kusjuures ilu kriteeriumiks on tõde, milleni saab jõuda üksnes mõistuse toel. Kõige kõrgemale tasemele jõudis klassitsism draamakirjanduses ja lavakunstis. Prantsuse klassitsismi alusepanijad olid Pierre Corneille (16061684) ja Jean Racine (16391699). Kuigi Corneille' suure menu saavutanud näidend ,,Cid" ei vastanud kõigile klassitsismi reeglitele, peetakse seda esimeseks klassitsistlikuks tragöödiaks. Racine'i kuulsaim tragöödia ,,Phaidra", mille ainestik on võetud vanakreeka draamakirjaniku Euripidese ,,Hippolytosest", kirjeldab inimese võitlust hukatusliku kirega. Kui Corneille kujutas kangelasi, siis Racine keskendus oma tegelaste üldinimlikele joontele. Jean-Bapiste Poquelin:(moliere):Klassitsistliku draama suurim esindaja.Kolleegiumiajal algas ühtlasi Molière'i lähem tutvus teatriga: koolis etendati sageli tragöödiaid ja balletimänge. Täisikka jõudnuna asus Molière õppima õigusteadust, kuid loobus sellest peagi, huvitudes üha enam teatrist ja
Realism pidas kõige olulisemaks päriselus toimuvaid probleeme. Realistlikule kirjandussuunale on omane stabiilsus, kord, argipäevasus. Kõrvale jäävad suured igavesed väärtused ja idealistlikud unistused, mis vastandab realismi varem populaarsele romantismile. Realismi populaarsemateks zanriteks kujunesid romaan, novell, jutustus. Luule ja draama tõusid esile alles sajandi lõpu poole. 20. sajandi kultuuripärandisse võib lugeda proosa- ja draamakirjaniku Anton Tsehhovi, kelle enamik teoseid jäi küll eelneva sajandi lõppu, kuid nii tema tipuks kui ka üheks maailma paremaks peetakse draamateost ,,Kolm õde". Anton Tsehhov kuulus realistide koolkonda, seega on tema draamateostes palju argiseid sündmusi. Tsehhovi kohta ongi öeldud, et tema teostes ei juhtugi otseselt midagi, toimub vaid katkematu kulg argiseid sündmusi, nii et sageli võib ka puänt puududa selles väljendubki realistlikkus. Siiski oli realism 20
võitu kurjuse üle“. Teose „tähendus“ võib haarata kõike neid kokku. Reeglina eristatakse „tähendust“ ja „tähtsust“. Kategoriaalne tõlgendus: „X on psühholoogiline põnevusfilm“, „X on formalismi puhtaim näide“. Kategooria kui üldnimetus, mis haarab endasse kunstiliike, žanre, -stiile, -voole. 4. Mis on aktuaal-intentsionalism? Intentsionalism on vaade, mille järgi kunstiteose tähenduse allikaks on autori (nt draamakirjaniku) kavatsus, kusjuures aktuaalintentsionalism peab silmas justnimelt tegeliku, mitte kujutletava looja kavatsusi. Äärmusliku aktuaalintentsionalismi jaoks on kunstniku kavatsused mitte üksnes olulised, vaid kunstiteose tähenduse absoluutsed määrajad, seevastu kui mõõdukad aktuaalintentsionalistid annavad teatud sõnaõiguse ka teosele enesele. 5. Mis on hüpoteetiliseses intentsionalismis “hüpoteetiline”?
leheküljega, 50 000 laulu (peam regilaulud). C. R. Jakobson – kasutas oma õpikutes, ettekannetes jm rahvaluuletekste, hindas rahvaviise ja propageeris nende kasutamist. M. Veske – rohkesti kirjapanekuid rahvalaulude ja Kalevipoja-aineid. Regivärsside kaheosaline valimik „Eesti rahvalaulud I ja II”. Avastas ühe suurima eesti rahvalauliku Epp Vasara. J. Kunder, A. Grenzstein, J. Bergmann, J. Jung, K. A. Hermann, P. Südda, O. Kallas. A. Kitzberg – peale jutu- ja draamakirjaniku ka rahvaluule alal tegev. Osad näidendid, lood kasutavad rahvaluule ainest („Libahunt”, „Enne kukke ja koitu”). M. J. Eisen – rahvaluuleprofessor TÜs. Teos „Eesti rahva mõistatused” koos uurimustööga samal teemal. Mitmed rahvaluule/laulude kogud. 20. saj: W. Anderson, O. Loorits, A. Annist, R. Viidalepp, H. Tampere, R. Põldmäe, E. Laugaste, P. Ariste, E. Normann, Ü. Tedre, J. Peegel, I. Sarv, I. Rüütel. 1927. loodi Eesti Rahvaluule Arhiiv, kuhu koondati kõik kogud.
karakter ja saatus sarnaneb mitmeti Brandiga. Peategelast kujutatakse võitluses ühiskonna vastu. Väikese kuurortlinna arst avastab, et vesi on saastatud. Tervise asemel saavad patsiendid sellest uusi haigusi. Ausa inimesena otsustab ta täita oma kohust ning teatab avastusest linnarahvale, kes kuulutab ta ,,rahva sõbraks". Linnavalitsust huvitab aga kasum ning veevärk otsustatakse ümber ehitada linnaelanike kulul. Kogu linn nakatus vihast tõe ja selle avaldaja dr. Stockmani vastu. Suure draamakirjaniku loomingus hakkasid ilmnema üha tugevamad sümbolismi mõjud. Tema viimaste teoste raskuspunkt kandus sotsiaalsetelt konfliktidelt rohkem inimese siseelu vaatlustesse. Äärmiselt keerulise, piinatud ning lõhestatud karakterite kujutamisega kaasneb rohke sümboolika, mis lubab Ibsenis näha sümbolistliku draama esindajat. Sügav humanism, suurte ideaalide vastandamine väikekodanlikule piiratusele, tõe ja õiguse nõudmine iseloomustab ka Ibseni viimase
C. R. Jakobson kasutas oma õpikutes, ettekannetes jm rahvaluuletekste, hindas rahvaviise ja propageeris nende kasutamist. M. Veske rohkesti kirjapanekuid rahvalaulude ja Kalevipoja-aineid. Regivärsside kaheosaline valimik ,,Eesti rahvalaulud I ja II". Avastas ühe suurima eesti rahvalauliku Epp Vasara. J. Kunder, A. Grenzstein, J. Bergmann, J. Jung, K. A. Hermann, P. Südda, O. Kallas. A. Kitzberg peale jutu- ja draamakirjaniku ka rahvaluule alal tegev. Osad näidendid, lood kasutavad rahvaluule ainest (,,Libahunt", ,,Enne kukke ja koitu"). M. J. Eisen rahvaluuleprofessor TÜs. Teos ,,Eesti rahva mõistatused" koos uurimustööga samal teemal. Mitmed rahvaluule/laulude kogud. 20. saj: W. Anderson, O. Loorits, A. Annist, R. Viidalepp, H. Tampere, R. Põldmäe, E. Laugaste, P. Ariste, E. Normann, Ü. Tedre, J. Peegel, I. Sarv, I. Rüütel. 1927. loodi Eesti Rahvaluule Arhiiv, kuhu koondati kõik kogud. 7
Draamakirjanduse iseseisvus on küsitavam. Küsitletakse inimesi, pannakse võõrastest tekstidest midagi kokku. Enn Vetemaa s. 1936 60ndatel kassetiautor ja luuletaja. Luuleidentiteeti välja ei kujune. Tragokoomika ja must huumor. Läheb proosale üle, uusi kogusid enam 60ndatel ei tule. 60ndatel jõuab ka väga tähenduslikult osaleda proosamurrangus. Noore proosa avalöögi teeb Unt. Draamakirjandusse 60ndate lõpul. 70-0 kujuneb draamakirjaniku roll selgemalt. Selgelt planeeritud ja isegi kontrueeritud tükid- tekstid. Spontaansust on ka, aga näha, et tegemist on autoriga, kes plaanipäraselt tegutseb. Võib erineval viisil kirjutada, eksperimenteerida jne, aga ta on enamasti probleemikeskne autor. Võiks öelda, et enamasti eetilis-sotsiaalsed probleemid, mis psühholoogilise aspektiga põimitud. Aga see on esimeses järjekorras - eetilis-sotsiaalsed probleemid. Vetemaa kõikide tekstide puhul on tegemist koomikasõbraliku hingega
,,Pilvede värvid" (1983) 1944. a traagilisi valikuid, antud inimesekesksest vaatepunktist. ,,Vaikuse vallamaja" (1987) keeruline poliitiline temaatika. Enn Vetemaa (1936-2017) planeeritud ja konstrueeritud tekstid. Eetilis-sotsiaalne või psühholoogiline pool. Koomikasse kalduv anne (komöödiad), kuid ka tõsise ja koomilise ühendamine tragikoomilises võtmes. Legendaarsed telelavastused: ,,Häälemurre" (1962), ,,Monument" (1965), jne. ,,Õhtusöök viiele" (1972) draamakirjaniku identiteedi loomine. ,,Püha Susanna ehk Meistrite kool" (1974) roll kinnistus sellega. Koomiline. ,,Roosiaed" (1976) realistlikkuse ja mudeldatuse tinglikus ühendatud. ,,Nukumäng" (1980) probleemikeskne tekst. ,,Eesti näkiliste välimääraja" (1983) Mängib kahetist mängu nõukogulikule tellimusele vastu, aga on peidus ka kriitiline hoiak, mis tellimusele sellisel viisil ei vasta, nagu algselt eeldati. 10. Jaan Kaplinski looming.
annaabi.ee 
