Eesti heaolumudel (0)

Kellele: Urmas Lehtsalu
Teema: Eesti  heaolumudel
Kellelt: 
 Praegusele arenenud ühiskonnale on iseloomulik arusaam, et inimese
 
toimetulek pole ainult tema eraasi, vaid mõjutab kogu ühiskonda ja
 
arenguvõimet. See on üks asjaolu, mis on tinginud heaoluriigi sünni ja
 
sotsiaalpoliitika tähtsuse tõusu. Tänapäeval on kõik arenenud
 
temokraatlikud riigid heaoluri gid, kuid heaolu pakkumise korraldus neis
 
võib erineda. Siiski pole iga riik täiesti  unikaalne , pigem saab rääkida
 
heaolureži midest, mis on  omased   teatava  sarnase heaolukorralduse ja –
 
põhimõtetega riikidele.
 Heaoluri k ei ole külluseri k, kus kõigil oleks muretu elada. Ühiskond peab
 
korraldama  oma elu piiratud võimaluste juures. Seepärast ei ole kõik
 
ühiskonnagrupid ühegi heaolumudeli puhul võrdsed. Erinev võib olla ka
 
avaliku ja erasektori  vahekord  heaoluteenuste  pakkumisel  ning teenuste
 
kaubastatuse aste, st kui palju teenuseid saab tasuta, kui palju tuleb osta
 
raha eest. Üldiselt tuginevad poliitilised otsused mingile kindlale
 
ideoloogiale, olulist mõju avaldavad ka kultuuri – ja ajalootraditsioonid.
Teise maailmasõja järgsete heaoluri  kide  sündi kirjeldatakse sageli kui üldises 
üksmeeles kulgenud mesinädalaid. Konservati vid muutsid dekorati vseks sidemed 
monarhhia ja  kirikuga ,  sotsialistid  loobusid märatsemise ja kõige pahupidipööramise 
ähvardusest. Sageli valitseti koos. Suurimad ri gistamised Lääne-Euroopa majanduses 
ei saanud teoks mitte sotsialistide, vaid konservati vide, de Gaul e’i ja Itaalia  kristlike  
demokraatide eestvõttel. Sage oli prognoos, et arenenud õhtumaa ühiskond sulandub 
peagi kihistumiseta keskklassiks. Si ski näib tol ane pärand enam sisaldavat 
muinasjutulisi kirjeldusi seninägemata jõukusest kui kri tilist analüüsi sel e kohta, mil es 
efekti vne heaolumudel peaks seisnema. Aastakümnete jooksul on tähele pandud, et 
heaoluri k tähendab sisuliselt väga erinevaid asju, sageli ka sel iseid, mis on 
ühiskonnale pigem kiviks kaelas kui kergenduseks. 
 Minu arvates iseloomustab Eesti ühiskonna heaolumudelit 
järgmine  
režiim: 
Sotsiaaldemokraatlik heaolumudel seostub tänapäeval eeskätt skandinaaviaga.
 
Selle mudeli märksõnaks on solidaarsus, mis tähendab, et sotsiaalhüvesid
 
peaksid saama kõik kodanikud, olenemata  sissetulekust  või sotsiaalsest
 
staatusest. Õigus saada sodsiaaltoetust, tasuta haridust või  arstiabi  on
 
samasugune  kodanikuõigus nagu õigus valida või pöörduda kohtusse.
 
Peamiseks heaolu pakkujaks on sotsiaal demokraatlikus heaolumudelis riik
 
. Et rahastada  haridus   ja tervishoiusüsteemi ning teha väljamakseid
 
pensionideks, abirahadeks ja lastetoetusteks, kehtestatakse kõrged
 
maksud . Lisaks majanduslikele vajadustele täidab progresseeruv  tulumaks
 
ka teist ülesannet – selle abil vähendatakse varanduslikke erinevusi, mis
 
on kogu poliitika üheks eesmärgiks. Skandinaaviamaade jõukad inimesed
 
on siiski nõus maksma kõrgemaid makse, kuna nemadki saavad tasuta
 
tarbida mitmeid sotsiaalhüviseid – kvaliteetset arstiabi ja tasuta haridust.
 Pensionide ja lastetoetuste puhul on sellele heaolumudelile tunnuslik
 
igaühele tagatud baasosaku olemasolu. Nii saab iga laps lastetoetust,
 
ükskõik milline on perekonna majanduslik seis. Iga pensioni kka jõudnu
 
omab õigust rahvapensionile isegi siis, kui ta pole oma elu jooksul
 
palgatööl käinud ega sotsiaalkindlustuse sissemakseid teinud. Sellist
 
solidaarsuspõhimõtet ei poolda konservati vne ega ka  liberaalne
 
heaolumudel.
 Arvan et Eestile sobiks sotsiaaldemokraatliku ja liberaalse heaolumudeli 
kombinatsioon. Kuhu on koondatud liberealismi põhitõed, vaba mõtlemine, kursis 
olek oma riigi asjadega. 
  Olemas ei ole ühetegi ideaalset heaolumudelit, parim on kombineerida
 
neid omavahel. 
Heaolu saavutamine sõltub inimese ja riigi ühistegevusest.
 
Kui 1980. aastail suurenes mitmetes heaoluri  kides  töötus ja sellest
 
tulenevalt ka vaeste osakaal, hakkas kostuma väiteid, et heaoluri k on ise
 
need hädad põhjustanud. Ühiskondlik hoolitsus ja abirahade  maksmine
 
võtvat ära motivatsiooni töötada ja probleemidele lahendusi leida. See
 
kriitika oli suunatud eeskätt vasakpoolse 
sotsiaalse kodakondsuse idee
 
pihta, mis  väitis, et õigus sotsiaalturvale peab automaatselt  kuuluma  igale
 
kodanikule .  
Tõenäoliselt oli nii parem – kui ka vasakpoolsetel kuigivõrd õigus, millest annavad tunnistust 
ka kõikides Euroopa heaolumudelites täna aset leidvad sotsiaalpoliitika reformid. Nende 
ühisjooneks on kujunenud just inimese enese panuse ja vastustuse suurendamine. Näiteks on 
kõikjal riiklikule pensionile lisatud kohustuslik kogumispension, töötu  abiraha  saamise 
tingimuseks on seatud kohustus käia ümberõppekursustel ja vastu võtta iga pakutav töökoht, 
lühendatud on abiraha maksmise kestust.