Eesti jalgpalli ajalugu (1)

Eesti jalgpalli ajalugu
Klubitasandil oli Eesti aastail 1969–1982 ainus liiduvabariik, mis NSV Liidu meistrivõistlustel ei osalenud. Eestlaste seas kaotas jalgpall populaarsust ja ala muutus 1970. aastateks valdavalt kohalike venelaste pärusmaaks.Eestikeelse jalgpallielu uuesti käivitamist asus 1970. aastate keskel vedama Roman Udakivi, kes moodustas Tallinnas eestikeelsed treeningrühmad. Neist silmapaistvaim oli aastail 1980–1989 Ubakivi ja Olev Reimi eestvedamisel tegutsenud noortevõistkond Lõvid, kust sirgus mitu hilisemat koondislast, teiste seas Mart Poom ja Mart Reim . NSV Liidu A-koondisse ei jõudnud ühtegi eestlast, kuid noortekoondisse mõned siiski pääsesid.
Eesti taasiseseisvus 20. augustil 1991 ja seejärel uuesti kokku tulnud koondis debüteeris sama aasta novembris Leedus korraldatud Balti turniiril, kuid FIFA tunnustuse pälvis alles 3. juunil 1992 Tallinnas peetud sõprusmäng Sloveeniaga. Selle mängu seis jäi viiki. (1:1). Koondise koosseisule jättis oma pitseri toonane kodakondsuspoliitika. Vaidlusi põhjustas jätkuvalt küsimus, kas rakendada nõndanimetatud nullvarianti ja kaasata Eestis elavaid ja jalgpallioskustelt võimekaid, kuid valdavalt vene juurtega kodakondsuseta mängijaid. Eestimeelse klubina asutatud FC Flora esitas 21. jaanuaril 1992 ehk rohkem kui neli kuud enne esimest ametlikku maavõistlust Sloveeniaga Eesti Jalgpalli Liidule (EJL) 25 jalgpalluri allkirjaga ultimaatumi, et "koondisse võetaks ainult neid, kes omavad Eesti kodakondsust õigusliku järjepidevuse alusel". Sama aasta juulis andis FIFA Eesti koondises mängimise loa 97 mittekodanikule, kes EJL-i väitel olid Eestis sündinud ja taotlesid Eesti kodakondsust. Oktoobris langetas EJL-i juhatus otsuse, et pärast 1. aprilli 1993 ei tohi koondises enam mittekodanikud debüteerida.
Tulemused hakkasid paranema esimese taasisesiesvumisjärgse välistreeneri, islandlase Teitur Poroarsoni saabudes, Esimene taasiseseisvumisjärgne võit valikturniiril saavutati 5. oktoobril 1996, kui Kadrioru staadionil alistati Sergei Holov-Simsoni väravast Valgevene. Eesti teenis selles 1996. aasta maailmameistrivõistluste kvalifikatsioonigruupis peale võidu valgevenelaste üle veel rahvusvahelist tähelepanu pälvinud viigi. Nimelt tuli 9. oktoobril 1996 Tallinnas ebaselgetel põhjustel ära jäänud kohtumine Šotimaa vastu FIFA otsuse kohaselt neutraalsel väljakul uuesti korraldada ning Monacos 11. veebruaril 1997 peetud kordusmats lõppes väravateta. Eesti kogus lõpuks neli punkti ja pääses esimest korda viimasest kohast, jäädes kuueliikmelises alagrupis Valgevene ees viiendaks. Peatreener Teitur Poroarson lahkus ametist 1999. aasta lõpus ja jalgpalliliitu asus koondisele uut välistreenerit otsima. Uueks treeneriks sai Arno Pijpers. Uuendused puudutasid ka koondise mängupaika. Jalgpalliliidu plaan ehitada Tallinnasse moodne koduväljak sai teoks 2000. aasta lõpus, kui Lillekülas algasid kahe raudteeharu vahelisel tühermaal riigi esimese jalgpallistaadioni ehitustööd. Toona veel Lilleküla staadioni nime kandnud areen avati 2. juunil 2001 eelseisvate 2002. aasta maailmameistrivõistluste valikmänguga Hollandi vastu.
2007. aasta novembris kinnitati kaheaastase lepinguga uueks peatreeneriks Tarmo Rüütli. Rüütli peaülesanne oma teisel ametiajal oli juhtida meeskonda 2010. aasta MM-i valikmängudes.EJL oli 2009. aasta kuulutanud Eesti jalgpalli sajandaks juubeliks. Tähtpäevakohtumistel tegid koondisega lõpparve rekordinternatsionaal Martin Reim ja koondise kauane väravavaht Mart Poom. Sajandi mänguks oli ristitud esmakordne kohtumine Brasiiliaga, mille pea parimas rivistus Tallinna saabunud FIFA edetabeli liider ja viiekordne maailmameister 1:0 võitis. Päev pärast rahvusvahelist tähelepanu pälvinud sõprusmängu teatas EJL, et pikendab peatreener Rüütli lepingut 2011. aastani.Eesti saavutas oma senise jalgpalliajaloo ühe kaalukama võidu 8. oktoobril 2010, kui alistas EM-valikmängus võõrsil FIFA edetabeli 15. meeskonna, neli kuud varem MM-il osalenud Serbia 3:1.Eesti koondis sai järgmise tähtsa võidu 25. märtsil A. Le Coq Arenal peetud sõpruskohtumises Uruguay vastu. Viimase MM-i neljandat , kahekordset maailmameistrit, kahekordset olümpiavõitjat ja FIFA edetabeli 7. koondist võideti 2:0. Oma 100. koondisemängu tegi kapten Raio Piiroja. 29. märtsil jätkati head esitust Serbia vastu kui mängiti kodus 1:1 viiki.Sellele järgnes koondises mõõnaperiood, mis algas mitteametliku sõprusmängu kaotusega Baskimaale, edasi valikturniiri kaotused Itaaliale ja Fääri saartele, Lõuna-Ameerika turnee kaotused Tšiilile ja Uruguayle ning sõpruskohtumises Türgile.Seejärel aga valikturniiril võideti võõrsil Sloveeniat ja kodus Põhja- Iirimaad ning FIFA edetabelis tõusti ajaloo kõrgeimale 58. kohale.Valikturniiri viimases mängus võideti võõrsil taas Põhja-Iirimaad ja säilitati võimalus oma alagrupis lõpetada teise kohaga ning jõuda play-offi. Selleks ei tohtinud Serbia oma viimases kohtumises võita Sloveeniat. Sloveenia võitis kohtumise kodus 1:0 ning Eesti kvalifitseerus play-offi, kus jäi kahe mängu kokkuvõttes 1:5 alla Iirimaale. Enne play-offi pikendati Tarmo Rüütli lepingut 2013. aasta lõpuni.