Eesti telekanalite positiivsed ja negatiivsed küljed Meedia erinevatest vormidest on kahtlemata populaarseim televisioon. See on muidugi ka loogiline, sest enamus inimesi on oma loomuselt laisad. Teleka ees lösutamine ei nõua pingutamist ja on väga meelelahutuslik. Firmade jaoks on televisioon tähtsaim reklaamimisvõimalus, sest juba iidsetest propagandaaegadest on teada, et liikuval pildil on eriline võim. Kuna aga Eesti inimene veedab keskmiselt päevas 3,5 tundi teleka ees, siis on ülimalt tähtsad telekanalite näidatavad saated. Muidu on võimalus, et järgmine generatsioon huvitub sellest, kas ,,Lihtsa Elu" Triinul on rinnaimplataadid, mitte oma riigis toimuvast. Minule seostub ETV kultuuriga, Kanal 2 ja TV3 aga lõpmatute reklaamidega ja vaimuvaesete saadetega. Erinevalt ETV-st, ei rahasta Kanal 2-te ja TV3-e riik, seetõttu on reklaam vältimatu- kuidas muidu saaks telekanal end ülal pidada
muuseumid, <= st ametlik mälu. Elulood => mitteametlik. Valitsev teadmine <-> vastuteadmine. Valitseval teadmisel on lai interpreteerimise kiht ning väike seos tegevus- ja kogemustasandiga. Sotsiaalsed vastuteadmised on seevastu sündmus- ja kogemuslähedased, neil võivad olla välja kujunenud narratiivsed kultuurid, arenenud argieluliste interpretatsioonide praktika, kuid puuduvad institutsionaliseeritud interpretatsioonisüsteemid. Trükikunsti ajaloost Eesti kontekstis Euroopa aegumatuks kultuurisaavutuseks lõppenud aastatuhandel peetakse trükikunsti leiutamist. Johannes Gensfleisch zum Gutenberg hakkas 1440. a paiku tekste kokku seadma lahtistest tähetüüpidest (esialgu olid need puust, pärast tinast valatud). On andmeid, et Hollandis hakanud Costeri-nimeline mees Gutenbergist varem eraldi trükitüüpe kasutama. Gutenberg varjas oma trükkalitegevust, et mitte olla süüdistatud NÕIAKUNSTIS (oli ju keskaeg)
Kõik kommentaarid