Vallo Rauni tragikomöödia ,,Naine tahab tantsida" · Leppemärgid: Isikudeiksis Ruumideiksis Ajadeiksis Mees: Ah! (performatiiv) Naine: Pead sa oma sõrmi ka igale poole toppima? (ekspressiiv kirumine) Või tahad sa öelda, et jälle olen mina süüdi? M: Ma olen ju vait. N: Sa kavaldad. Tegelikult otsid sa võimalust süüdistada mind. M: Lihtsalt vastik. N: Kook lõigata kihiti kolmeks... niisutada pihlakaveini ja suhkrusiirupiga... katta vahukoorega... vaniliini ja pähkleid... M: Ptüi! (performatiiv) Siin pudelis on äädikas. N: Kui ma ütlen, et see on pihlakavein, siis see on pihlakavein. M: Võib-olla on ta kunagi tõesti olnud pihlakavein, aga nüüd on ta äädikas
elukeskkonnast, mis pidi olema mõistuspärane, loogiline. Ehitiste ja esemete vorm pidi lähtuma ainult otstarbest - funktsioonist. 7. Ameerika eeskujul võtsid paljud noored euroopa kunstnikud suuna abstraktse ekspressionismi poole. Sellist kunsti tavatsetakse nimetada informalismiks. See levis Põhja-Euroopas ja hoolimata vastuseisust ka Pariisis. Tuntuim informalist ongi arvatavasti prantslane Jean Dubuffet, kelle looming on jõuline, sageli lausa jõhker ja teadlikult antikultuurne. 8. Ekspressiiv-abstraktne väljenduslaad ammendas end siiski üpris kiiresti, suutmata pakkuda midagi uut. Otsides uusi võimalusi, jõudis osa kunstnikke ja teoreetikuid järeldusele, et kunsti tuleks veelgi rohkem puhastada kõigest liigsest. Tulemuseks oli kõigepealt nn. "maalilisejärgne" abstraktsionism, milles kasutati suuri, üksteisest selgelt eraldatud värvivälju. Kasutati kahte-kolme, sageli ainult üht värvi.
Sellist kunsti tavatsetakse nimetada informalismiks. See levis Põhja- Euroopas (rühmitus "COBRA" - Taani, Belgia ja Hollandi kunstnikud) ja hoolimata vastuseisust ka Pariisis. Tuntuim informalist ongi arvatavasti prantslane Jean Dubuffet (1901-1985), kelle looming on jõuline, sageli lausa jõhker ja teadlikult antikultuurne. Dubuffet Mark Rothko Frank Stella Rue Passagere Kollane ja oranz Rohkem või vähem Ekspressiiv-abstraktne väljenduslaad ammendas end siiski üpris kiiresti, suutmata pakkuda midagi uut. Otsides uusi võimalusi, jõudis osa kunstnikke ja teoreetikuid järeldusele, et kunsti tuleks veelgi rohkem puhastada kõigest liigsest. Nende arvates tuli piirata ka kunstniku eneseväljenduse vabadust. Kunstiteos pidi olema täiesti vaba välistest mõjuritest, nö."asi iseeneses". Tulemuseks oli kõigepealt nn. "maalilisejärgne" abstraktsionism
ekspressiivseteks ja deskriptiivseteks. Ekspressiivsed emotsiooniväljendid on keelendid, mida kasutatakse vahetult emotsioonide väljendamiseks, nt kurat võtaks!, ups!, issake!, jestas! jne. Ekspressiivi kasutamise ja teda esile kutsunud emotsiooni vahel on kas ajalise samaaegsuse või vahetu järgnevuse seos. Ekspressiivi täpne tähendus on mõistetav kindlas olukorras (nt kas kurat võtaks! tähendab viha, pettumust, frustratsiooni või midagi muud). Samuti võib ekspressiiv sisaldada viidet konkreetsele emotsioonile (nt rõõmule: rõõm sind näha!), aga ei pruugi (nt hurraa!, jess!). Deskriptiivsed emotsiooniväljendeid kasutatakse emotsionaalse kogemuse määratlemiseks või kirjeldamiseks. Ajalist samaaegsust ega põhjalikku seost emotsiooni ja seda tähistava väljendi vahel ei eeldata. See tähendab, et näiteks sõna viha ei kasutata ainult vihasena ning selle sõna mainimine ei peaks veel ka kelleski viha esile kutsuma
tegevusliikides, aga eriti mängus, puudub võime elada kaasa teistele inimestele, nende mõtlemine on kaemuslik-toiminguline (kodus kasvaval lapsel aga kaemuslik-kujundiline), käitumine impulsiivne. Suhtlemist täiskasvanutega võib võrrelda alla aastaste kodus kasvanud lastega - lastekodulapse käitumine taotleb tugevalt täiskasvanu tähelepanu ja heatahtlikkuse saavutamist, mis tuleb esile lapse eredates emotsionaal-miimilistes väljendustes, tema vaesunud kõnes ja vähearenenud ekspressiiv-miimilistes väljendustes. Lastekodulastest koolieelikud pöördusid kolm korda harvem diafilmi vaatamisel eakaaslaste poole, kui eakaaslased lasteaiast. Mängimise ajal ei märka lastekodulaps oma sõbra solvumist, palvet ega isegi pisaraid. Vanematel koolieelikutel puudub mängudes ka rollijaotus. Lastekodu koolieelikud ei teadvusta oma tegevust. Nad ei mäleta mida tegid ega tea mida hakkavad tegema. Oma tegevuse planeerimine neil peaaegu puudub , mille kõige põhjuseks
üldistas looduslikke motiive seni kuni need polnud enam äratuntavad. Ameerika eeskujul võtsid paljud noored euroopa kunstnikud suuna abstraktse ekspressionismi poole. Sellist kunsti tavatsetakse nimetada informalismiks . See levis Põhja-Euroopas (rühmitus "COBRA" - Taani, Belgia ja Hollandi kunstnikud) ja hoolimata vastuseisust ka Pariisis. Tuntuim informalist ongi arvatavasti prantslane Jean Dubuffet (1901-1985), kelle looming on jõuline, sageli lausa jõhker ja teadlikult antikultuurne. Ekspressiiv-abstraktne väljenduslaad ammendas end siiski üpris kiiresti, suutmata pakkuda midagi uut. Otsides uusi võimalusi, jõudis osa kunstnikke ja teoreetikuid järeldusele, et kunsti tuleks veelgi rohkem puhastada kõigest liigsest. Nende arvates tuli piirata ka kunstniku eneseväljenduse vabadust. Kunstiteos pidi olema täiesti vaba välistest mõjuritest, nö."asi iseeneses". Tulemuseks oli kõigepealt nn
arusaam. ↓ ajavad sõnu segamini, kasutavad vales kohas, zestikuleerivad, häirest teadlikud -depressioon(FS) Mitteladus, vaevarikas, kõnetukordam – õigekiri, ekspressiiv.(B)- arusaamine ↓ agrammatil. – grammatika raske hea Kokkuvõte: artikulats. h foneemi,agram • Kõnefunktsioon pole väga täpselt ühte kohta lokaliseerunud
annaabi.ee 
