Meditsiiniliste jäätmete käitlus Jäätmed jagunevad: TAVAJÄÄTMED OHTLIKUD JÄÄTMED MEDITSIINILISED JÄÄTMED ERIKÄITLUST VAJAVAD MED. JÄÄTMED o Vere, vereproduktide, muude kehavedelike, ekskreetide ja sekreetidega küllastunud materjalid o Teravad ja torkivad jäätmed o Patoloogilised jäätmed NB ! Meditsiiniliste jäätmete hulka ei loeta fotojäätmeid, ravimijäätmeid, kemikaalide jäätmeid, elavhõbedajäätmeid, radioaktiivseid ja tsütostaatiliste ravimite jäätmeid. 4 Etappi jäätmete käitluses Sorteerimine Erikäitlust vajavad med. jäätmed kogutakse eraldi Jäätmete kahjustamine Ladustamine
puuduvad. Jäätmekäitluse üldnõuded Iga jäätmevaldaja (struktuuriüksus) - peab olema teadlik oma valduses olevate jäätmete liigist, hulgast, päritolust, jäätmekäitluse seisukohalt olulistest omadustest ja neist tulenevatest tervise- või keskkonnaohust ning pidama koguselist ja liigilist arvestust oma tegevusega seotud jäätmete tekkimise ja käitlemise kohta. Erikäitlust vajavad meditsiinilised jäätmed - vere, vereproduktide, muude kehavedelike, ekskreetide ja sekreetidega küllastunud jäätmed ja teravad. Patoloogilised jäätmed · koed, organid ja kehaosad (v.a hambad, luu ja igeme tükid); · operatsiooni, lahangu või meditsiinilise protseduuri käigus kogutud kehavedelikud, kehavedelike proovikonteinerid, kehavedelikega küllastunud (tilkuvad) materjalid; · nende jäätmete hulka ei kuulu uriin ja fekaalid. Jäätmekäitluse üldnõuded Jäätmetekitaja / jäätmevaldaja - on kohustatud vältima ohtlike
haavaga kokkupuutuvailt esemeilt. Aseptika kasutusele võtmine E. Bergmanni poolt avas kirurgias uue ajastu. Kaasaja kirurgia tugineb aseptikale. Seepärast tuleb kirurgilises töös jälgida põhilist aseptika reeglit: kõik esemed, mis haavaga kokku puutuvad, peavad olema steriilsed. Mikroobid võivad sattuda haava eksogeensel või endogeensel teel. Eksogeenne infektsioon satub haava haiget ümbritsetvast väliskeskkonnast: õhust, sülje ja teiste ekskreetide piiskadega ja haavaga kokkupuutuvailt esemeilt. Endogeenne infektsioon asub haige organismis, näiteks kurgumandlites, seedetraktis, hingamisteedes jne. Infektsioon võib tungida haava kas vahetult, lümfi- või veresoonte kaudu. Nikolai Pirogov (25. november 1810 – 5. detsember 1881) tundis juba alates varasest noorusest suurt huvi teadusliku uurimistöö vastu, kasutades tol ajal uudset eksperimentaalset uurimismeetodit
Plastiidid võivad oma ülesandeid ja vorme muuta. 5. Kloroplastide siseehitus, nende membraansüsteem. Kloroplaste ümbritseb kaks membraanikihti. Sisestruktuuri moodustavad topeltmembraanilised moodustised (tülakoidid) sissesopistumistega. Sisestruktuur koosneb graanitülakoididest ja stroomatülakoididest. Stroomad(piklikud) paiknevad ümber graanide(ümarad). 6. Vakuooli ülesanded. Vakuool on lahustunud varuainete ja raku ekskreetide reservuaar (moodustavad rakumahla). Samal ajal ka osmootne ruum, milles liikuv vesi tekitab rõhupotentsiaali tagades kudede turgori. 7. Rakukesta teke, ehitus, ülesanded. Rakukest on kahekihilne primaar- ja sekundaarkest. Rakukest koosneb tselluloosi kiududest, polüsahhariididest ja valgulisest maatiksist. Primaarne kest on raku kasvades õhem kui sekundaarne. Rakukestades on avaused poorid.
Lindudelt on isoleeritud kõik H-ja N-antigeeni kombinatsioone, mis tõestab viiruse äärmiselt suurt varieeruvust. Rekombinatsiooni ja immunoselektsiooni tagajärjeks on viiruse bioloogiliste omaduste ja struktuuri muutumine. Väga resistentne keskkonna tingimustele. Haigestumus ulatub 80-100%. Suremus 10-90%. Nakatumine alimentaarne või respiratoorne. Nakkusallikaks haiged või haiguse läbi põdenud linnud (keha sekreetide, ekskreetide, munadega). Viiruse ülekandumine sööda, joogivee, allapanu, inventari, transpordi vahendite, riiete ja jalanõudega. Bioloogilisteks siirutajateks uluklinnud. Kliinilised tunnused: madala patogeensusega Al viirus: respiratoorsed nähud hingamisteede turse, haiged linnud hingeldavad; kõhulahtisus; munevuse langus; munade purunemine; põletikulise eksudaadi eritumine; letaalsus 10-20%.
Lindudelt on isoleeritud kõik H-ja N-antigeeni kombinatsioone, mis tõestab viiruse äärmiselt suurt varieeruvust. Rekombinatsiooni ja immunoselektsiooni tagajärjeks on viiruse bioloogiliste omaduste ja struktuuri muutumine. Väga resistentne keskkonna tingimustele. Haigestumus ulatub 80-100%. Suremus 10-90%. Nakatumine alimentaarne või respiratoorne. Nakkusallikaks haiged või haiguse läbi põdenud linnud (keha sekreetide, ekskreetide, munadega). Viiruse ülekandumine sööda, joogivee, allapanu, inventari, transpordi vahendite, riiete ja jalanõudega. Bioloogilisteks siirutajateks uluklinnud. Kliinilised tunnused: madala patogeensusega Al viirus: respiratoorsed nähud – hingamisteede turse, haiged linnud hingeldavad; kõhulahtisus; munevuse langus; munade purunemine; põletikulise eksudaadi eritumine; letaalsus 10-20%.
Epizootilised iseärasused. Loomulikes tingimustes on haigusele vastuvõtlikud ainult kodusead vaatamata tõule ja vanusele ning uluksead. Kuigi on teatatud ka laboritöötajate nakatumisest ja viirus võib persisteerida veel lammaste ja veiste organismis, on sead siiski viiruse ainsaks loomulikuks reservuaariks. Nakkusallikaks on nii kliiniliselt haiged kui ka latentsed viirusekandjad sead, kes eritavad viirust kõikide ekskreetide ja sekreetidega. Eriti kõrge on viirusesisaldus lõhkemata villides. Viiruse esmaseks lokalisatsioonikohaks on seedetrakt. Vireemia staadiumis on viirus aga kõikides kudedes. Haiguse läbi põdenud sead võivad jääda viirusekandjaks ja eritajaks veel pikemaks ajaks Suremus ei ole selle haiguse korral suur või puudub hoopiski. Patogenees. Esmane nakatumine toimub arvatavasti transkutaanselt. Haiged sead aga eritavad viirust väliskeskkonda niivõrd massiliselt, et toimub kindlasti
annaabi.ee 
