Mesosoomid− võtavad osa DNA replikatsioonist ning bakteri pooldumisest kaheks tütarrakuks. Jagunemise lõppemisel need struktuurid eemaldatakse bakterist ja tekivad uuesti enne tuumaaine ja bakteri uut jagunemist. Rakusein Rakusein (ehk rakukest) − asetseb tsütoplasma membraani ja kapsli (ehk kihnu) vahel. Rakusein annab bakterile kuju ja kaitseb teda kahjulike välismõjude eest. Bakterioloogiliselt on rakusein poolläbilaskev. Ta võtab osa eksotoksiinide eritamisest. Sõltuvalt rakuseina ehituselt jagatakse bakterid grampositiivseteks (G+) ja gramnegatiivseteks (G+). Värvimismeetodi võttis kasutusele hollandi teadlane H. C. J. Gram (1880 a.). Selle meetodi puhul värvuvad grampositiivsed bakterid lillaks (violetseks). Gramnegatiivsed bakterid annavad järelvärvimisel punase värvuse. Sõltuvalt väliskeskonna teguritest või pärilikust mutatsioonist võivad häiruda rakuseina biosüntees.
Mesosoomid -- rakumembraani sisesopistused, mis võtavad osa DNA replikatsioonist ning bakteri pooldumisest kaheks tütarrakuks. Jagunemise lõppemisel need struktuurid eemaldatakse bakterist ja tekivad uuesti enne tuumaaine ja bakteri uut jagunemist. Rakusein Rakusein (ehk rakukest) - asetseb tsütoplasma membraani ja kapsli (ehk kihnu) vahel. Rakusein annab bakterile kuju ja kaitseb teda kahjulike välismõjude eest. Bakterioloogiliselt on rakusein poolläbilaskev. Ta võtab osa eksotoksiinide eritamisest. Rakuseina ehitusest sõltuvalt jagatakse bakterid grampositiivseteks (G+) ja gramnegatiivseteks (G+). Värvimismeetodi võttis kasutusele teadlane H. C. J. Gram (1884. a). Selle meetodi puhul värvuvad grampositiivsed bakterid violetseteks, gramnegatiivsed bakterid annavad järelvärvimisel punase värvuse. Gram- positiivse bakteriraku sein Peptidoglükaan ehk mureiin -- polümeer, mille moodustavad polüsahhariidsed glükaan-
pulkbakter, suurusega 1,5x8,0µm. Eosed on paksemad kui bakter ise, 1-1, 7 5x4-8µm. Kusjuures algmaterjalis ei ole võimalik leida eoseid. Puuduvad viburid liikumiseks, kuid sellele vaatamata annab tahkel söötmetel hästi levivaid pesi (libisev liikumine). C. perifringens jaotatakse 5 serotüüpi (A,E) vastavalt produtseeritud eksotoksiinide antigeensele struktuurile. C.perifringens A tüüp on kõige sagedasem infektsioonitekitaja, kuna on kõige vastupidavam välisteguritele ning tegutseb pinnases. Nakatumine toimub endogeenselt (seedetraktist steriilsetesse kehapiirkonda), läbi vigastatud nahapiirkonna ja nakatunud toidu söömisel. Põhjustab bakterieemiat, gaasgangreeni, pehmete kudede infektsioone, klostridiaalset toidumürgitust ja nekrootilist enteriiti. STAPHYLOCOCCUS AUREUS
Clostridium perifringens on subterminaalsete kandiliste eostega gram-positiivne pulkbakter, suurusega 1,5x8,0µm. Eosed on paksemad kui bakter ise, 1-1, 5x4-8µm. Kusjuures algmaterjalis ei ole võimalik leida eoseid. Puuduvad viburid liikumiseks, kuid sellele vaatamata annab tahkel söötmetel hästi levivaid pesi (libisev liikumine). Clostriduim perifringens jaotatakse 5 serotüüpi (A?E), vastavalt produtseeritud eksotoksiinide antigeensele struktuurile. Clostridium perifringens A tüüp on kõige sagedasem infektsioonitekitaja, kuna on kõige vastupidavam välisteguritele ning tegutseb pinnases. Nakatumine toimub endogeenselt (seedetraktist steriilsetesse kehapiirkonda), läbi vigastatud nahapiirkonna ja nakatunud toidu söömisel. Põhjustab bakterieemiat, gaasgangreeni, pehmete kudede infektsioone, klostridiaalset toidumürgitust ja nekrootilist enteriiti. 4.4
Ta on seotud lehmade haigestumistega mastiiti ja seetõttu võib kergesti sattuda ka piima. Moodustab suhteliselt suuri ovaalseid eoseid, mis asetsevad rakus kas ekvatoriaalselt või subterminaalselt, paisutades eose kohalt rakku. Clostridium perfringens produtseerib keskkonda suurtes kogustes äädik-, või- ja piimhapet koos ammoniaagi, vesiniku ja väävelvesinikuga. Ta võib moodustada keskkonda ka rida erinevaid toksilisi ühendeid. Vastavalt produtseerutud eksotoksiinide antigeensele struktuurile jaotatakse Clostridium perfringens 5 serotüüpi (A...E). Clostridium perfringens on histotoksiline ja kudesid lõhustav ning toidumürgistusi põhjustav bakter. Enamiku tüvede kasvu soodustav temperatuur on vahemikus 20--50 °C. Optimaalne kasvutemperatuur on 41-45°C. Kõige intensiivsem on 43-45°C, pH on 6,0 ja 7,0 vahel. Inkubatsiooniaeg on 10-12 tundi pärast söömist. Kui on toimunud nakkus, siis esimesteks sümptomiteks on iiveldus ja kõhulahtisus
· Difteeria 15. Difteeria epidemioloogia · Levib piisknakkuse või kontakti teel. · Ohtlik lastehaigus, kuid ka täiskasvanud haigestuvad. · Eestis taastus haigestumine difteeriasse 90-datel aastatel. · Maailmas järs tõus 90-date alguses, eriti NIS riikides 16. Olulisemad difteeriatekitajal esinevad virulentsusfaktorid Difteeria eksotoksiin - termolabiilne, polüpeptiid. Mürgisuse poolest botulismi ja teetanuse eksotoksiinide järel 3. kohal. Koosneb A ja B fragmendist. Fragment B tunneb rakkudel ära retseptorid ja seob toksiini rakuga. Fragment A inhibeerib valgu sünteesi käigus ribosoomil polüpeptiidahela pikenemist määravat EF2 faktorit. Valgusünteesi lõppemine põhjustab nekroosi ja neurotoksilise toime. 17. Difteeria patogenees Mikroobil puuduvad invasiivsed omadused. Koloniseerivad lokaalselt, tavaliselt kurgus ja nina- neelus
Ebakorrapärased pundumised raku otsas. Rakukehas graanulid (volutiinterad ehk BabesErnsti kehakesed). Mikroobid üksteise suhtes nurgeti "L" või "V" tähed, hieroglüüfe. Füsioloogia § Aeroobsed bakterid. Katalaas-positiivsed. Lõhustavad süsivesikuid. Nõudlikud söötmete suhtes. Vajalik telluriit. Resistentsed kuivamisele. Difteeria toksiin § Difteeria eksotoksiin - termolabiilne, polüpeptiid. Mürgisuse poolest botulismi ja teetanuse eksotoksiinide järel 3. kohal. Koosneb A ja B fragmendist. § Fragment B tunneb rakkudel ära retseptorid ja seob toksiini rakuga. § Fragment A inhibeerib valgu sünteesi käigus ribosoomil polüpeptiidahela pikenemist määravat EF2 faktorit. Valgusünteesi lõppemine põhjustab nekroosi ja neurotoksilise toime. § Difteeriatoksiini teket määrab "tox" geen, mis asetseb lüsogeensetes difteeriatekitajates - saadakse bak-teriofaagilt (B-korünefaag). Letaalne doos 13 mg/kg.
nõrgem. RetS ja LadS omavahel ei dimeriseeru ega kontakteeru ka GacA-ga. RetS (inglise keeles regulator of exopolysaccharide and type III secretion) leiti kui P. aeruginosa biofilmi reguleeriv valk. Geeni retS deleteerimisel moodustasid bakterid väga tugeva biofilmi, millest järeldub, et RetS takistab biofilmi moodustumist (eksopolüsahhariidide ekspressiooni) ning soodustab nn akuutse infektsiooni fenotüüpi tüüp III sekretsioonisüsteemi ja eksotoksiinide ekspressiooni. RetS on sarnaselt GacS-le hübriidne sensorkinaas, millel on tüüpiline sensori kinaas (HisKa + HATPaasne domeen) ning kaks järjestikulist vastuseregulaatori domeeni (sisaldavad Asp jääki). RetS-i ekspresseeritakse sarnaselt GacS-le kogu aeg ning RetS on P. aeruginosa membraanis olemas kogu aeg. RetS moodustab homodimeere ning võtab keskkonnast vastu seniteadmata signaali. Signaali vastuvõtnud RetS monomeriseerub ning on võimeline seonduma GacS-i monomeeriga. RetS-GacS
annaabi.ee 
