Väljaenergia on olemas pidevalt. Tal pole sisse- ja väljalülitussüsteemi, nii nagu see on olemas teiste elektrisüsteemide puhul, mis aktiveerudes (ajuimpulsid, lihastöö jne.) lülituvad töösse ja stiimuli puudusel välja. Igal kehal on oma unikaalne baasväli, mis võib vastavalt avarduda või koomale tõmbuda ja ka tugevneda või väheneda. Aju närvirakud tekitavad stimuleerituna elektrienergiat, mis aktiveerivad närve. Neid salvestatakse elektroentsefalogrammi (EEG) abil. Närvid aktiveerivad lihaseid, mis lühenevad ja omakorda liigutavad keha ja stimuleerivad südant, kopse, veresooni, soolte ja näärmete tööd. Kui lihased lühenevad, tekib elektrivool, mida mõõdetakse elektromüogrammiga (EMG). Südametegevuse aktiivsust mõõdetakse elektrokardiogrammiga (EKG). Ajulained normaalsetes tingimustes tekitavad võnkeid 0-20 Hz, eritingimustes kuni 35 Hz. Süda tekitab võnkeimpulsse
Psühholoog J. Cohen ja terapeut K. Sedlacek väitsid oma uurimustöös, mis käsitles füsioloogiliste protsesside eneseregulatsiooni, et tähelepanu on tunnetuslik protsess, mis on tavaline enamike lõdvestumis ja eneseregulatsioonimeetodite puhul. Transi seisundis viibides on inimene erakordselt teadlik ja osavõtlik ning mäletab ta selle kogemuse ajal ja järel juhtunut. Tavaliselt inimesed sulgevad silmad lõdvestumise ajal ning võivad näida magavatena. Samas elektroentsefalogrammi (EEG) tulemused näitavad, et hüpnoosi ajal on alfa-lainete aktiivsus kõrgenenud, mis viitab lõdvestunud, kuid keskendunud ajule (S. Fisher, 2009). 3. Naised ja madala IQ-ga inimesed on kõige kergemini hüpnotiseeritavad. See arusaam on pärit meediast ja ilukirandusest ning on äärmiselt valelik. On tehtud uuringuid, mis näitavad, et hüpnoosile allumise võime ei olene soost ega intelligentsusest. Transiseisundi saavutamiseks on tähtis täielik keskendumine
mida tuntakse parkinsonismina. Elektroentsefalograafia on meetod ajutegevusega kaasuvate elektriliste potensiaalide registreerimiseks. Inimesel registreeritakse peaaju bioelektrilist aktiivsust peanahale kinnitatud elektroodide abil, saadud kõverat nim elektroentsefalogrammiks (EEG). Ajutegevusega seotud biovoolusid mõõdetakse mikrovoltides (V), madala voltaazi tõttu vajavad need tugevat võimendust ja sellest tulenevalt on EEG väga tundlik igasuguste häirete suhtes. Elektroentsefalogrammi registreerimisel kasutatakse unipolaarseid ja bipolaarseid lülitusi. Unipolaarsete lülituste korral registreeritakse ühe nn aktiivse alektroodi piirkonnas esinevaid potensiaalimuutusi indiferentse elektroodi suhtes, mis asub madala elektrilise aktiivsusega piirkonnas (nt kõrvalestal). Bipolaarsete lülituste korral on elektroodid võrdväärsed ja asuvad mõlemad peanahal. Elektroentsefalogrammi potentsiaalmuutusi nim laineteks, mida analüüsitakse nende sageduse, amplituudi, kuju
rütmideks sarnaste lainete kogumik. Laineid ja rühmi 5: alfa, beeta, teeta, delta, gamma (gamma-t ei kasut pm). Põhirühmad on alfa ja beeta. Alfarütm koosneb korrapärastest sinusoidaalse kujuga lainetest, amplituudiga 20 60 mikrovolti, sagedus on 8-13 Hz. Alfarütm isel ajukoore puhkeseisundit. Ta domineerib ehk on ülekaalus kuklasagarates ja täiskasvanud ärkvel oleval inimesel esineb ta kinniste silmadega. Elektroentsefalogrammi registreeritakse tavaliselt ruumis, kus on hämar ja pime. Kui anda käsklus silmad lahti teha, siis alfarütm kaob ja asendub beetarütmiga. Sellist alfarütmi järsku kadumist nim depressiooniks. Alfarütm kaob ka siis, kui antakse mõtlemisülesanne või kuskilt tuleb heliärritus. Beetarütm ebakorrapärase kujuga lained, amplituudiga 5-30 mikrovolti, sagedus 14-30 Hz. Domineerivad otsmiku sagarates. Nad isel ajukoore aktiivset seisundit.
Une tegelik tähendus on aga veel paljuski tundmatu ja suure uurimustöö objekt. 1.2 Une faasid 20. sajandil toimus tehnoloogia vallas kiire areng, mis võimaldas ehitada aina keerukamaid seadmeid. Tänu sellele jõuti ka une seisukohalt tähtsate avastusteni. 1929. aastal selgus, et aju on bioelektriliselt aktiivne ja seda saab registreerida elektroentsefalograafi abil. Selle seadmega on võimalik uurida une ja narkoosi sügavust. Unestaadiume ehk faase registreeritakse elektroentsefalogrammi lainete, silmade liigutuste ja muskulaarse aktiivsuse järgi. (Loogna et al... 1998: Lk 20) Uni jagatakse kaheks: NREM (non rapid eye movement, ingl. k) ehk aeglane (ortodoksaalne) uni ja REM (rapid eye movement, ingl. k) ehk kiire (paradoksaalne) uni. Lähtuvalt 2007. aasta AASM-i (American Academy of Sleep Medicine) uuringust selgub, et üks unetsükkel koosneb kolmest NREM-faasist ja ühest REM-faasist. NREM-une esimest staadiumit nimetatakse uinumiseks või kergeks uneks, teist
konkreetset öelda ega mõistnud, kuidas see töötab. Viis (6%) vastajat tunnistasid, et on hüpnoosi kasutamist näinud vaid televisioonis. Peaaegu kõik osalejad oskasid hüpnoosi kirjeldada kui unelaadset seisundit. Tavaliselt inimesed sulgevad silmad lõdvestumise ajal ning võivad näida magavatena. Isegi hüpnoosi nimi on tulnud Kreeka unejumala Hypnose järgi. Samuti avastasid praktikud ise alles 18. sajandil, et hüpnoos ei sarnane kuidagi unega. Uuringutes, kus kasutati elektroentsefalogrammi (EEG), näitasid tulemused, et hüpnoosi ajal on alfa-lainete aktiivsus märgatavalt tõusnud, mis viitab lõdvestunud, kuid keskendunud ajule (Fisher 2009: 17-18). Samuti defineeritakse hüpnoosi kui teadvuse seisundit, mis toob kaasa tähelepanuvõime kontsentreerumise spetsiaalsele teemale või pildile vähema huviga ümbritseva vastu (Martin 2004: 579-600). Seevastu näitavad käesoleva uuringu tulemused, et arusaam, kus hüpnoos sarnaneb magamisega, on säilinud inimeste hulgas tänini.
Elektroentsefalograafia On meetod ajutegevusega kaasuvate elektriliste potentsiaalide registreerimiseks. Inimesel registreeritakse peaaju bioelektrilist aktiivsust peanahale kinnitatud elektrodide abil, saadud kõverat nim. elektroentefalogrammiks (EEG). Ajutegevusega seotud biovoolusid mõõdetakse mikrovoltides (µV), madala voltaazi tõttu vajavad need tugevat võimendust kuni 10 (astmes 6) korda ja sellest tulenevalt on EEG väga tundlik igasuguste häirete suhtes. Elektroentsefalogrammi registreerimisel kasutatakse unipolaarseid ja bipolaarseid lülitusi. Unipolaarsete lülituste korral registreeritakse ühe aktiivse elektroodi piirkonnas esinevaid potentsiaalmuutusi indiferentse elektroodi suhtes, mis asub madala elektrilise aktiivsusega piirkonnas. Bipolaarsete lülituste korral on elektroodid võrdväärsed ja asuvad mõlemad peanahal. EEG potentsiaalmuutusi nim. laineteks, mida analüüsitakse sageduse, amplituudi, kuju ning esinemissageduse järgi
annaabi.ee 
