Kiriku kesklöövi idaviilul paikneb väike kaheksatahuline kellatorn, mis on ehitatud üheaegselt pikihoonega. Keskajal oli see kiriku ainsaks torniks, olles praegusest kõrgem ning varustatud kõrge renessansskiivriga. Lääneküljel polnud kirikul torni kuni 18. sajandini, seal paiknes suur väliskantsli ärkel. 15. sajandil täiendati kirikut arvukate juurdeehitistega, põhjaküljele rajati servjoonvõlvidga kaetud Püha Georgi kabel, raidportaaliga kabel rajati ka kiriku edelanurka. 16-17. sajandil kattus kogu hoone lõunasein juurdeehitistega, oma praeguse kuju said need 17-19. sajanditel. Kirik põles maha 1684 kogu Toompea haaranud hiidtulekahjus, mil hävis kogu puitsisustus, varises kokku osa võlve ning kannatada said paljud raiddetailid, eriti kooriruumis. Pärast tulekahju taastati 1686 kirik praktiliselt endisel kujul. 17. sajandi lõpust ning 18. sajandist pärineb ka suur osa kiriku sisustusest.
Rajatud bastionid ümbritseti vallikraaviga. Põhjasuunas ehitati uus värav Kuningavärav, millest kujundati linna peavärav. Seda hakati 18. sajandil kutsuma Imperaatorivärvaks. Lisaks jäid vanadest väravatest alles Veevärav ja Uus värav (hiljem Pimevärav). Tänaseni on bastionidest paremini säilinud just jõepoolses küljes asuvad bastionid Pax (tegelikult siis Wrangel), Victoria ja Honor, lisaks Vestervalli tänava lõpuosas asuv Gloria bastion, linnuse edelanurka jääv Fortuna bastion ning Peetri platsi lähedusse jääv Triumph'i bastioni lõunapoolne sein. Bastionit Fama pole säilinud, ehkki hoolikas vaatleja võib märgata linnamaastikus viiteid sellele kadunud bastionile. Honori, Victoria ja Gloria bastionide välisseintel on ka täna näha sissekäike kasemattidesse. Need on praegu varisemisohtlikud. ...kuni tänase päevani Ehkki rootslased Põhjasõja esimeses kokkupõrkes 1700. aastal Narva lähistel venelasi
tuleasemed ja algelised käimlad. Selleaegsed tornidele pandud nimed on küllaltki huvitavad. Enamus torne said nimed oma asukoha järgi nt. Tallitorn, Köisimäe torn, Sauna torn jne. Mõningad nimed tunduvad olevat narrivad viited tornide tunnustele või funktsioonidele, mis andsid head algmaterjali paljudele legendidele. 1.2.1 Näited mõningatest tornidest Pikk Hermann Pika Hermanni torn rajati Toompea linnuse rekonstrueerimise aegu selle edelanurka 1370. aastatel. Umbes aastal 1500 ehitati ta 10 m kõrgemaks ja ta saavutas kõrguse 50,2 meetrit. Torn on üheksakorruseline ja tema läbimõõt on 9,5 meetrit. Alumistel korrustel olid laoruumid, keskel köetavad eluruumid, samuti laskemoonalaod, üleval lahtine platvorm. Foto nr 1. Pikk Hermann 5
kavandatud originaalse peegelseinaga. Ruumide sisekujunduses, kus ajaloolise interjööri taastamine pole enam võimalik, lähtutakse lossi sajanditevanustest traditsioonidest ja siin asuva institutsiooni väärikusest. Ordulinnus 1154 Tallinna linna arvatav esmamainimine araabia geograafi Muammad al-Idrs maailmakaardil. Muistsete eestlaste ilmselt kogu Toompea mäge hõlmanud linnusepaiga edelanurka alustasid esimese kivilinnuse rajamist taanlased. Oletatavasti ehitasid nad juba 1220. aastatel ümmarguse paekivist vahitorni, mille vundament on osaliselt säilinud. Tõsiste rajatistega tegi algust Mõõgavendade Ordu, kelle valduses oli Toompea 12271237. Sel ajal valmis järsakupealsel kastell, mille kagunurgas kõrgus vahitorn. Kastelli kaitses ülejäänud Toompea poolt kaitsekraav. Linnust nimatati castrum
Second level Third level Fourth level Fifth level Toompea loss Toompea loss on Eesti üks vanemaid ja suurejoonelisemaid arhitektuurilisi komplekse. 13.-14. sajandil ehitatud loss asub järsu pankranniku ääres 50 m kõrgusel merepinnast. Tänapäeval asub siin Eesti Vabariigi Riigikogu. 14. sajandi lõpul rajati Toompea linnuse edelanurka torn PIKK HERMANN. Torni nimi on tõlge saksakeelsest väljendist Lange Hermann ehk "pikk sõjamees" või "pealik" ning tuleneb keskajal ihaletud kangelase Hermanni lugudest. Niisugune nimi anti tavaliselt kõige tugevamatele linnusetornidele. 48-meetrise Pika Hermanni torni tipus lehvib Eesti lipp. Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level
aastaks, kirikukellad ja unikaalsed sihverplaadid seati üles 1792-96. Ühe sihverplaadi läbimõõduks oli kolm ja seieri pikkuseks poolteist meetrit. Rauast kellamehhanism kaalus umbes kuussada kilo. Lääneküljel polnud kirikul torni kuni 18. sajandini, seal paiknes suur väliskantsli ärkel. 15. sajandil täiendati kirikut arvukate juurdeehitistega, põhjaküljele rajati servjoonvõlvidga kaetud Püha Georgi kabel, raidportaaliga kabel rajati ka kiriku edelanurka. 16-17. sajandil kattus kogu hoone lõunasein juurdeehitistega, oma praeguse kuju said need 17-19. sajanditel. Kuni 1560. aastani oli see katoliiklike Tallinna piiskoppide kirikuks, kuid hiljemgi resideerisid seal Eesti kõrgemad vaimulikud, piiskopid ja superintendendid. Kirikualtari valmistasid Nicodemus Tessin ja Christian Ackermann 1696. aastal; barokkstiilis kiriku kantsli valmistas Christian Ackermann, 1686. aastal; altarimaali "Kristus ristil" 1866. aastal Eduard von Gebhard.
Lõunaportaal paikneb nelinurkses ehiseinas, mis on kaheastmelise palendiga ja lamedalt teravkaarne. Siin on sammastel astmetes ümarvöödi ja rihvaga profileeritud baas ning kolmejärguline tüvesevõru ja lehtdekooriga kapiteelifriis. Ühtlasi on realistliku lehtdekooriga seotud üksiku pea motiiv. [23] 4 Arvatavalt ehitati kirik 1300. a paiku ümber kolmelööviliseks kodakirikuks. Samal etapilt rajati ilmselt ka koori edelanurka müüritrepp. Kesklöövi kuplitaolised ja külglöövides pikaks venitatud ristvõlvid on laotud tellistest ja paekivist. Domikaalõlve kandvad ümarpiilarid moodustavad laias kesklöövis ruudukujulise põhiplaaniga võlvikud. Nende kapiteelid on kaunistatud madalrelieefis teostatud lehtedega. Ainukordselt on Järvamaal kasutatud kilpkaari. Raiddetailidest on veel huvitavad seinakonsoolid inimpeadega. [1;2] Kuna kiriku torn, kui oluline arhitektuuriline detail, on ehitatud Euroopas kuni 16
annaabi.ee 
