Eesti lähituleviku probleemid ja kuidas minu põlvkond neid lahendab (0)

Kas Eesti tulevik on ainult tume?    Endine Ameerika Ühendriikide riigisekretär D. Acheson on öelnud: ​“Tulevik saabub üks                         päev korraga.” Vastab tõele, et tulevik on käes juba homme. Mõeldes sellele, näen enda kui                               eestlase tulevikus palju probleeme, mida kõiki praegused lumehelbekesteks tituleeritud                   noored varsti lahendama peavad hakkama. Kirjeldan nüüd mõnda olulisemat lähitulevikus                     noori ootavat probleemi veidi lähemalt.  Esimeseks suureks probleemiks, mis mulle kirjandi ja kirjandusega seoses kohe pähe                         turgatab, on noorte vähene lugemus. On teada-tuntud fakt, et suur hulk tänapäeva noori loeb                             raamatuid palju vähem kui nende eelkäijad. Nii on meie riigis ja ka ülejäänud maailmas                             tekkinud probleem, kus noortel puudub silmaring, mida varasemalt aitas avardada just nimelt                         lugemine. Tööandjate suurimaks kaebuseks on, et noorte pead tunduvad olevat justkui                       sisutühjad. Olles üks nendest noortest, kes tulevikus probleeme peab lahendama hakkama,                       pakuksin välja idee juba eos suurendada koolis loetava kohustusliku kirjanduse hulka. Paraku                         pole asi ainult hulgas, vaid ka selles et noori sunnitakse tihti lugema tekste, millega neil pole                                 konkreetset seost ega mälestust. Leian, et klassikat peab enda kultuurseks harimiseks siiski                         lugema, kuid kohustuslikus kirjanduses peaks olulisel kohal olema ka tänapäevane kirjandus,                       millega noored end hästi samastuda saaksid.   Teisena toon välja tänapäeva noorte kaugenemise loodusest. Pean kahjuks ka ise tunnistama,                           et minu kalal käimise korrad saab kokku lugeda vaid kahe käe sõrmedel. Metsa ning                             üleüldiselt loodusesse olen oma koolivaliku tõttu viimase aasta jooksul päris palju sattunud.                         Mu tuba pole kunagi varem kevadiselt värskelt niidetud muru ja õitsvate lillede lõhna täis                             olnud. Eesti loodus on imeline - meil on neli aastaaega, tänu millele saame kõik loodusimed                               peale ohtliku vulkaanipurske ära vaadata. Kevadel saab nautida esimesi soojendavaid                     päikesekiiri oma põskedel. Suvel võib porilombis tantsides sooja vihma nautida. Sügisel saab                         imetleda värvilisi vahtraid ja talvel on võimalik sõpradega lumehanges hullata ning pärast                         vanaema juures sooja teetassiga kamina ette kerra tõmmata. Vana-Kreeka luuletaja Hesiodos                       on lausunud: “Maa on kõigi ema.” Leian, et iga lapse kohus on oma emakest loodust                               vähemalt tundma õppida. Seda saab teha, kui minna nelja seina vahelt välja ja üritada                             ümbritsevat tunnetada kõigi oma viie meelega. Nii võib õppida ka ema armastama.   Eelnevalt rääkisin loomulikust intelligentsist ja lihtsalt inimeseks olemise naudingutest.                     Võttes luubi alla Eesti olukorra suures majanduslikus plaanis, oleme teadupärast alati tahtnud                        


identifitseeruda e-riigina. Meil on ID-kaardid, e-residentsus, e-kool jpm. Mis saab aga siis,                         kui selle suure digitaliseerumisega kaovad ära meie noorte tulevased töökohad, millest mõni                         oli juba aastaid unistanud ning õppinud ja ettevalmistanud? Mihkel Raud on oma raamatus                           “Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda” kirjutanud, et tema õpiks tänapäeva                               Eestis arstiks, juuksuriks või kokaks. Raud põhjendab valikud sellega, et kõiki muid asju                           lubaks ta teha ka robotitel, kuid ennast opereerida, endal juukseid lõigata või süüa valmistada                             ei lubaks ta robotil kunagi. Selle huvitava väite argumendid panid mind tõsiselt oma tuleviku                             üle hirmu tundma. Lahenduseks on see, millest ilmselt kõik tänapäeva Eesti noored sügaval                           sisimas unistavad - tuleb leida enda kirg ja siis see enda kasuks majanduslikult tööle panna.                               Kire leidmiseks tasub Ameerika karikaturisti Scott Adamsi arvates omandada kolmteist                     kõrvaloskust ​, ​nagu näiteks avalik esinemine, raamatupidamine, võõrkeel ja grammatika.                   Need muudavad inimese lõppkokkuvõttes edukamaks ja konkurentsivõimelisemaks.   Eesti riigi tuleviku pärast peab muret tundma. Meie armastatud president Toomas Hendrik                           Ilves on öelnud: “Iga põlvkond loob ise endale elukeskkonna, oma Eesti.” Usun, et see lause                               vastab vägagi tõele ning olen valmis endale südamesse pugenud imeilusa Eesti pärast kasvõi                           hammastega võitlema. Pean tõdema, et Eesti tulevik paistab esmapilgul üpriski masendav,                       kuid kui juba meie lahkunud president Lennart Meri on öelnud, et noored lähevad elust läbi                               nagu nuga võist, ei paistagi tulevik vähemalt minu arvates nii must ja lootusetu. Lugedes veel                               üht L. Meri kuulsat ütlust ”Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis,” poeb hinge                                 kindel uskumus, et me saame hakkama. Kasutades veel ühte, seekord enda vanavanemate                         tsitaati, siis “Me nutame, aga saame hakkama!”        Sisu: 4 või 5  Ortograafia: 5  Stiil: 4  Ülesehitus: 5    Kokku: 53-58 punkti 60st 
 
 
Liialdan, liiga palju tsitaate