Uus kirjaviis, mille fikseerib Eduard Ahrens, juurdub 1870. aastatel. Püritakse kultuurse eesti kirjakeele poole, rikastades teadlikult sõnavara (F. R. Kreutzwald, C. R. Jakobson, K. A. Hermann, A. Grenzstein). Lisandub eesti keeles kirjutavaid eesti soost haritlasi. Antakse välja õppe- ja ilukirjandust, ilmub seletavaid ja kakskeelseid sõnaraamatuid, nt Ado Grenzsteini „Eesti Sõnaraamat” (1884), Ferdinand Johann Wiedemanni „Ehstnisch- deutsches Wörterbuch” (1869), Jakob Johanson-Pärna „Wene-Eesti Sõna-Raamat” (I tr 1885). 1857–1861 ilmub F. R. Kreutzwaldi rahvuseepos „Kalevipoeg” Õpetatud Eesti seltsi toimetistes. Murranguks vana ja tänapäevase kirjakeele vahel „Noor-Eesti” rühmituse 1905. a koguteos, milles ilmub ka Johannes Aaviku programmiline artikkel „Eesti kirjakeele täiendamise abinõuudest”. Ühise põhjaeestilise kirjakeele levik. Grammatikad ja keelekäsitlused:
soomepärasele kirjaviisile. Esimese osa lõpus etümoloogiline sõnastik esimene süstemaatiline katse selgitada eesti ja soome keele ühist sõnavara 1848 ,,Zur Ehstnischen Declinationslehre": käänamisõpetus 5. Ferdinand Johann Wiedemann. Viimane, aga teenekaim sakslasest eesti keele uurija. 1855 ,,Ueber die neueste Behandlung der Ehstnischen Grammatik" analüüs Ahrensi grammatikale. 1864 ,,Versuch ueber den werroetnischen Dialekt" (,,Ülevaade Võru murdest") 1869 ,,Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F. J. Wiedemann": materjal varasemad sõnastikud ja sõnavarakogud, pluss enda kogutud materjal; kogus sõnu ka ilukirjandusest. Sõnaraamatust on ilmunud 3 uustrükki. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache": sissejuhatuses kriitiline ülevaade varasematest grammatikatest ja muust keeleuurimisest esimene eesti keele uurimise ajalugu. Põhines Kesk-Eesti murdel. Osad: häälikuõpetus, tuletusõpetus, vormiõpetus ja lauseõpetus
Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. Hääldamine põhjalik, usaldusväärne; ortograafia soovitab soomepärast; morfoloogia; süntaks süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend soome-eesti ühine sõnavara; murded loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 6. Ferdinand Johann Wiedemann. Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" - Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache" - Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, morfoloogia, süntaks. Käändkondadesse jagunemine põhineb ainsuse N, G, P ja mitmuse P vormidel. Esimene grammatika, kus õnnestunult kasutatud põhivorme
5. Ferdinand Johann Wiedemann. 1805 1887 Uurimusi ja ülevaateid paljudest soome-ugri keeltest. Peterburi teaduste akadeemia akadeemik. Paul Ariste: üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast XIX sajandil (Reguly, Hunfalvy, Budenz Ungarist, Sjögren, Castrén Soomest, Wiedemann Eestist) Keeleuurijana kavandas sarja : 1) Sõnaraamat 2) Grammatika (põhjaeesti) 3) Etnograafilis folkloristlik ülevaade. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann". Materjal: senised sõnaraamatud ja materjalikogud, W. enda kogutud materjal. Foneetiline kirjaviis, märkis palatalisatsiooni. Kordustrükid 1893 (täiendanud Hurt) 1875 "Grammatik der ehstnischen Sprache" Põhja-Eesti keskmurde kirjeldus. Osad: sissejuhatus, häälikustruktuur, sõnamoodustus, vormiõpetus, lauseõpetus. Wiedemanni grammatikast : 1) Häälikustruktuur
Eestisse XIX sajandi esimesel poolel. Sel ajal hakkas eesti keele ja kultuuri vastu suuremat huvi tundma eesti päritolu haritlaskond ning hakkas ilmuma esimene eesti 5 keele ja kultuuri rahvaajakiri. Seda sajandit võib lugeda eesti keele grammatika ajaloos murdepunktiks, sest just siis lõi eesti keeleteaduse suurkuju Ferdinand Johann Wiedemann kaks tööd – “Ehstnisch-deutsches Wörterbuch” ja „Grammatik der Ehstnischen Sprache“ –, mida loetakse esimeseks eesti keele teaduslikuks grammatikaks. (Erelt jt. 2007: 32-33) Pärast 1905. aastal toimunud revolutsiooni, kui tsaarivalitsus pidi venestushaaret lõdvendama, hakati eesti keelt rohkem kirjeldama ja korraldama. Et kirjakeel oleks ühtne ning seda saaks lugeda üldkasutatavaks keelekujuks, oli oluline jälgida, et tekstid vastaksid õigekeelsusallikates määratud normidele
Põhjalik grammatika, eeskujuks soome grammatikad, suur rahvakeelne materjal. Uus ajajärk eesti keele grammatikate ajaloos. Hääldamine põhjalik, usaldusväärne; ortograafia soovitab soomepärast; morfoloogia; süntaks süstemaatiline ja põhjalik; etümoloogiline sõnaloend soome-eesti ühine sõnavara; murded loetleb murdenähtusi, mis ei sobi kirjakeelde. 5. Ferdinand Johann Wiedemann. (1805-1887) Üks kuuest soome-ugri keeleteaduse rajajast 19. sajandil. 1869 "Ehstnisch-deutsches Wörterbuch von F.J. Wiedemann" saksa-eesti sõnaraamat. Kogus ise materjali, kasutas ära ka kõik olemasolevad materjalid, tahtis sinna panna kogu sõnavara, mis selleks ajaks olema soli. 1875 ,,Grammatik der ehstnischen Sprache" 700 lk eesti keele grammatika. See oli eesti keele uurimise suursaavutus. See oli teaduslik ja püsis üle 120 aasta. Grammatikal on neli osa: häälikuõpetus, tuletusõpetus, vormiõpetus ja lauseõpetus.
a koguteos, milles ilmub ka Johannes Aaviku programmiline artikkel ,,Eesti kirjakeele täiendamise abinõuudest". Ühise põhjaeestilise kirjakeele levik. Kreutzwald - 18571861 ilmub värsivormis rahvuseepos ,,Kalevipoeg" ÕESi toimetistes. Rahvaluulele toetuvad ,,Eesti rahva ennemuistsed jutud". Tema värsilooming tugineb saksa k eeskujule, millel oli kaasajal eesti luule arengule suur tähtsus. Wiedemann kaua mahukaim sõnastik 1869 ,,Ehstnisch-deutsches Wörterbuch". ,,Grammatik der ehstnischen Sprache" - teaduslikult eesti keelt kirjeldav saksakeelne grammatika.
annaabi.ee 
