi (Hagopian 1993, 388). Lisaks on erinevad autorid nimetanud fasistliku ideoloogia põhitunnustena veel antikonservatismi, antiliberalismi, parteilisi võitlussalku ja eesmärki totalitarismile. Kahtlemata sobinuks vähemalt mõned neist põhimõtetest (etatism, elitarism) rakendamiseks ka Suurbritannia ühiskonnas, kuid näiteks hüpernatsionalismi
W. E. Gladstone 19 saj. kuulus liberaal. 2. Konservatism-tulnud ladina keelest- säilitama. Tekkis prantsuse revulutsiooni mõjul. Lipukiri: vabadus, võrtsus, vendlus. Rajaja E. burce "Prantsuse revulutsiooni peegeldamine" (raamat), revulutsioon tõi kaasa vaesuse, anarhia, jne. Põhitunnused: · Orgaanilisus-riik ja õhiskond on õhine (organism), evulutsiooniline areng · Aristocratism-inimesed ei ole võrdsed. Eeldab elitarismi. · Traditsionalism-tuleb kinnipidada traditsioonidest · Kleritalism-kiriku ja riigi läbipõimumine ja pidev koostöö. Lipukiri: kodu, usk ja isamaa. 3. Sotsalism-põhitunnused: · Kolletlevism-kollektiivsus usku ühiskondliku omandisse (efektiivsus). · Sotsiaalne õiglus-tulude võrdne jaotus (kommunismi äärmus).
suurt millegagi, ega kellegagi seostada. Teati küll, et Krewtzwald on "Kalevipoeg" autor, kuid sellega teadmine suuresti ka piirdus. Juba 1990. aastatel taastati rahvuslik kultuuripoliitika. Alustati omaalgatuslike kultuuriinstitutsioonide taastamist. Tehti esimesed haridusuuenduse katsed. Märgatavalt avardus kultuurikontaktide loomine välismaailmaga. Hakkasid ilmnema esimesed massikultuuri ja elitarismi tendentsidest. Algas turumajanduse ja kultuuri kommertsialiseerumine. Viimaks ometi oli kultuurile tekkimas materiaalne baas. Samuti alustati kaasaegsete kultuuri- ja hariduskontseptsioonide väljatöötamist (Kuldna Eesti ajalugu. Programm TPÜ üliõpilastele. Tallinn, 1991; Ruutsoo Pilguheit Eesti kultuurilukku. Programm. Tallinn, 1989. ; Vahtre Eesti kultuuri ajalugu. Lühiülevaade. Tallinn, 1993). 10 3. Tulemused
värsivormidest. Modernistlik kirjandus vastandub romantismi õhkavale loomule ja püüab ületada realismi üheplaanilisust. Eksperimenteeriti nii vormide kui väljendusviisidega. Modernism tähendab laiemalt lugeja sokeerimist, tekstide suunamist vähestele valitud lugejatele või siis üldse mitte lugejatele traditsioonilises mõttes. Lugeja pole autorile oluline ega esiplaanil. Postmodernism erineb modernismist sellega, et on vähem elitarismi rõhutav. Postmodernistlikud kirjanikud erinevad modernistlikest selletõttu, et nad ei pea ennast teistest paremaks, vaid tegleevad pigem osalusvaatlejatena kõrvalt. Seda iseloomustab ajaline korrastamatus, ajaloo ja fantaasia segu. Postkoloniaalne kirjandus kujutab endast koloniaalmaade kirjandust, st India, Aafrika, Austraalia ja Kanada kirjandust. Kirjandus on seal tekkinud varem, kuid alates 1980. aastatest hakati neid maid
lõppeesmärkideni jõudmiseks ning sellest tulenevalt antud sotsiaalsed grupid pooldaks integratsiooni ja prooviks seda edendada. Kolmandaks iseloomujooneks on neofunktsionalismi küllaltki elitaristlik lähenemine Euroopa integratsioonile. Huvigruppidel nähakse rolli integratsiooniprotsessis, kuid integratsiooni viivad edasi funktsionaalsed ja tehnokraatilised vajadused, nähakse väikest rolli demokraatlikul ja vastutaval valitsemisel regionaalsel tasandil. Neofunktsionalistide healoomulise elitarismi järgi on olemas Euroopa rahvaste vaikiv toetus ekspertidele ja juhtidele, kes suruvad läbi edasist Euroopa integratsiooni. Seda iseloomujoont võib pidada osalt ka neofunktsionalismi, kui teooria nõrkuseks. Ebademokraatlikkus, elitarism ning demokraatliku valitsemise vähene arvestamine. Neofunktsionalismile on avaldatud nii empiirilistel kui ka teoreetilistel alustel kriitikat. Peamiseks empiiriliseks
rahvuse loomist ning selle vahendina nähti ka teiste rahvuste hävitamist (antisemitism). Nõrgad ja nõrkuse ilmingud nagu inimlikkus, kaastunne, hoolivus, tuleb hävitada ühise heaolu nimel. Juhiprintsiip: Fasism ülistab juhti. Kuna riik ja rahvus on ühtsed, siis on neil üks eesmärk, üks tahe. Fasismi teooria kohaselt tuleb riiki juhtida totalitaarselt ning ainuisikuliselt, ilma valimiste, erakondadeta, parlamendita. Fasism on täielikult nõus elitarismi põhiprintsiibiga, et massid pole suutelised valitsema klassikalise demokraatiateooria mõttes. Ühiskond jaguneks kolmeks: liider, eliit, massid (viimastelt nõuti küsimusteta allumist). 40 Antiliberalism, antikommunism: Fasism on antiliberalistlik ja antikommunistlik, üritades kapitalistlike põhimõtetega ümber korraldada ühiskonda nii, et eraomandus säiliks, kuid peamine oleks üldine kasu
reziimid propageerisid elujõulise rahvuse loomist ning selle vahendina nähti ka teiste rahvuste hävitamist (antisemitism). Nõrgad ja nõrkuse ilmingud nagu inimlikkus, kaastunne, hoolivus, tuleb hävitada ühise heaolu nimel. Juhiprintsiip: Fasism ülistab juhti. Kuna riik ja rahvus on ühtsed, siis on neil üks eesmärk, üks tahe. Fasismi teooria kohaselt tuleb riiki juhtida totalitaarselt ning ainuisikuliselt, ilma valimiste, erakondadeta, parlamendita. Fasism on täielikult nõus elitarismi põhiprintsiibiga, et massid pole suutelised valitsema klassikalise demokraatiateooria mõttes. Ühiskond jaguneks kolmeks: liider, eliit, massid (viimastelt nõuti küsimusteta allumist). Antiliberalism, antikommunism: Fasism on antiliberalistlik ja antikommunistlik, üritades kapitalistlike põhimõtetega ümber korraldada ühiskonda nii, et eraomandus säiliks, kuid peamine oleks üldine kasu. Ideoloogia on anti-individualistlik ning
annaabi.ee 
