1. EESTI RAHVAMUUSIKA Rahvamuusika on osa folkloorist ehk vaimsest pärimusest, mille all mõeldakse traditsioonilisi teadmisi ja kunstiloomingut, mida antakse edasi vahetu suhtlemise kaudu põlvestpõlve. Eesti rahvamuusika hõlmab eelkõige eestlaste vanemat muusikapärandit, mis peegeldab selgelt kultuurilist eripära. Rahvamuusika kõrval kasutatakse tänapäeval ka mõistet ,,pärimusmuusika", mille alla mahuvad nii traditsiooniline rahvamuusika, kui ka tänapäevasd töötlused. Levikule pani aluse 1990. aastatest korraldatav Viljandi pärimusmuusikafestival. Festivalil peetakse väga oluliseks just muusika pärimuse jätkamist, selle kuuldelist õppimist ja taasloomise oskust, mis annab esitusele kordumatu võlu. Huvi folkloori vastu tärkas 18. sajandi lõpul baltisakslastest estofiilide seas. Suurem kogunemine algas 19. sajandil Jakob Hurda juhtimisel, seetõttu on ka arhiiivides üsna hästi talleatud tollast maarahva pärimust
Folkloor · FOLKLOOR - traditsioonilises tähenduses kõik lood, laulud, ütlused, salmid, mängud, tantsud. Pärandatud eelmiselt põlvkonnalt järgmisele ilma sõna vahenduseta. Pärimuslik ehk traditsiooniline looming. · RAHVALUULE talupojaühiskonnas levinud poeetiline sõnalooming. N: rahvalaul, rahvajutt (muinasjutud, muistendid, naljandid, pajatused), mõistatused, vanasõnad, kõnekäänud. Tänapäevane käsitlus lisab anektoodid, keerdküsimused, linnalegendid. Rahvaluulesse on ühendatud uskumused, teadmised, kogemused, tavad ja esteetika. Ühest küljest kajastab meie maailmapilti, kuid samas ka kujundab seda. Levis suuliselt nii horisontaalselt (ühest elukohast teise) kui ka vertikaalselt (põlvest põlve). Muutus ja varieerus, kuid arvatakse, et
· Palju tõdesid, mis pole otse välja öeldud · Peab võrdselt kunstmuusikaga austama · Iga laul on kordumatu · Sisaldab kogu ajalugu · Aitavad maailma lahti mõtestada · Oluline: · Tekst põlvkondade teadmised, väljendusrikas, peast lauldud, mõttekordus ehk parallelism ehk ümberütlemine, peidus kombed ja tavad, oma tõlgendus · Vorm korrastajaks värsimõõt, esimene silp tugev, teine nõrk · Rütm mõjutab viisi ja meloodiat ehk tooni ehk mõnu ehk häält, viisi vähem kui teksti · Algriim alliteratsioon (konsonantide kordumine) või assonants (täishäälikute kordumine); ei pea olema kõikides värssides · Skandeerimine teksti sobitamine värsireale · Retsitatiivsed ehk kõnelähedased laulud · Muusika intanatsioon kasvab välja kõne intanatsioonist · Palju improviseerimist · Legaius ettehaarav sisseastumine (ahellaul)
EESTI RAHVAMUUSIKA 1. Folkloor Laulud, jutud ja kombed sõltuvad aegadest ja inimestest. Igas inimrühmas on väljakujunenud tavad. Inimeste elu ja tegevusega läbi põimunud traditsiooniline vaimuilm ja -looming ongi nende folkloor. Sõna folkloor võttis 1846. aastal kasutusele inglise õpetlane William J. Thoms (ingl folk rahvas, lore teadmine, tarkus). Folkloor ehk rahvaluule on kultuuriliselt kokkukuuluva rühma pärimus.
Iseloomustus: Neid kasutati kui suhtlemislaadi, mille kaudu väljendati arvamusi, meeleolu ja jutustati lugusid. Olulised kohal olid sõnad ning laulmine ise meenutas pigem meloodilist kõne, mis toimus eeslaulja ja koor vahel. Tunnused: algriimiline (esitäht sama, riimis on sõna algused); tekst ja viis ühtne tervik; meloodia aluseks värsirida; ühe mõtte kordus (parallelism); värsirütm - trohheus/skandeerimine - kui värsi ja muusika rütm ei lange kokku Ettekande viis: jongutamine (1-2 takti, mõnesõnaline, primitiivne meloodia); itkemine (nutulaul ekstaatilise nutuni välja); loitsimine (nõidussõnade laulmine) - regivärsiline 8 silpi, retsitatiivne, laulsid naised. Liigid: töölaulud (karjaselaulud, lõikuslaulud); kalendrilaulud (mardilaulud, kadrilaulud, vastlalaulud); tavandi- ehk kaebelaulud; lastelaulud; lüroeepilised laulud 6. Eesti uuem rahvalaul – rahvalaulu iseloomustus, tunnused, ettekande viis, rahvalaulu
A abstraktsionism 20. sajandi alguses tekkinud kunstivool, mis jaguneb geomeetriliseks ja ekspressiivseks abstraktsionismiks. Esimesel juhul moodustub pilt geomeetrilistest kujunditest, teisel juhul kasutab kunstnik oma tunnete väljendamiseks värvilaikude vaba paigutust. Näiteks Piet Mondriani (18721944) või Vassili Kandinsky (18661944) looming. absurdikunst kunstimeetod, mis sündis vastusena Teise maailmasõja õudustele. Selle suuna esindajad väljendasid oma teostes katastroofi üle elanud inimese tundeid ja mõtteid. Absurditeoste tegelased on kaotanud isiksusele omased jooned. Nende tegevusel puudub eesmärk ja elul väljavaade, nad on vaid olendid, kes elavad antud hetkes kellegi armust. Absurdikirjanikena on saanud tuntuks näiteks iirlane Samuel Beckett (1906) ja rumeenlane Eugéne Ionesco (1912), eesti kirjanikest on absurdi Mati Undi (1944) loomingus. Achilleus kuningas Peleuse ja merenümf Thetise poeg. Achilleuse ema kastis poja pärast sündi Styxi jõk
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
