Eesti muusika kontserti retsensioon (3)

Käisin pühapäeval, 15. märtsil Tallinna Metodisti kirikus kuulamas esmaettekannet Mart Siimeri kantaadist „Lapsed vaatavad maailma pääle...“. Lehari Kaustel dirigeeris ligi sajaliikmelist oikumeenilist ühendkoori Coro Consonante ja Collegium Consonante orkestrit . Solistidena esinesid mezzosopran Helen Lokuta ja tenor Raul Mikson . Coro Consonante on oratooriumikoor, mis koosneb erinevatest kiriku kooridest. Kantaadi esiettekandel osalesid ka lisalauljad Eesti Rahvusmeeskoorist, Eesti Filharmoonia Kammerkoorist ning üliõpilased Eesti Muusika - ja Teatriakadeemiast. Collegium Consonante on noortest muusikutest koosnev projektiorkester. Dirigent Lehari Kaustel lõpetas 2008. aastal EMTA magistrantuuri orkestridirigeerimise erialal.
Žanriliselt oli teost keeruline liigitada. Helilooja Mart Siimer ise on öelnud, et “heliteos on kas suur kantaat või väike oratoorium ”. Mingis mõttes oli see palve muusika . Rõhku oli pandud muusika kõrval ka kirjandusele, täpsemalt eesti luulele. Seal oli Indrek Hirve ja Doris Kareva poolt teose jaoks kirjutatud luuletusi. Helitöö oli pühendatud lastele, kes on surnud enne sündi või sündinud ja siis surnud. See kontsert oli ainulaadne, sest selle eesmärk oli väärtustada lapsi, perekonda ja elu.
Minu meelest oli esinejate tase hea. Koori ja solistide hääled sobisid hästi kokku ja sõnadest oli kerge aru saada. Laulud kõlasid kuidagi eriliselt pühalt ja õrnalt. Mulle meeldis Helen Lokuta hääl, kuid Raul Miksoni laulmist ei pannud ma nii väga tähele. Saateks kasutatud pillide valik oli hea ja fakt, et kontsert toimus kirikus, jättis kuidagi eriti pühaliku mulje. Kontsertil loeti isegi Meie Isa Palvet. Meeleolu oli natuke kurb, kuid siiski üldmulje jäi igati positiivne. Mälestuskontserti lõpus lasti (mingi masinaga ) sulgi õhku, mis andis väga ilusa efekti.
Mulle meeldis see kontsert väga. See oli minu jaoks huvitav ja ebatavaline , sest plakustamine ei olnud lubatud. Kontserdil mälestati lahkunud lapsi, kes elavad meis edasi. See pani mind ennastki mõtlema elu pühaduse üle. Kavalehelt võis laulude sõnu lugeda ning mulle väga meeldisid need tekstid. Veel jättis mulle kustumatu mulje Helen Lokuta kaunis kleit. Ainsa negatiivse asjana võiksin öelda, et kuna saal oli väga rahvast täis, siis pidin viimases reas istuma.