Karl Rumor ''Valge naine'' 1928 Mait Metsanurk ''Kindrali poeg'' 1925 August Mälk ''Vaese mehe ututall'' 1932 Enn Vaigur ''Kraavihallid'' 1934 suurema kunstilise tähenduse sai siis, kui Vanemuises 1970 uuesti lavale toodi ümbertöödeldud kujul Hendrik Adamson ,''Mulgimaa'' 1919 Hugo Raudsepp (1883-1952) tema tee kirjandusse pikk ja veniv. Loomingus 4 perioodi: 1) küllalt pikk, suht tähendusetu följetonid, luuletused 2) aktiivsemalt draamatekste kirjutama 1920ndatel. ''Sinimandria'' 1927 üks algupäraseima süzeega näidend, ei ole tüüpiline eesti komöödia sisu. Eristub Raudsepa teistest tekstidest ka keeleliselt 3) kõrgperiood suht lühikest aega (1929-1934) ,''Mikumärdi'' 1929 eksperimentide aeg möödas. Seda hakati tajuma teatris ja kirjanduses kui teatavat rahvuslikku teksti. Ropp. Sisaldab päevapoliitilisi kihte, aga lavastuseks vaja vaid taluõue, seega lihtne.
Draama keskendub inimestevahelistele suhetele suhtlemisele ja suhetele, elu teatraalsusele. Suhted tekivad inimeste vahelises dialoogis, elu teatraalsust tuuakse välja erinevate võtetega roll rollis (tegelase esinemine kellegi teisena), teater teatris. Draama on mõeldud teatris esitamiseks teksti piiravad teatri tehnilised ja majanduslikud võimalused. Samuti ajastu eetilised ja esteetilised traditsioonid. Dramaatika ja teater Kuna draamatekste kirjutatakse vähem on hakatud aina rohkem proosat teatri jaoks kohendama. Dramatiseering eepilise teose ümbertöötlemine näidendiks. See võib olla autoritruu, kuid tekstiga võib ka vabalt ringi käia. Dramaturgiline tekst mingile teisele tekstile põhinev draamateos. Kuuldemäng kuulamiseks ja raadios esitamiseks mõeldud draamateos Libreto muusikalise lavateose tekst või tantsulavastuse lühike sisukirjeldus
õudus ja lapsed. Jaik saab ainest sellest folkloorist ja ka jutustamisstiil on sellevõrra maalähedasem. Peamiseks ja kõige tähtsamaks saavad Võrumaa jutud I-II (1924-1933) ja need illustreeris Wiiralt. Imedega seotud asjad ja teiselt poolt õudusmeeleolu. Oluline autor ka lastekirjanduses Võrumaajuttudes pole adressaadi asi päris selge. Ei saa ühemõtteliselt öelda, kas on lastekirjandus või täiskasvanutekirjandus. Tugevam ja silmapaistvam lühiproosas, ta on kirjutanud ka draamatekste, on kirjutanud ka luuletusi. Jaigi puhul näeme seda, et suur redutsiooni tõus tuleb hiljem, hakatakse nägema selliseid väärtusi, mida 1920-30ndatel näha ei osatud. Ta on folkloorsem. On aeg liikuda uusromantikutest edasi hämarale maale realismi ja romantika vahealadele. Sinna viib meid kõige jõulisemalt August Mälk (1900-1987). Mälk on 30ndate proosas oluline figuur, aga tema tee kirjandusse ei olnud sugugi nii sirge ja probleemitu. Võiks asja
teha? Teatri uurimise sotsiaalne ja kultuuriline perspektiiv teater on alati ühiskonna sees, sest ilma selleta ei saa teatrit teha. Uuritakse teatri suhteid ühiskonnaga ja kultuuriga laiemalt. Kus teatrihoone asetseb? Kesklinnas asetsevad linnaplaneerimise mõttes tähtsaimad hooned, kus käivad sotsiaalselt paremad külastajad. Kas teater on meelelahutusliku otstarbega või sõnumite edastamiseks? Draamauuringud kuidas draamatekste kirjutada? Tegeletakse enamasti teksti kirjutamise ja nende ajalooga. Teatriteadus hõlmab ajalugu, teooriaid, draamatükke, samas ka muud stiili teatrid (nt tants). Etendusuuringud väljakasvanud teatrist, aga seotud sotsiaalteaduste ja antropoloogiaga. Ei keskendu sõnateatrile. Teatriteaduse ajalugu teatri üle on teoretiseeritud antiikajast, nt Aristoteles. Teatriajalugu on kirjutatud 2000a. Akadeemiliseks teaduseks sai see 20
Antiik-Euroopas tekkisid esimesed esteetikateooriad. Platon ja Aristoteles- Platon. Õhtumaade võimsamaid filosoofe. Mõjutab siiani teadust. Oli Skoratese õpilane. Sõnastas ideaalse riigi mudeli teoses ,,Politeia". Seal esteetikaküsimuste jaoks olulised mõtted. Politeiat ei ole võimalik eesti keeles lugeda. Ainult katkendid. Platon pani kirja oma esteetilisi tähelepanekuid ,,Ion" ja ,,Phaidro". Ta oli dialoogimeister. Viis selle kirjandusliku zanri täiuslikkusele. Nooruses kirjutas ka draamatekste. Tema keel on väga kujundlik, kasutab palju võrdlusi. Dialoogid loetavad ka kunstiteostena mitte ainult filosoofiliste arutlustega. Tegeles peaasjalikult ilu küsimustega. Kunstnikke isegi põlgas. Need on tema meelest petjad või illusioonimeistrid, mis oli negatiivne tunnus. Põhiliselt tegeleb tema esteetika iluga. Kui midagi sellist on olemas, mille nimel tasub elada, siis on see ilu vaatlemine Hindas ilu kõrgelt. Tema teooria mõistmiseks vaja teha sissevaade tema õpetusse.
Leidub väikesi mõtteteri, luule laias laastus muutub normaalsemaks. 80ndatel tema luuletamisaktiivsus väheneb. Kogu tema loomingut hakati pärast tema enesetappu kuidagi tõlgendama loominugu taustal. Väga kerge on leida erinevaid surmamotiive, kuid otseseoseid pole seal küll mõtet luua. Eesti draama 1966-1985 1966-1972 1973-1985 Piirid on arusaadavad, et kui võtta draamaseis enne 66ndat aastat, siis enne seda pole midagi väga rääkida. 66ndast aastast hakkas tulema uusi draamatekste. Draama hakkab ka seostuma teatriuuendusega 60ndate lõpus 70ndate alguses. Esimene periood on piiritletud 60ndate tagumise poolege. Kui kaks allperiood kokku võtta, siis tundub, et Eesti draamaajaloos on see üks parimaid perioode üldse, mis on olnud. Kui pidada silmas, et draama muutub kollektiivseks, siis on seal midagi enamat. On mitu olulist autorit ja uuendus hakkab mõjutama ka kultuuripilti laiemalt. Juhan Smuul Artur Alliksaar o 1966 Nimetu saar
tagasivõtted ajas jne. Rähesoo seob Kõivu vanakreeka teatritraditsiooniga: traditsioonid ja konkreetsed asjad (kui räägime mingist suurest saatuslikkusest tekstides, siis võib olla tragöödiaid meenutav, antiiktraditsiooniga seotud tekste on Kõivul ka). Toimiks ka muusikaline printsiip. Väga võimsa mälestuse jäättis Peiarite õhtnäitus 1997, muusikaline rütm, Kõiv oli muusikaarmastaja. Rähesoo ja Epneri kirjelduste modifitseerimisel 3 sorti draamatekste: 1. suurvaimudele pühendatud näidendid, ühe alagrupi moodustavad filosoofinäidendid, aga mitte ainult filosoofid; 2. pärimuslik grupp, kollektiivne pärimuslikkus, mis kandub suguvõsas edasi, võiksid kuuluda ka autobiograafilise taustaga näidendid; 3. teiste töödest tõukuvad uued tekstid. Kui grupid avalduvad, jääb mingeid näidendeid, mida hästi ei saa ühtegi gruppi panna, nt Castrozza, võib olla näitab rohkem kui hilisemad
annaabi.ee 
